Lihula Püha Neeva Aleksandri kiriku projekt on osa Lihula peatänava arhitektuuriprojektist. Käesolev kirik asub peatänava ääres ning lähtub linnaruumiliset paigutusest olles pigem loode-kagu suunaline. Kiriku arhitekt on K. Nyman ning sisse pühitsetud 1889. aastal. 1962. aastal kogudus suleti ning on peale seda on kirik aegamisi lagunenud.
Projekti konserveerimise osa on koostanud Rändmeister oü.
Kirikust on säilinud graniidist müürid, mis on seestpoolt vooderdatud savitellistega, mida omakorda on katnud krohv. Kiriku müürid on olnud pikalt ilmastiku käes, lagunemise käigus on paljastanud viimistluse alused kihid, vihm on maha pesnud peaaegu kogu krohvikihi. Punane savitellis on aja jooksul murenenud ja pudenenud, tuues välja väärika tahutud graniidist müüri. Konserveerimisel
on lähtutud lihtsusest: kõik mis on olemas säilitatakse, müüridepealsed kindlustatakse diskreetse betoonplaadiga, et aeglustada lagunemist. Lahtine savitellis fikseeritakse või vajadusel eemaldatakse. Need eemaldatud savitellised
ja graniit eksponeeritakse müüride vahel. Olemasolevaid avatäited säilivad ja kinnitatakse omale kohale.
Meid inspireeris esimesest kohtumisest katuseta kiriku sisemine isetekkeline salaaed. Puud, mis olid kirikusaalis kasvama hakanud, moodustasid pühakojale hooajalise tuules kergelt õõtsuva katuse ja päikesevarjestuse. Meie eesmärk oli säilitada inimese ja looduse koosmõjul tekkinud atmosfäär: inimkäe loodu kaduvus, looduse jõud, elava fauna ja staatilise kivimassiivi dünaamika. Olemasolevale lisame vähe ja delikaatselt: seintes paiknevate kunagi eksisteerinud puidust põrandatalade avadele toetuvad nõjatumispingid, need markeerivad hoone kunagist põrandatasapinna kõrgust. Ikonostaasi asukohta on kavandatud klaasitud vahesein, eraldades altariruumi ülejäänud ruumidest. Altariruumi katab veel osaliselt
katus, mida on kavas samas mahus taastada. Vihma eest kaitstud ilmastikukindel altariruum pikendab sise-väliruumi kasutusvõimalusi ja hooaega.
Projekt ei ole teostunud.
