A.Mänd: Eesti linnaplaneerimine on tupikus. Ainuke muudatus pärast 1990-ndate algust on „rasvaringid”

Eesti Päevaleht 21.01.2021, EALi presidendi Andro Männi intervjuu ajakirjanik Peeter Kormašoviga, foto Ilmar Saabas

Iga ametkond lähtub sellest, kuidas neile on lihtsam ja projekte tehakse valimistsüklite järgi, ütleb Eesti Arhitektide Liidu juht Andro Mänd.

Arutame Eesti arhitektide liidu juhi Andro Männiga Porto Franco ja Jaak Joala monumendi skandaalide valguses, mis seisus on Eestis linnaplaneerimine. Samuti selgitame, miks läks palju eelmise aasta arhitektuuripreemiaid Tallinnast välja ja miks plaanitakse Eesti Rahva Muuseum eramajadega ära varjata.

Männi sõnul pole meil riigiarhitekti institutsiooni, mis järgiks riigi terviklikku ruumilist arengut. Arutelud sel teemal on kestnud juba paarkümmend aastat. „Meie häda on see, et kuuleme elukeskkonda mõjutavatest otsustest, kui need on juba langetatud, ja võitleme tagajärgedega,” ütleb ta.

Mis on suurimad probleemid linnade planeerimises?

Paljudes omavalitsustes on ruumiloomes vajakajäämisi, seda tunnistavad nad ise ka. Tallinnas, Tartus ja Pärnus on suured meeskonnad, aga väiksematesse valdadesse erialaspetsialistid tööle ei lähe. Seal polegi alati sellisel ametikohal töötavale inimesele koormust pakkuda. Kui midagi hakatakse planeerima või ehitama, siis on vaja pädevust, aga praegu pole omavalitsustel kuskile pöörduda ja nad peavad projekti põlve otsas oma teadmistega valmis nikerdama. Edumeelsemad on arhitektide liidu üles leidnud, näiteks Tõrva vald või Sillamäe linn. Meie poole võib alati pöörduda, kuni riik pole suutnud ennast kokku võtta ega hakanud mõtlema, nagu on omane nüüdisaegsele arenenud ühiskonnale.

Väga palju on veel 1990-ndate mentaliteeti, et turg reguleerib?

Omavalitsused ei panusta enda territooriumil ruumiloomesse, sest paraku on paljud poliitikud endiselt arvamusel, et avalik sektor peab sekkuma nii vähe kui võimalik. Kui vaatame üle lahe Helsingisse, siis seal sekkub linn arendustesse väga jõuliselt, et tasakaalustada sihtgruppide huve ja luua paremat ruumi võimalikult paljudele.

Tallinn on kõige kiiremini segregeeruv pealinn Euroopas, oleme leierdanud seda juba mitu aastat. Väiksema sissetulekuga inimesed surutakse kesklinnast ja mereäärsetelt aladelt välja ning nad liiguvad magalatesse. See protsess on muutunud väga kiireks. Paarikümne aasta pärast saame seda väga valusalt tundma. Me ei pea probleemide nägemiseks väga kaugele vaatama – kui mõelda kas või sellele, mis toimub Pariisi eeslinnades. Aga kõik peidavad pea liiva alla ja protsessil lastakse jätkuda. Positiivne on see, et Tallinna linn on andnud mõista, et neile alles jäänud vähest maad nad müüa ei plaani.

Me aga ei tea, mis toimub näiteks Tartus ja Pärnus. Võime visuaalselt öelda, et tõenäoliselt kolib väiksema sissetulekuga elanikkond Annelinna. Samamoodi läheb Pärnus jõukam elanikkond rannapiirkondadesse ja paneelmajade piirkonda Räämas liiguvad väiksema sissetulekuga inimesed. Veel puudub meil igasugune teadmine, kuhu suunduvad uusimmigrandid, kuigi neid on võrreldes paljude teiste riikidega veel väga vähe. Ühesuguse taustaga inimestel ei tohiks lasta koonduda ühte piirkonda: nad hakkavad üksteisele peegeldama oma ühiskonnast välja tõrjutust. Selliseid asju võiks samuti lahendada riigiarhitekti institutsioon, kes peaks tegema uuringuid ja haldama riiki tervikuna.

Päevakajalistest asjadest rääkides, siis ilmselt on linn pärast Porto Franco juhtumit ettevaatlikum ja enam oma maale ehitada ei lase?

