2012. aasta puitehitis

Tänavu toimus juba kümnendat korda aasta puitehitise võistlus, mida korraldab Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit puidukasutust edendava programmi „Puuinfo” osana. Žüriisse kuulusid peale minu arhitektid Urmas Elmik ja Lembit Tork, arhitektuuriteadlane Mart Kalm ning insener Märt Riistop. Kui võistlust kõrvalt jälgides tundus esiti, et pole just väga tuumakas seda igal aastal korraldada, kuna tummiseid ehitisi oli vähevõitu, siis paaril viimasel aastal on hämmastanud nii esitatud objektide arvukus kui ka nende kvaliteet.

Puitehitiste võistluse peaauhinna (2000 eurot), mille paneb välja kultuurkapital, vääriliseks arvati arhitekt Emil Urbeli kavandatud Kukemõisa talu Järvamaal. Kompleks koosneb kolmest osast: villalikust majast (vanadele kivimüüridele on seatud puitkuup), peamiselt vineerist valmistatud abihoonest, kus on tööriistakuur, saun, bassein ning külalistetuba, ning väljastpoolt pretensioonitust vanast elamust, kuhu sisse on ehitatud täitsa uus maja. Maria Pukk ja Ivar Lubjak on teinud trendikas võtmes haljastuse: laudisega piiratud uueilmelised peenrad ning metalsed ronimispaigad viinamarjadele. Arhitekt Emil Urbeli ning sisearhitektide Pille Lausmäe ning Liisa Põime kõrval on lahenduste filigraansuse eest hoolitsenud ehitusspetsialistist majaperemees ise. Arhitekt Lembit Torgile meenutab nähtu Stanley Kubricku kultusfilmi „2001: Kosmoseodüsseia”: „Talule lähenedes ilmub silmapiirile müstiline puhas vorm, mis koosneb kahest risti asetatud mahust. All on ristkülikukujuline paekivist vana vundament. Selle kohal tõepoolest suisa hõljuv must avadeta monoliit – väga uus, natuke krobeline. Mis see on? See on  mustaks värvitud puitsindlitega kaetud hoonemaht, millel vaid ühest küljest vaadatuna pole aknaid. Talumaja on väljast tavaline ja hüljatud, seest aga „uue särgiga”. Tundub peaaegu teisejärguline, mis selles uuenduslikus talukompleksis on tehtud puidust, aga puitu siiski leiab: vineerist välisseintes, mitut moodi siseviimistluses, näiteks parkett, mis katab ebatavaliselt seina, mitte põrandat, detailid nagu eritellimusel käepidemed ja valgustite lülitid. Aga meeli valdab hoopis üles tõstetud müstiline (on’s see puit või kivi?) kuubik … (arhitekt puhkab ja dirigeerib).”

Peaauhinna pälvinud teose kõrval võistles ka puidusemaid lahendusi, ent žürii hindas pigem arhitektuuriliselt köitvaid ning materjalikasutuse poolest silmapaistvaid teoseid. Eriti innovatiivselt meil ju siiski puitu ei kasutata, pigem pannakse ikka kivimajale krohvi asemel selga puidust kasukas. Utreerides: ainult materjalikeskseks jäädes oleks võinud preemia anda kohe kännule.

Mulle tundub, et Kukemõisa kompleks näitab kätte edasise suuna: moodne maaehitus võib tähendada lisaks traditsioonilistele materjalidele ja tegemistele uut tehnoloogiat ning arhitektuuri tipptaset. Hooned on kavandatud mõnuga ning toetavad omanike elustiili.

Suursuguseid näiteid omanike egotsentrilistest ulmadest ning arhitektuurimetseenlusest leidsime teisigi. Nii on Emil Urbeli büroo lisanud Jaan Manitski Viinistu kunstimuuseumile kenasti paika timmitud tiiva, mida aga maja üldine ilmetus kipub varjama.

