Ainulaadsete puitsaalidega Jõhvi kontserdimaja koondab Jõhvi kultuurielu

Eesti Päevaleht 08.10.2005
Ave Randviir

Jõhvi raudteesillast ülesõitjaid tervitab suur heleroheline silt, mis kuulutab Jõhvi kontserdimaja peatset valmimist. Kui plakatit esimest korda näen, märgib maja avamiseni jäänud päevi suur ja must “4”.
Kontserdihoone-esisele parkimisplatsile keerates avaneb pilgule ehituslahingutander. Maja ümber ja sees on kõik liikumises. Otse jala kõrval veavad töömehed asfaldile parkimiskohtade valgeid triipe, ehitusmaterjali kuhjade ja prahikonteinerite vahel manööverdavad kopad, tõstukid ja kallurid. Hoone klaasfassaadi taga askeldavad töölised moodustavad Šaša Pepeljajevi tantsulavastusest tuttavaid tummi kujundeid.
Jõhvi kontserdimaja ehitamist alustati aasta tagasi arhitekt Ra Luhse kavandite järgi. Pargis, kuhu nüüd on kerkinud kontserdimaja, asus varem Jõhvi kultuurimaja, mis on osaliselt uude hoonesse alles jäänud. Vanast kultuurimajast säilinu mängis olulist rolli uue hoone arhitektuuri planeerimisel ning määras valdavalt ära selle mahu ja kuju.

Tartu ülikooli Pärnu kolledži hoonete ja Pirita Püha Birgitta ordu kloostri arhitekti Ra Luhse sõnul kujutabki Jõhvi kontserdimaja endast pigem vana maja ümberehitust. Luhse ja maja valmimise juures olnud Tanel Tuhal kinnitavad, et kui nad oleks maja teinud tühjale kohale, oleks see kindlasti hoopis teistsugune tulnud.
Arhitekti esialgsest kavandist suudeti ehituse käigus üsna edukalt kinni pidada. Ainus suurem plaanitud detail, mida valmis ei tehtud, oli madal hooneosa, mis oleks loonud kontserdimajale siseõue, majutanud koolituskeskust ja toiminud ühtlasi sillana maja taga asuva kõrgema pargi ja madalama majaesise vahel.

Viis ühes
Maja märksõnaks on multifunktsionaalsus. Lisaks kontsertidele kolivad viiele korrusele Jõhvi lastemuusikakool, kunstigalerii ja koolituskeskus. Kammersaal hakkab ühtlasi täitma kino ülesannet.
Maja eri ruume on võimalik üksteisest eraldada – näiteks kino saab töötada ka siis, kui ülejäänud kontserdimaja on suletud. Nii suures saalis kui ka kammersaalis on reguleeritavad põrandad, neid saab kohandada amfiteatri tüüpi saalideks ning suures saalis on vajaduse korral võimalik tekitada orkestriauk.
Kuigi saalides on peale kontsertide võimalik korraldada ka teatrietendusi või konverentse, on ruumide akustika välja töötatud just muusika esitamiseks. Jõhvi kontserdimaja akustika teevad eriliseks spoonitud seinad – Eestis selliseid puitsaale rohkem pole.
Eesti Kontserdi direktor Aivar Mäe rõhutab, et Jõhvi kontserdimajast saab oluline kontsertide salvestamiskoht. Suure saali head akustikat loovad seinad on visuaalselt sedavõrd keerulised, et ehitajad tegid need valmis maketile toetudes – pärast maketi nägemist oli lihtsam jooniseid lugeda.

Kõrvad mängivad valgusega
Kontserdimaja suurele ja õhulisele klaasfassaadile annavad veidi industriaalse joone klaasi toetavad fermid, mis samas liigendavad suurt klaaspinda ning loovad kontrasti maja valgete seintega. Kui maja on seest valgustatud, saab klaasist fassaadist ekraan, mis annab edasi maja sees toimuvat. Kõige taga on aimata saali kontuure, mis “sõnastavad” vaatajale maja otstarbe.
Arhitekti vallatuseks võib pidada esmahetkel puhtdekoratiivselt mõjuvaid, luuke meenutavaid “kõrvu” akende juures, mis tegelikult toimivad ruumides valguskontraste tekitavate peeglitena. Poeetiliselt võib neid võrrelda täiskirjutamata noodilehtedega. Kui tuua paralleele maja projekteerimise ja muusika komponeerimise vahel, võib öelda, et Jõhvi paljude nõudmistega arvestama pidanud kontserdimaja kõlab harmoonilise kooskõlana.
Kuigi Ra Luhse ja Tanel Tuhal pole seotud 2002. aasta lõpus valminud Pärnu kontserdimajaga (arhitektid Kaire Nõmm, Katrin Koov, Hanno Grosschmidt), on Jõhvi kontserdimaja Pärnu majaga taotluslikult sugulussidemetes. Pärnu ehitisega sarnaselt on Jõhvis ühe katuse alla koondatud eri asutused, maja keskpunktiks on suur saal, mille kõrval asub väiksem kammersaal. Üht-teist on Pärnu kontserdimajast ka õpitud – näiteks on märgatavalt avaramas fuajees ja treppidel rohkem liikumisruumi.