ALEKSEI PETERSON: Taastamatu mõisa asemele uus muuseum
Tervet artiklit loe: Postimees 17.01.2006
Aleksei Peterson, Eesti Rahva Muuseumi endine direktor
Eesti Rahva Muuseumi (ERM) peahoone asukoha Raadil peab kindlaks määrama museoloogiliselt arukas otsus. Rahvusvahelisele arhitektuurivõistlusele laekus 105 tööd. Tulemused avalikustati eile.
ERMi rajamine 1909. aastal tõi kaasa nii vanavara, rahva kultuuriväärtuste kogumise-hoidmise kui ka oma maja ehitamise. Plaanid katkestas I maailmasõda. Noor vabariik määras keskkultuuritempli kasvujooned ja asus neid edendama.
Direktoriks kutsuti soome etnograaf Manninen, kes tegi vajalikud ruumilised ja muud muudatused Liphardti lossis, et anda väljapanekule eestipärane sisu. Säilis lossi välisvaade ja park, kogud said normaalsed hoiu- ja väljapanekuriiulid.
Pikk hoovõtt
Ent eestipärane maarahvakultuur jäi endistes lossiruumides õõnsaks, eriti ilutsevate saalide kõrval. Muuseumi esemetesse ja ümbritsevasse parki kinnistus Tartu Vaim, see, mida tänapäevalgi otsitakse.
Järgnevalt tabasid muuseumi okupatsioonide lained. Loss pandi põlema. Kogud õnnestus siiski päästa ja need paigutati omaaegsesse kohtuhoonesse Veski 32, kus muuseumihoone väljaehitamist tuli aastakümneid oodata.
Selge oli, et ERMi rahvusimago polnud nõukogulikus kultuurikontekstis oluline. Ruumipuuduses tulid appi kirikukogudused. Näiteks Pauluse kiriku avarasse ruumi paigutati enam kui 2500 suuremõõtmelist eksponaati. Tänu sellele sai muuseum kogusid möödunud sajandi lõpuaastakümnendil lühikese ajaga enneolematult suurendada.
Aeg läks, Vene lennuväli vähendas endale haaratud territooriumi ja ERM sai alustada oma kodu projekteerimist. Kuid Tartu toonased juhid leidsid ikka midagi muud restaureerida, enne kui ERMi välja ehitada. Kaheksakümnendate lõpul algas ulatuslik rahvaliikumine ja koguti suuri summasid muuseumi väljaehitamiseks Raadil.
Nii valmisid projektid muuseumi tarbeks endiste Liphardti mõisahoonete varemete asemele, et üheksakümnendate algul võiks kopa masse lüüa ja muuseum välja ehitada.
Kahjuks leidis ERMi uus juhtkond, et muuseum peaks paiknema kesklinnas, Veski-Liivi tänavate puuehitiste keskel. Olgugi et tegu oli selgelt muuseumile asjatundmatu plaaniga, alustati projekteerimist.
Vähe näitusepindu
Siis aga alustati kunstimuuseumi ehitamisega ja ERMi tegemiste kava jäi soiku. Kogudusedki hakkasid vahepeal ruume tagasi nõudma ja alustada tuli fondihoidlate ehitamisega endiste mõisa majandushoonete varemetele.
Endine kultuuriminister Urmas Paet määras möödunud aasta augustis oma märgukirjaga lõplikult, et ERM tuleb välja ehitada Raadil. 2005. aasta algul koostas ERMi juhtkond arengukava ja töötas välja uue peahoone ruumiprogrammi. Kuulutati välja arhitektuurivõistlus, et leida muuseumi uuele kompleksile parim ideelahendus. Võiksime nüüd rahul olla ja punkti panna.
Ometi on just nüüd vaja tarkust, et lahendada rida olulisi museoloogilisi probleeme. Kuuldub hääli, et muuseumi sajandaks aastapäevaks ei suudeta hoonet käiku lasta. Heal juhul juhtub see alles 2010. aastal, sest peahoone ehitamiseks kulub nähtavasti 800-900 miljonit või enam krooni.
Võrdluseks on KUMU ehitamise ja ekspluateerimise kulud. Pole mõtet esitada võrdlevalt KUMU ja ERMi ruumiprogrammi. Viitan ühele näitajale: kunstisaale on 5000 m2, sama palju kui on ette nähtud ERMi näitusepinda.
Tegelikult jääb näitusesaalide pinda väheks. Kavandatud niinimetatud eesti näituse jaoks on vaja 2000 m2, soomeugri näitustele 600 m2 ja ajutistele väljapanekutele 2500 m2. Meie rahvakultuuri rikkus juba puuesemete näol nõuab laiemat pinda. Kui vaadata edasi, siis pind on väike ka sugulasrahvastele – neid on arvult vähemalt 15, keskmiselt jääb ühe rahva kohta 50 ruutmeetrit.
…