Akadeemiline aastavahetus Viinis

Küsimustele vastab Viini rakenduskunsti ülikooli ehk Universität für Angewandte Kunst Wien’i 1 arhitektuuriõppe kohta vastab kooli kasvandik Johan Tali.

Millise kraadini võib tudeng jõuda Viini arhitektuuriõppes?

Riikliku ülikoolina võeti seal kaks aastat tagasi vastu küllaltki radikaalne otsus hakata pakkuma ainult magistritaseme õpet (arhitektuurimagistri ehk MArch diplom 180 ECTS2 punkti põhjal), millele järgneb võimalus osaleda aspirantuuris (teadusmagistri ehk MSc diplom 90 ECTS punkti põhjal). Loobumine senisest viieaastasest integreeritud arhitektuuriõppest ja kolmeaastase arhitektuurimagistri programmi sisseseadmine on märk spetsialiseerumisest nn nišikoolina rahvusvahelise taustaga tudengitele, kes on pigem tundlikud koolides õpetatava sisulise poole suhtes ja peavad oluliseks seda, et nende arhitektuurihuvid kattuksid õppekavaga. Enamik Põhja-Ameerika tippkoole kasutab sama mudelit, mille kohaselt võib tudeng bakalaureuse kraadi teha ühes koolis ning seejärel vastavalt oma täpsustunud huvidele valida magistritaseme programmi ning sealt edasi aspirantuuri programmi – iga etapp on justkui eraldi ostetud teenus ja samm tudengi karjääris. Tudengil peab tekkima arusaam, et arhitektuurikoolis tehtu on esimene samm loometöös.

Kas haridus on tasuline?

Kui Viini rakenduskunsti ülikooli magistriprogramm on riiklikult rahastatud ja õppemaks on 17 eurot semestri kohta Euroopast pärit tudengitele ja 300 eurot väljastpoolt Euroopat tulijatele, siis tasuline aspirantuur (15 000 eurot õppemaksu) on suunatud noortele professionaalidele.

Kes on põhilised õppejõud ja kuidas täiendavad nende erialased suunad üksteist? Kuidas tekib stuudiumi käigus valdkondade sünergia?

Sealsed kolm põhilist professorit Zaha Hadid, Greg Lynn ja Hani Rashid laiema silmaringiga arhitektuurihuvilistele tutvustamist ei vaja. Esimese naisarhitektina Pritzkeri arhitektuuriauhinnaga3 pärjatud Zaha Hadid on koolis õpetanud juba 13 aastat. Tema büroo, mis on selle aja jooksul tõusnud üheks maailma juhtivamaks arhitektuuribürooks, toetub paljuski selle kooli lõpetajatele. Just Hadidi meistriklass on katsepolügoniks uutele eksperimentidele ja talentidele – siin sõnastati ka näiteks Patrik Schumacheri manifesteeritud „parametritsism”.4 Greg Lynni stuudio fookus on arhitektuuridisainil ja selle uutel lähteülesannetel. Mitteametlik mantra „disain päästab maailma” tähendab, et ülesannete hulka kuuluvad nii liikuvad staadionid kui süvakosmosejaamad, robotid, raamatukogud ja laevatehased. Küllaltki spetsiifiliste ülesannete taga peitub Lynni soov õpetada seda, mis aitab tal tänapäeva arhitektuuri määratleda ja mis ühtib tema projekteerimisbüroo tegevusega. Külaliskriitikutena võib tavapäraste arhitektide ja inseneride kõrval näha nii autotootja BMW ja moefirma Hermése peadisainereid, galeriste kui ka muid esmapilgul arhitektuurikaugeid inimesi. Kui vaadelda arhitektuuri algusest peale valdkonnaülese ülesandena, on tulemus kindlasti rikkalikum ja kõnekam. Lisaks tektoonilisele ja konstruktiivsele keskendub Lynn ka teistele projekti osadele, näiteks tänapäevase hüpostüüli või ülikeerukate põrandasüsteemide kujundamisele vms. Fenomenoloogilise nüüdiskunsti ja tehnoloogilise innovatsiooni vahel laveeriv Rashidi arhitektuuristuudio otsib vastuseid küsimusele, millise kuju võtab urbanism. Ülesandepüstituste seas on näiteks saja miljoni elanikuga linna planeerimine või kunsti ja arhitektuuri omavaheliste seoste uurimine jpm, matemaatiliste mudelite süvaanalüüsist kuni ajalooliste pretsedentide omavahelise ristamiseni – Rashidi õpetamismeetod räägib pigem arhitekti loomeprotsessist ja laboripõhisest lähenemisest, kus juhendaja ülesanne on pakkuda üldteema ja innustada tudengeid katsetama. Kuna kõik professorid on oma eriala tipud, on kooli arhitektuuristuudiote peamine eesmärk taastoota loomingulist õhustikku, mis matkib professorite töökeskkonda. Spetsialistid, kes on kaasatud tipparhitektuuri tootmisesse büroos, on konsultantideks ka õppetöös. Õppetöö viljad on nii uurimisteemade kui lõpetanud tudengite kaudu rakendatud väga hea arhitektuuri loomisesse arhitektuurimaailma tipus. Jeffrey Kipnise sõnade kohaselt on arhitektuuriteooria tihedalt seotud praktika edasiandmisega õpetamise kaudu: „Õpetad seda, mida jutlustad!” („You teach what you preach!”).

Kuidas õpet läbi viiakse ja kes seal õpetavad-juhendavad? Kuidas aitab kooli välissuhtlus kaasa õppekava mitmekesistamisele? Milline rahvusvaheline kompetents on õppekavasse kaasatud?