Seal käib vaidlus peamiselt sissepääsutee üle. Tallinna linn oligi juba tegelikult viimasel ajal tõrges enda maale lubamisega, kõik peab arendaja kinnistule ära mahtuma. See on igati õige, aga näen suurt ohtu selles, et nüüd kehtestatakse täielik ehituskeeld. Ametnikel tekib erandite lubamise ees õigustatud hirm, aga kui seame eesmärgiks avaliku ruumi kvaliteedi, on see mõningatel juhtudel mõistlik.

Projekteerijate ringkondades on laialt tuntud Tallinna Kaubamaja juhtum. Pärast eri variante jõudis linn lõpuks neljanda lahenduseni, kus arendaja oleks pidanud lahendama sissesõidu oma fassaadist A. Laikmaa tänava poolt. Selle krundi puhul lõikab see paraku läbi jalakäijate tsooni. Samas konkursitöös oli kogu liikluse juurdepääs lahendatud keset sõiduteed olnud sissepääsutunneliga. Selline lahendus oleks taganud turvalise ning jalakäijasõbraliku linnaruumi.

Rävala puiestee on ideaalne näide sellest, kuidas asjad on senini Tallinna linnas käinud. Tõsi, linnapea Mihhail Kõlvart on teinud mõistlikke ümberkorraldusi, aga mingid asjad on endiselt segased.

Linn ei planeeri üksnes läbimurret muusikaakadeemia juurest Pärnu maanteele (kus oleksid ainult ühissõidukirajad ja jalgrattateed), vaid plaanib kogu Rävala puiestee ümber projekteerida. See pole tuiksoon, ent on linnaruumis oluline koht, mis lahendatakse hanke kaudu. Muu maailm korraldaks nii olulise koha jaoks avaliku võistluse. Seda hanget ei tee mitte linnaplaneerimisamet ega isegi linnakantsleri ametkond, kuhu on viidud üldplaneeringud, vaid keskkonna- ja kommunaalamet. See näitab killustatust. Tallinna peatänava projektis, mis pandi poliitilistel põhjustel seisma, toodi põhjuseks ühistransport. Rävala puiesteel pole isegi liiklust ega transiiti, seal võiks luua midagi head ja toimivat.

Tallinna probleemid algavad sellest, et linnavõrk on pärit nõukogude ajast?

See ei ole ainult Tallinna häda. Kui mõtleme, millised linnaruumilised arengud on toimunud meie linnades pärast 1990-ndate algust, siis ainuke suurem muudatus on rasvaringid, mis on tekkinud suuremate linnade ümber: eramajadega magalad. 1990-ndate alguses olid linnaarhitektid abilinnapea positsioonil, nüüd on nad taandatud menetlejateks ja Tallinna linn aasta tagasi üldse kaotas linnaarhitekti ametikoha. Vaatame otsustes poliitikute, mitte erialainimeste otsa. Sellele on vastu väidetud, et nüüd on meil komisjon ja asi on palju laiapõhjalisem. Aga vaadates, kes sinna komisjoni kuuluvad, siis need inimesed on linnavalitsuses töötanud praktiliselt aastakümneid – ei mingit verevahetust. Linnadel on väga raske häid linnaarhitekte saada, sest pädevad ja andekad inimesed ei taha lihtsalt menetlejaks minna. Tugevad linnaarhitektid aga on linnade arengut mõjutanud, näiteks Narvas. Valga on samuti hakanud oma mustast august välja ronima ja seda ka tänu linnaarhitektile.

Valgat olete varemgi heaks näiteks toonud. Ent mitu eelmise aasta arhitektuuripreemiat läks Narva. Peapreemia pälvis sisekaitseakadeemia ja Narva kolledži ühine õppe- ja majutushoone, rekonstrueerimise ja sisearhitektide preemia Narva linnuse konvendihoone.

Narva sai kolm preemiat, see näitab linnaarhitektide head eeltööd. Narvas oli linnaarhitekt Ivan Sergejev, enne teda Peeter Tambu ja veel varem Ülar Mark. Need pole esimesed preemiad, mis on Narva läinud, kõige kuulsam on ilmselt Narva kolledž. Linna sattusid õigel ajal õiged inimesed: Katri Raik ja Ülar Mark. Ka praeguste preemiate – sisekaitseakadeemia ja Narva linnuse oma – juures on linnaarhitekti eeltöö olnud väga tugev. Millele tasub tähelepanu juhtida: kõik need hooned on valminud läbi avalike arhitektuurivõistluste. Vaadates üldse selle aasta preemiasaaki, läks enamik hoonetele või objektidele, mis valmisid läbi avalike võistluste. Pealinna, kus ehituse maht on teiste omavalitsuste omast palju suurem, tuli arhitektuuriobjektidele antud 11 preemiast ainult kaks: Fotografiska ja Veerenni arenduse haljasala. Mõlemad tulid eraarendustele, samal ajal kui mujal Eestis lähtub avalik sektor avalikest arhitektuurivõistlustest.