Klass omaette on Raul Vaiksoo projekteeritud majad, mis kõik vääriksid tunnustamist ning üksipulgi analüüsimist.
Kõige tihedam oli rebimine fassaadi kategoorias. Peale Viinistu projekti hakkasid silma näiteks Urmas Muru, Peeter Pere ning Reet Viigipuu loodud Haapsalu lastekodu peremajad, Salto Balti Filmi- ja Meediakool ning ka mitmed eramud. Kõige otsingulisem on aga arhitekt Indrek Allmanni Kesselaiu suvemaja, mis on tervenisti kui üks materjalide ning vormide katsepolügoon. Kui selline kunsttükk oleks tehtud tavalisele inimesele, siis oleks ehk arhitekti veiderdused nõutusest õlgu kehitama pannud. Aga kuna on tegu arhitekti enese majaga, siis on see mitmekesine kentsakus nauditav. Kus siis veel katse ja eksituse meetodil eksperimenteerida kui mitte oma kodus!
Mõneti üllatuslikult pälvis kaks preemiat (liimpuidu ning ristkiht-liimpuidu kasutamise eest) Võru toidukeskus, mis ei esindanud mitte niivõrd hiilgavat ehituskunsti, kuivõrd korralikku ehituskvaliteeti. Arhitekt Karmo Tõra on osanud kauplust, sööklat ning koolitusteks mõeldud ruume mahutava keskuse lahendada kesklinna vääristavalt ning soliidselt. Autor on kahjuks Eestis veel üks väheseid, kes ristkiht-liimpuitu hästi tunneb ning oskab seda oma loomingus kasutada. Võrumaale läks ka eripreemia, mille sai Kubija spaa –, mille arhitektid on Indrek Tiigi ja Helle-Triin Hansumäe ning sisearhitektid Tiiu Truus ja Birgit Jaanus. Juba varem avatud puhkekompleksi neomodernistlik juurdeehitis sobitub kenasti loodusesse, eriti õnnestunud on aga veekeskuse sulnis luksuslik ning rahulolu sugereeriv miljöö, kus tugedena on kasutatud liimpuidust poste.

Mitte just väga üllatuslikult läks vineeriauhind UPM-Kymmene Otepää vineeritehase ametiruumide juurdeehitisele (idee autorid Erik Konze ning Peter Pääso). Uus kontor on nagu killuke päikest pelutavas tossavate korstnate, hiiglaslike puuriitade ning ilmetute tootmishoonetega tööstusmaastikus. Suurtest akendest paistvad imeilusate vineerpindadega (eriti äge on karjala kask) palistatud ruumid ergavad soojust ning aitavad edastada sõnumit juhtkonna avatusest ja sõbralikust meelest. Žürii lemmiklapseks oli „Floriade” aiandusmessi paviljon. Kuigi arhitektide Joel Kopli ja Koit Ojaliiva loominguga tehti tutvust vaid piltide vahendusel, oli see vahva, visuaalses plaanis justkui moodulmajakestest koosnev paviljon tugev pretendent põhipreemiatele, kuid vastavalt reeglile auhinnati kodumaal valminud ehitisi. Hindamiskomisjoni lummas nii hoone vorm, suurepärane puidukasutus kui ka uusima tipptehnoloogia tundmine, mida objektiga demonstreeriti (näiteks laudade eripära arvestava arvutiprogrammi abil loodud põrand).

Mõneti sarnast arhetüüpsust evisid Kaspar Kruuse, Jan Skolimowski ja Peeter Loo Orjaku sadama viilkatuste ning kalasabamustrit meenutava diagonaallaudisega kaetud kuuride jada ning „Floriade” ehitisest veelgi lustlikum Kultuurikatla „püramidaalne” kanala, mis aga juba funktsiooni tõttu olid rahvuslikust esinduspaviljonist võrratult lihtsamad rajatised.

Puidust kõrghooneid ning nutimaju, millest unistati puiduseminaril, sel aastal veel ei ehitatud. Tundub aga, et olukord on pigem lootusrikas kui nukker.

*

Žürii kommentaarid

Peaauhind – Emil Urbeli kavandatud Kukemõisa talu Järvamaal

Urmas Elmik: Puit on oskuslikult põimitud varemetega, see väärtustab nii varemeid kui modernset uusehitist. Näha on mitmekesist puidu ja vineeri kasutamist nii interjööris kui eksterjööris. Teostus on perfektne. Kokku moodustub hästitöötav tervik.