Aspirantuuri juhivad Reiner Zettl ja Hernan Diaz Alonso. Läbiv teema on (näiliselt) kriisis vaevleva urbanistika taasmääratlemine. Intensiivse, kolm semestrit vältava teadusmagistri programmi rõhk on rahvusvahelise arhitektuuriteooria ja Viini rakenduskunsti ülikooli disainikeskse kultuuri sümbioosil. Õppemaks garanteerib selle, et tudengitega astub diskussiooni arhitektuurimaailma ladvik, s.o Sanford Kwinter, Jeffrey Kipnis, Andrew Zago, Wolf D. Prix jpt.

Milline arhitektuuriõppekava on tänapäeval Euroopas – ja miks ka mitte maailmas –

rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline? Kuidas selle kooli õppekava neid eesmärke täidab?

Londoni arhitektuuriühingu arhitektuurikooli (Architecture Association) juht Brett Steele on öelnud, et tänapäeval on arhitektuurihariduse suurim ülesanne tõmmata tähelepanu arhitektuuri uutele ideedele ja seda seal hoida. Edukad on need arhitektuurikoolid, kus osatakse tudengite loomingut kooliseintest väljaspool teadvustada ja tähtsustada. Arhitektuurikoolid on kõrgendatud tähelepanu all ka erialaringis, kuna teemad, millega tippülikoolides tegeletakse, on pigem katsetavad ja kompavad piire, on vabad kohustusest „päris maailma” pragmaatiliste probleemidega rinda pista – „Tõsine lõbu” („Serious fun”), nagu ütleb Studio Rashidi moto. Nišikoolide nähtust toidab teatud autonoomia ja puutumatuse idee – värske pilk loob uutmoodi arhitektuuri. Just seda üldsus neilt ootabki. Oskus kriitiliselt mõelda on suurim väärtus, mis selliste arhitektuurikoolide lõpetajad sealt kaasa saavad.

Milline on olnud tudengite tagasiside õppekava kvaliteedile? Mida teevad tudengid pärast kooli lõpetamist ja kraadi omandamist? Millistele töökohtadele nad suunduvad? Või õpivad nad järgmisel tasemel edasi?

Tänaseks on Viinis arhitektuuriõppe peale minu lõpetanud Kadri Tamre, Kadri Kerge, Sille Pihlak, Siim Tuksam ja Larissa Kondina. Kadri Tamre töötab praegu Innsbrucki ülikoolis eksperimentaalse arhitektuuri instituudis teaduri ning juhendajana. Ta korraldab augustis meil kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas robootika töötoa. Kadri Kerge töötab New Yorgis Hani Rashidi juhitavas arhitektuuribüroos Asymptote Architecture. Sille Pihlak elab Los Angeleses ja omandab kogemusi Pritzkeri laureaadi Thom Mayne’i juures arhitektuuribüroos Morphosis. Mina töötan koos Siim Tuksamiga Viinis Wolfgang Tschapelleri juures ja tegutseme disainer-arhitektidena uue Viini rakenduskunsti ülikooli hoone kallal. Oleme mõlemad ka järgmise Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni kuraatorid koos Johanna Jõekaldaga. Larissa Kondina on aga kuuldavasti oma asjad Viinis kokku pakkinud ning on tagasi Eestis – projektid algavad sügisel pärast puhkust. Viini lõpetajate hulka tasub lugeda ka Joanna-Maria Helinurme, kes küll ei lõpetanud Viini kooli (vaid Lõuna-California arhitektuuriinstituudi ehk SCI-Arci Los Angeleses), kuid tegutses Greg Lynni stuudios mitu aastat. Praegu jätkab Helinurme oma õpinguid Harvardi ülikoolis. Eesti arhitektidest õpib Viinis praegu Johanna Jõekalda (Greg Lynni stuudios), sügisest liitub ülikooliga Artur Staškevitš (läheb Hani Rashidi stuudiosse). Üks on kindel –

Viini kooli lõpetajatel on küllaltki kindel arusaam arhitektuurist ja arhitektuurimaailma hetkeseisust ning tugev ambitsioon läbi lüüa ja oma individuaalseid erialaseid ideid edasi arendada.

Viini rakenduskunsti ülikool on tugevalt rahvusvaheline kool. Enamikul tudengeist pole Austria passi ning suure tõenäosusega ei jätka nad oma arhitektikarjääri Austrias, vaid võtavad suuna rahvusvahelisele arhitektuuriturule. Erinevalt näiteks Viini tehnikaülikoolist (aastas ligi 1000 lõpetajat) ei ole sealne õppetöö otseselt seotud Austria riigiga, kuid iga lõpetaja (20 diplomit aastas) jääb selle ülikooliga seotuks teatava koolkondliku kuuluvuse kaudu: ühisnimetajaks on siin rahvusvaheliselt dialoogivõimeline, radikaalne uus arhitektuur. Siseringis räägitakse nn Angewandte maffiast, mis on vallutanud enamiku maailma tippbüroodest ja akadeemilisest ringkonnast. Sisuliselt on Austria riikliku tellimuse tulemuseks fakt, et Viin on jätkuvalt nn kriitilise arhitektuuri epitsenter, mis meelitab ligi tulevasi põlvi ja pälvib laialdast erialast tähelepanu.

1   www.dieangewandte.at.

2   Euroopa-sisene ainepunktide ülekandmise ja kogumise süsteem (European Credit Transfer and Accumulation System).

3   www.pritzkerprize.com

4   Vt manifestot http://www.patrikschumacher.com/Texts/Parametricism%20as%20Style.htm