Siin on oluline esile tuua Riigi Kinnisvara AS, kes on viimase viie aasta jooksul totaalselt muutunud. Kõik uued avalikud hooned, mille rajamist haldavad nemad, tulevad avalike arhitektuurivõistluste kaudu. Nende soov on minna kaugemale: kui rekonstrueeritakse olulisi avalikke hooneid, siis sisearhitektuuri lahenduste jaoks tahetakse hakata tegema avalikke sisearhitektuuri võistlusi. See on väga oluline samm moodsa ühiskonna suunas.

Eelmisel aastal osales arhitektuurivõistlustel keskmiselt 18 tööd, mille vahel tellija sai valida. Hankega on sul üks: võta või jäta. Eraarendajad teevad tihtipeale fiktiivseid konkursse – omavalitsus nõuab ja siis tehakse.

Nagu Joala ausamba puhul?

See on õpikunäide sellest, et kui tahad omale jamasid, siis tee nii. Kui teed võistluse, mis kestab ainult kaks nädalat, ning samal ajal nõuad maketti ja 3D-renderdusi, siis need ei käi nii lihtsalt. Arhitektuurivõistlusel antakse tavaliselt kolm kuud. Aga kunstnikud ja arhitektid ei istu käed rüpes, meil on oma tavatöö ka, kuhu vahele tuleb ajaliselt mahutada konkursitöö tegemine.

Žürii koosseisus peavad olema enamuses erialainimesed. Eelnevas puudusid igasugused linnaehituslikud analüüsid, ka teostusaeg oli absurdselt lühike. Loodan, et sellest on õppust võetud. Tean, et Viljandi linnal on plaanis veel skulptuure, näiteks taastada diletantlik Anton Irve monument.

Rääkides veel avalikest konkurssidest, siis pealinnas tuuakse alati ettekäändeks, et pole raha. Mina ütleksin, et see on prioriteetide küsimus, raha ei ole ka teistel omavalitsustel. Tallinn kardab avalikke arhitektuurivõistlusi. Küll aga on mitu eraarendajat neid eelmisel aastal korraldanud. Üks neist oli Pärnus, vana silla kõrval jõe ääres krundil, kus tegutses Nordecon. Selle võitis tugev arhitektuuribüroo 3+1. Pärnu linna tuleb siin kiita: nad ütlesid, et see on linnaruumis tähtis koht ja tuleb korraldada avalik võistlus. Hiljuti lõppes Nõmme keskuses uue kortermaja arenduse avalik võistlus, mille võitja pole veel selgunud, kuid ka sinna laekus väga palju konkursitöid. Loodan, et see näitab suundumust. Kortermajadesse ei pea suhtuma nii, et need pole avalikud hooned, seega kvaliteet ei ole oluline. Näiteks uus Lasnamäe on halvem kui vana, tihtipeale pole mingisugust kvaliteeti. Vanal Lasnamäel olid vähemalt korteriplaanid hästi lahendatud ja funktsionaalsed, uute kohta seda alati ütelda ei saa. Aga inimestel on uue ihalus.

Osa Euroopa riikides tehakse just paneelmaju korda, sinna kolimine on atraktiivne ja retrohõnguline.

