1+1 küll, aga mis mõõdustikus?

Hiljuti avaldas Eesti Arhitektuurikeskuse (EAK) juhataja Raul Järg siinsamas veergudel arvamust, et Eesti Arhitektuuri­muuseumi (EAM) ja EAK võiks koondada üheks sihtasutuseks. Järg leiab, et kahe institutsiooni tegevuse osaline kattumine õigustaks nende ühinemist. Teema on laiem, aga piiratud mahu tõttu juhin tähelepanu paarile punktile.

EAMist on 22 aastaga saanud regiooni olulisemaid aktiivse kogumispoliitika ja näitusetegevusega arhitektuurimuuseume. Oma artiklis toob Järg välja, et EAMi tegevus on suunatud talletamisele ja EAK oma ettevõtlusele. Käsitlus EAMist kui laost, kus säilitatakse projekte, makette ja fotosid, on ainult pool tõde. Muuseum on ühtlasi kompetentsikeskus, mis näituste, publikatsioonide ja muu seotud tegevuse toel uurib, mõtestab ja tõlgendab Eesti arhitektuuri. Tavalisest arhiivist eristab EAMi toimimine n-ö Eesti arhitektuuri interaktiivse entsüklopeediana. Lihtsalt öeldes: kui arhiivis peab klient täpselt teadma, mida ta soovib, ja kausta kättetoimetamisega arhivaari kohustused piirduvad, siis EAMilt kui arhitektuuriga tegelevalt avalikult asutuselt küsitakse kõike, alates renoveeritava eramu projektist kuni nimede õigekirjani. Kompetents leitakse sageli oma majast, puudub EAK-sarnane kulukas projektide-projekti­juhtide puhver. Arhitektuurimuuseumi väärikas maja on nii näituste kui hoiustamise tarbeks hästi kohandatud, lennukad ideed ümberehituste osas on piiratud muinsuskaitse mängureeglitega.

Kui EAMi ja EAK tegevuse kattumist lähemalt vaadata, siis puudub see üldse või on sarnasus pealiskaudne, sest nende lähteülesanne on teine. EAK näitusetegevus on seotud konkreetsete sündmuste või üritustega, kus näitus võib olla kas peamine või lisaväljund, kuid üritus ise teenib mingit muud eesmärki (nt Veneetsia biennaali puhul on oluline Eesti esindatus, mitte konkreetne näitus). EAMi puhul teenib eksponeerimine arhitektuuriloo valgete laikude likvideerimise eesmärki. Arusaamatuks jääb soov siduda muuseum turundus- ja koolitustegevusega – turundus à la arhitektuurieksport pole selle maja rida, sest arhitektuuripärandi populariseerimine on märksa laiema profiiliga tegevus. Samuti puudub siin ambitsioon hakata arhitektidele õpetama, kuidas olla edukas ettevõtja või esineda meedias. Üldistatult võib öelda, et muuseumis on tegu ennekõike loodu mõtestamisega, keskuses aga tuleviku kujundamisega. Väide, et sünergiast kasvaks EAMi projektivõimekus ja investeeringute-lisarahaga saaks „turgutada ka muuseumiosa igapäevategemisi” vajaks põhjalikumat analüüsi: rahastamisallikad on praegugi kohati samad (pole ette näha, et sealsed ressursid oluliselt kasvaksid) ja nendest saadud toetuse kasutusefektiivsus selgelt mõõdetav (külastajate arv jne).

Ühe valdkonnamuuseumi lahti­riigistamine ja sihtasutuseks tegemine ei tohiks olla eksperiment, mispuhul hiljem nukralt tõdetakse, et lootsime küll parimat, aga kukkus välja nagu alati. See on põhimõtteline otsus, mida tuleb kaaluda ülihoolikalt. On tõsi, et väikesel muuseumil on nii mõneski valdkonnas üsna keeruline leida parimat toimimisviisi, kuid lisaväärtuse saamiseks ühinemise kaudu mõne teise institutsiooniga on mitmeid alternatiive: näiteks liitumine kunstimuuseumiga (vrd Norra Rahvuslik Kunsti-, Arhitektuuri- ja Disainimuuseum) või ühine sihtasutus tehnikaülikooliga (vrd Müncheni TÜ Arhitektuurimuuseum) jne.

Coda. 1999. aastal kaotasid NASA ja lennukitootja Lockheed Martin 125 miljonit dollarit maksnud Marsi kosmosesondi lihtsal põhjusel, et üks oli projekteerinud meetermõõdustikus, teine tollisüsteemis. Koostöö (mis praegugi toimib) võib alati olla tõhusam, aga ühendamiseks valitseb hetkel EAMi ja EAK vahel liiga suur „ühismõõdutus”, mis tuleneb rollide erinevast mõtestamisest Eesti arhitektuuripildis.

Mait Väljas, Eesti Arhitektuurimuuseumi kollektiivi nimel