AALE KASK: Mis peitub veidra nime "Savoy Boutique Hotell" taga?

Eesti Ekspress 03.08.2006
Arhitektuurikriitik Aale Kask peab uue Tallinna hotelli sisekujundust liiga eklektiliseks.
Müürivahe ja Suur-Karja tänava nurgal, majas, kus veel hiljuti paiknesid alkoholipood Ararat ning kohvik, avati hiljuti uus hotell. Ambitsioonid on suured, sest avamiseelsetes pressiteadetes kõneldi viiest tärnist ja koduleht kuulutab paljutõotavalt, et tegu on kohaga, kus luksus valitseb. Teatav annus eelinformatsiooni peitub ka hotellinimes. Üks inspiratsiooniallikaid on olnud Ago-Endrik Kerge film “Savoy ball”, mis mängis glamuuri ja dekadentsi piirimail. Oma nüansi lisab sõna Boutique, viidates millelegi väiksele, kuid kvaliteetsele, elitaarsele. Kummatigi tundub, et kogu kontseptsioon oli paigas, aga puudu oli veel vaid hoone. Valik langes 1930. aastatest pärinevale rangeilmelise fassaadiga terrasiitkrohviga hoonele. Õigupoolest liideti siis kaks 19. sajandi lõpul valminud hoonet üheks ja sellest hetkest sai maja tänaseni püsinud ilme.
Arhitektuuri- ja inseneribüroo EA Reng juhtimisel tehtud fassaadi renoveerimine on kulgenud igati eeskujulikult. Hoone on säilitanud oma esialgsed mõõtmed, mingeid pealeehitusi tehtud pole. Restaureeritud on omaaegne galantne peasissepääsu uks. Korrustevahelised ja räästakarniisid on ennistatud. Alles on jäetud terrasiitkrohv-viimistlus, mis pärast 1935. aastal valminud Eesti Panga peahoonet asus koguma populaarsust ja Suur-Karja – Pärnu maantee vaheline kvartal kui pankade pärusmaa reageeris mõistagi viimasele moele. Mainitud hoone kuulus samuti pankadele – Eesti Rahvapangale ja Eesti Laenupangale. Tegemist oli omamoodi kodumaise Wall Streetiga, mis nimele sobivalt paiknes samuti linnamüüri ääres.
Halvemini on läinud siseruumidel, mis tuubiti nõukogude ajal kontoreid täis. Peale paekivist astemetega trepi, metallkäsipuude ja balustraadi ning liftišahti uste palju säilinud ei ole. Hotelliomanikele on see andnud suurepärase mänguruumi sisekujunduse loomisel, koostöös sisekujunduse tegemises osalenud Meelis Pressi bürooga. Sisenemine hotelli kujutab endast astumist stiilide paabelisse. Ruumi on laiali pillutud elemente väga erinevatest ajastutest ja stiilidest, midagi igale maitsele. Kodulehel antud nimetusele art déco vastab kõige paremini hotelli fuajee, kus on tõepoolest tunda hinnaliste materjalide hõngu (krokodillinahk, marmor, klaasmosaiik jne), aga näilise luksuslikkuse kõrval on tollele stiilile olnud omane väheste efektsete detailide koosmõjust tekitatud kooskõla, mis siin esile ei pääse.
Fuajees leiavad oma koha Indiast pärinevad elemendid, mida leidub rohkelt terves majas ja mis kulmineeruvad kaminaga, millele annab vormi Indiast toodud sajakonna aasta vanune uksepiit. Eksootikaarmastus lööb silmanähtavalt välja intensiivselt kollakates seintes. Seinad toovad jällegi sisse uue teema – keskaeg. Kinnaskrohviga viimistletud on kõik maja seinad alates avalikust tsoonist kuni numbritubadeni välja. Illusoorne eesmärk luua vanalinnas olemise tunnet on veidi pentsik majas, mille ajalugu ei küündi aega, kui sedaviisi seinu kaeti. Restoraniosas ei pääse üle ega ümber peitsitud palkidest, kuuldavasti on viimased toodud Itaaliast. Arusaamatuks jääb aga, miks, arvestades nende butafoorset väljanägemist ja sobimatust konteksti. Ja laetalade kinnitamine kipsile näeb välja lihtsalt kole.
Keskaega pisut hoones leidub. Nimelt asub keldrikorrusel, mis on kohandatud privaatseks istumiskohaks, ka jupike linnamüüri. Kohe sealsamas asus kunagi Karjavärav ja hiljem vesiveski. Kohaidentiteet oli veel hiljuti jäädvustatud samanimelises kohvikus. Ent hotellikontseptsiooniga autentset keskaegset tausta siduda ei suudetud. Kadunud ei ole aga linnarahvale avatud söögikohad – nii baar kui restoran omavad sissepääsusid otse tänavalt ja jääb ära tülikas läbi hotellifuajee liikumine. Üks vahva lahendus leidub lobby-baari poolel, nimelt on letitagune põrand lastud madalamale ja külastajale on tagatud silmside teenindajaga, istudes tavalaua kõrgusel. Peaks tekitama igati sooja tunde.
Märksa rahulikumalt mõjuvad numbritoad, kus prevaleerivad heledad toonid. Hotellis paikneb 43 numbrituba ja 3 sviiti. Kõik nad on kujundatud ühtmoodi värvigammas. Savoy logo leiab nii hommikumantli kui tualettpaberi kinnitilt, hotellikülastajale loob mõnusa äraolemise tasuta sisuga baarikapp, elektripistikuga seif ja retseptsioonist nähtav toatemperatuurinäit. Hotelli toimimine ja teeninduse pool on hästi läbimõeldud.
Peamiseks probleemiks on see, et hoone välisarhitektuurist johtuv mulje ei jätku sees. Interjööris kõik stiilid, maitsed kohtuvad, segunevad ja ma ei liialda, kui ütlen, et ajavad üle ääre. Valitsev on eklektika, art déco kohtab vernakulaarset ja rustikaalset.
Võib-olla kukkunuks kõik palju paremini välja, kui hotelliomanikel olnuks kujundada mõni kõrvalasuvatest historitsistlikest hoonetest ja keskaja sissetoomisest oleks loobutud. “Savoy Boutique Hotell” teravapilgulisele connoisseur’ile ei sobi.