Hoonete taaskasutus on Euroopas tõusnud väga oluliseks teemaks, Eestis see veel nii ei ole. Ka maailma parimad tegelevad sellega, näiteks LAN-arhitektid Pariisis. KredEx jagab küll raha kortermajade soojustamiseks, aga kus need majad on? Kortermajad võivad asuda kuskil põllu peal, samal ajal kui kesklinnas on iga teine maja tühi! See pole kindlasti mõttekas rahapaigutus, aga meie liiduna sekkuda ei saa. Selleks ongi riigi tasandil vaja institutsiooni, mis analüüsiks, et riigi antavat raha kasutataks efektiivselt. Võtame või Paide gümnaasiumi näite: haridusministeeriumi omanduses oli linnaservas ringtee ääres nõukogudeaegne kutsekool. Mõte oli uus riigigümnaasium sinna viia, ometi on iga teine maja Paide ajaloolises kesklinnas tühi. Seal on ka ajalooline aastaid tühjana seisnud koolimaja, kuhu linn gümnaasiumi ka esialgu soovis. Riik ei lähtunud linna elujõulisusest, vaid sellest, mis oli ministeeriumile lühiajaliselt majanduslikult kasulik. See on üks väheseid kordi, kui oleme arhitektide liidus avaliku arhitektuurvõistluse tagasi lükanud. Tegime liidus näidisprojekti ja osutasime, et kõik mahub vana koolimaja krundile ära, vaja olnuks ainult juurdeehitust. Kohtusime Järvamaalt valitud riigikoguliikmetega, saime ka haridusminister Mailis Repsiga kokku, kes oli väga mõistev ja arusaav. Asi lõppeski sellega, et gümnaasium tuleb vanalinna, mitte maantee äärde. See on ilmekas näide sellest, kuidas riik ei lähtu tervikpildist, vaid iga ametkond sellest, kuidas on neile lihtsam. Sama asi on maanteedega: mis juhtub väikese linnaga, kui kõik asjad sealt mööda viia?

Nagu näiteks Mäo puhul?

Kilingi-Nõmmega on samamoodi. Vanasti läks Pärnu-Valga maantee sealt läbi, nüüd paljud ärid kiratsevad. Ma ei väida, et need möödasõidud on valed, aga kaasnema peaks sisulisem pakett, kuidas aidata neil omavalitsustel elus püsida.

Kuidas on üldse kohalike elanike linnaplaneerimisse kaasamisega?

See käib lainetena. Suur asumiseltside laine, mis Tallinnas kümme aastat tagasi oli, on natuke vaibunud, sest need on õhinapõhised asjad. Uue Maailma selts, Telliskivi selts, Nõmme Tee selts – nad on olemas, aga neil pole enam sellist kõlapinda. Samal ajal näiteks Rävala puiestee puhul on aktiveerunud Süda-Tatari piirkonna elanikud. Kaasamine on oluline, aga tuleb teha ka otsuseid, mis ei pruugi ühiskonnale esmapilgul meeldida. Meenutame kas või bussiradasid – täiesti uskumatu, kuidas kogu ühiskond neile vastu oli! Alati ei saa avaliku arvamusega nõustuda, tuleb lähtuda ka erialasest teadmisest. Sama asi on autostumisega. Tunneli lõpus on siiski valgus. Tallinna linnapea isiklikult on linna jalgrattastrateegia teema tõstatanud. Edu talle ja loodame, et see pärast valimisi ei sumbu.

Räägime ka ERM-i ümber toimuvast arendusest. Tulevad sinna kortermajad?

See on järjekordne näide, kuidas keegi ei halda tervikpilti. Kui projekt oli välja valitud, siis oli aru saada, et see on nii-öelda maastikuobjekt, mis vajab enda ümber puhvrit. Neid maid seal ümber poleks tohtinud müüa. Maade müük toimus ehitushankega samal ajal. Tartu vald müüs ja maa ostsid eri arendajad. Osa kortermaju on juba valmis, ent õnneks on nende vahel puhverkrunt ja need ei ulatu päris ERM-ini. Põhja poole plaanitavatest majadest on kõige lähema krundi nurk 14 meetrit ERM-i hoonest. Õnneks ei tule hooned ise päris nii lähedale, aga sinna plaanitakse rajada neljakorruselised kortermajad ja visuaalselt jääb see ikkagi ette. Merko on oma uued arendused pannud otse lennuraja äärde. Lõppenud aasta lõpus on olnud mitu kohtumist eri osaliste vahel ning hea tahte korral on võimalik leida kõiki osapooli rahuldav lahendus. Loodan, et ka uus valitsus seab eesmärgiks meie ühise kultuuri väärtustamise ja hakkab sellele probleemile lahendust otsima. ERM ja Kumu on meil kõige tähtsamad kultuuriobjektid, mille Eesti riik on ehitanud. Neid ei tohi lasta ära lörtsida.

Kõige suurem probleem ongi, et keegi ei vaata suurt pilti?