Märt Riistop: See on terviklik ja stiilne lahendus, mis on oskuslikult sobitatud vana alusmüüriga. Lihtne ja selge vorm, kus kõik detailid on hästi läbi töötatud. Valitud lahenduses on puidul keskne roll, metall ja paas vaid täiendavad seda.

Lembit Tork: Järva-Jaani „puhkekompleksi” võlude hulka võib lugeda üllatuslikkuse, kontrastid ja sulandused, lummava meisterlikkuse üheaegselt näilise arhitektoonilise olematusega ja muud peenetundelised paradoksid.

Parim puitfassaad – Indrek Allmanni projekteeritud Kesselaiu suvemaja

Urmas Elmik: Fassaadiga on julgelt eksperimenteeritud, see annab kogu hoonele trotsliku põnevuse.

Lembit Tork: Lihtsa viilkatusega mahu varieeruva puitviimistlusega seinu ja sujuva üleminekuga katuseid võib pidada ülemängituks ja liiga kirjuks, aga – kus siis ikka kui mitte arhitekti oma kodus katsetada julgete lahendustega, mida klient ei pruugi kunagi lubada.

Parim liimpuidu ja ristkiht-liimpuidu kasutus – arhitekt Karmo Tõra projekteeritud Võru toidukeskus

Märt Riistop: Siin on puitmaterjale kasutatud tänapäevaselt ja oskuslikult: liimpuit on nii konstruktiivne kui kujunduselement ning ristkihtliimpuit lisab detailsust. Klaaskatusega rõdude külgseinad ja osa siseõue fassaadist on ristkiht-liimpuidust, arhitekt on aga suutnud vältida kiusatust katta sellega kogu fassaad, selle asemel on kasutatud kohati vertikaalsetest prussidest võresid.

Lembit Tork: Väikeses skaalas Võru linna keskele asetatud suhteliselt suuremahulise toidukeskuse lahendamisel on näha arhitekti küpsust materjalide ja vormide käsitlemisel, need haakuvad eriti külgedelt ning tagant vaadatuna suurepäraselt ajaloolise miljööga ja liigendavad hoone mahtu. Liimpuidust talade-postide (nii väljast kui seest) ja ristkiht-liimpuidust siseseinte lahendus on kokku põimitud veenvaks tervikuks.

Parim vineerikasutus – UPM-Kymmene Otepää vineeritehase ametiruumide juurdeehitis, idee autorid Erik Konze ja Peter Pääso

Urmas Elmik: Lihtne, kuid mõjus vorm ja väga kvaliteetne teostus. Klaasfassaad aitab trepistikku kenasti eksponeerida ning lisab sellele erilise kerguse.

Märt Riistop: Loodud on puiduselt hubane atmosfäär, millele lisab värvi karjala kask. Ilma karjala kaseta oleks olnud oht, et suured kasevineeri pinnad mõjuvad igavalt. Trepikäigus on hea liimpuidu ja vineeri kombinatsioon.

Äramärkimine – „Floriade” aiandusmessi paviljon, arhitektid Joel Kopli ja Koit Ojaliiv

Märt Riistop: See on lõbus ja pilkupüüdev lahendus nagu messipaviljon peabki olema. Ehkki vorm on küllalt keerukas, on õnnestunud lahendada ehitis tehases valmistatud moodulitena.

Äramärkimine – Kubija spaa, arhitektid Indrek Tiigi ja Helle-Triin Hansumäe ning sisearhitektid Tiiu Truus ja Birgit Jaanus

Lembit Tork: Tavaliselt iseloomustavad veekeskusi külmad materjalid nagu klaas, teras, alumiinium ja keraamilised plaadid või tuimad materjalid nagu plast, mis taluvad hästi märga keskkonda. Kubija spaas üllatab meeliköitvalt soomelik puidune interjöör: kandvad postid ja seinaviimistlus on seni hästi vastu pidanud. Saab näha, kuidas läheb edaspidi.