Nõukogude repressioonidest, väärikusestTänasel päeval on kohane pöörata pilgud möödunud aegadesse. Saksamaa ja NSV liidu vahel 23. augustil 1939 sõlmitud mittekallaletungilepingu e. MRP salajasest lisaprotokollist: „Territoriaal-poliitilise ümberkorralduse puhul Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) kuuluvatel aladel tähistab Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja NSVL huvisfääride piiri.“ Kaks suurriiki olid määranud Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome edasise saatuse. Veelgi enam – kogu Euroopa saatuse pikkadeks aastakümneteks. Sealt meie hädad algasid.Peale Poola ühist alistamist teatas Stalin 25. septembril 1939 Saksa saadikule Schulenburgile: „kui sakslased sellega nõustuvad, siis asub NSV liit otsekohe, kooskõlas 23. augustil sõlmitud protokolliga, reguleerima Balti riikide probleemi ja ootab seejuures Saksa valitsuse täielikku toetust.“ Järgnesid alandavad läbirääkimised sõjaväebaaside rajamiseks Eestisse, kes Rahvaste Liidu liikmena oli suhetes sõjaka naabriga jäetud üksinda. Vastata tuli küsimusele: „Kas sõda NSV Liiduga või alistumine?“ Tollase Riigikogu seisukoht: „Jõuähvarduse rängal survel tuleb nõustuda NSV Liidu ettepanekutega“ baaside loomiseks Eestis, kuhu viivitamatult marssis 25 000 punaarmeelast. See järeleandmine läks Eesti rahvale kalliks maksma. Tollased riigiisad uskusid, et venelased ei sekku Eesti siseasjadesse. President Päts 28. septembril 1939 Kremlis allakirjutatud vastastikuse abistamise pakti kohta: „See leping on üheks väljapaistvamaks katseks korraldada rahuliku koostöö teel kahe rahva vajaduste keerdsõlmi.“ Naiivne lootus! Noorpoliitikute raportid edusammudest Tartu rahuga ketestatud Eesti-Vene piiri läbirääkimiste tulemuste kohta on veelgi alandavamad, vääritumad, kui meie esivanemate järeleandmised kahuritorude ees möödunud sajandil. Paralleelid on silmaga nähtavad. Eesti-Vene piiri, e. Põhiseaduse § 122, muumiseks peab Riigikogu liikmetel olema rahva e. teie mandaat, mida neil praegu ei ole! Ei olnud veel Eestim