Jah. ERM-i ümbrusse planeeritavates arendustes on kast kasti kõrval, mis terviklikku linnaruumi ei tekita. Seal on ääretult unikaalsed vana lennuvälja kaponiirid ehk muldvallide süsteem, kuhu saaks teha väga ägeda linnaruumi. Kahjuks lähtutakse tavalisest planeerimismeetodist ja tehakse krunt krundi haaval ning kaponiirid kaovad lõpuks valglinna arenduste vahele. Uut kvaliteetset linnasüdant ei osata luua.

Viimsi, Tartu ja Rae vald uhkeldavad, et nende elanikkond kasvab meeletult ja nad on suuremad kui Haapsalu linn. Eesti kõige jõukamad omavalitsused, aga kus nende linn on? Viimsis on raha, rahvaarv ehk kriitiline mass on olemas, tee omale linn! Suur maantee läheb keskelt läbi, mõlemal pool on parklad ja nende taga järjest plekist kastid. Ei mingit mõnusat linnaruumi, kus on kohvikud, vaid lihtsalt surnud tsoon. See on kõigis rasvaringide omavalitsustes: nad raiskavad ressurssi, kuigi saaksid tekitada korraliku linnakeskkonna. Mujal maailmas on linnaosadel oma keskused, aga Tallinnas on ainult üks suur kesklinn. Kus on Lasnamäe keskus? Tondirabas on suured Bauhausid ja plekk-kuubikud ritta pandud. Jäähalli ümbruses on veel maad tegutsemiseks, sinna tuleb järgmisel aastal Tondiraba park. Ideaalne mõte, kõike ei peagi täis ehitama. Aga jõuame protsessi juurde: väga oluline ruumiline objekt, kuid mitte mingisugust võistlust! Jälle hanke korras ühele ettevõttele läinud. Ma üldse ei kritiseeri seda tööd, aga me ei saa kunagi teada, kas sinna oleks võinud veel midagi võimsamat tulla. See avatakse jälle enne valimisi, ehituseks pole aastatki.

Jüri Rassi eestvedamisel majandusministeeriumis algatatu – ehituse pika vaate protsess – on vastupidine sellele, mis meil praegu toimub. Projekteerimine ja ehitus ei peaks toimuma valimistsüklite järgi. Kevadel andis riik koroonarahast 70 miljonit omavalitsustele. Ehitussektorile polnud sellest mitte mingisugust abi, erialainimeste arvamust ei küsitud. Raha said objektid, mis läksid ehituslepingusse eelmise aasta jooksul. Selle mõne kuuga ei tee korraliku projekti – kõik need objektid peavad jälle valmima enne järgmise aasta valimisi. 70 miljonist saame kaheksa miljoni eest mänguväljakuid, rulaparke, staadionikatete uuendamist. Need on asjad, millega omavalitsus peaks niikuinii tegelema. Mänguväljaku ehitus ei aita ehitussektorit majanduskriisis. Tõsi, mõni väiksem omavalitus, nagu Vinni ja Muhu vald, lähtusid riigi pikaajalistest eesmärkidest: rohepööre, uus „Euroopa Bauhaus”. Need oleksid pidanud olema raha jagamise kriteeriumid. Mainitud vallad lõid hooldekodudele ja koolidele päikeseparke, osa raha läks muinsuskaitsealustele hoonetele.

Kõik see näitab jälle, et riigi tasandil puudub pädevus. Kahjuks täidavad sellised otsused valimiste, mitte riigi pikavaatelise arengu eesmärki.

Üleskutse Mihhail Kõlvartile | Rävala puiestee suveks autovabaks!

Tartu linn pani suvel oma tuiksoone kinni ja tegi sinna Autovabaduse puiestee. Kutsun üles ka Tallinna linna oma linnaruumiga julgemalt ja kvaliteetsemalt eksperimenteerima, teeme suveks Rävala puiesteest pealinna autovabaduse puiestee, teeme seda nüüdisaegselt ja sisukalt. Näitame, et Tallinn on sama võimekas kui Tartu. Selle eksperimendi korras analüüsime piirkonda ja pärast seda teeme avaliku arhitektuurivõistluse, et üles ehitada moodsat euroopaliku mõttelaadiga rohepealinna. Rävala puiestee ümbrus on muutunud natukene surnud tsooniks, elu on liikunud vanalinnast põhja poole: Telliskivisse, Noblessnerisse. Rävala puiestee oleks ideaalne võimalus tuua elu tagasi ka vanalinnast lõuna poole.

https://epl.delfi.ee/artikkel/92311823/eesti-linnaplaneerimine-on-tupikus-ainuke-muudatus-parast-1990-ndate-algust-on-rasvaringid