Allan Murdmaa: Kalevipoja kuju kui mõttetu suurushullustus
Eesti skulptorite enamus boikoteeris Kalevipoja skulptuuri paigutamist Tallinna lahte Maarjamäe memoriaali peateljele. Linnavalitsus otsustas ignoreerida kunstnike arvamust ja andis Tauno Kangro kavandile võidu ja skulptuuri valmistamise õiguse.
Maarjamäe memoriaali peaautorina on mul suur kahtlus selle otsuse õigsuses. Jaak Soans pani selle telesaates samuti kahtluse alla. Tõepoolest, mis seost saab memoriaalil olla müütilise Kalevipoja kujuga? Ja kas sellise mitmekümne meetri kõrguse kuju paigutamine lahte on üldse mõistlik? Rääkimata selle kümnetesse, kui mitte sadadesse miljonitesse küündivast maksumusest.
Maarjamäe memoriaali praegune osa avati 1975. aastal kui mälestusmärk “neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest”. Seda muidugi sügava stagnaaja “viljastavates” tingimustes. Peatelje nõlvadesse pidid olema paigutatud graniidist nimeplokid võidelnud kangelaste nimedega. Võimukandjad komparteist aga ei jõudnud kokkuleppele, keda võtta, keda jätta. Ja nii on tänaseni nõlvades võimsad vundamendiplokid, mis kevaditi rohumügaratena endast märku annavad. Oli tellitud ka suurejooneline teine ehitusjärjekord, midagi vabaõhu “katedraali” taolist, mis pidi selgitama memoriaali sisu Mahtra sõjast kuni N Liiduga ühinemiseni. Autorite kollektiivi täiendati uute liikmetega (Enn Põldroos) ja taas käis üle kümne aasta agar projekteerimine. Teostati suuremõõtmelised maketid, sõlmiti sidemed Soomega, kust pidi saadama plastikreljeefide materjal. Õnneks jäi töö katki seoses Laulva revolutsiooni ja iseseisvuse taastamisega 1991. aastal.
Memoriaali lõpetamise idee aga ei kadunud päevakorrast. Taotlesin 2003. aasta jaanuaris linnavalitsuse toetusel kultuurkapitali stipendiumi, mille abil projekteerisin memoriaali lõpliku kuju. Alles jäid “katedraali” peafiguur (20meetri kõrguse pronksfiguuri asemele pidi tulema 4,5 meetri kõrgune marmor- või dolomiitkuju) “Ema lapsega” ehk Madonna kujutis ning klindist kõrgem roostevabast terasest risti kujund.
Praegu vajab memoriaali ehitus juba restaureerimist. Selle põhiidee, merepinna vastandamine 43meetrise klindinõlvaga, on aga säilinud. Just seda põhiideed segaks oluliselt merre (ja veel küljega!) paigaldatav pronksmonstrum. Hoolimata omaaegsest ideoloogilisest survest (nõuti Lenini kuju paigaldamist), suutsime ülinappide skulptuursete vahenditega (dolomiidist käejäljed sõjaohvrite igavese tule kohal ja pronksist “Hukkuvad kajakad” kahe tahuna, kahe võimu sümboli vahel) väljendada eestlaste traagilise ajaloo eri etappe. Isegi hiljem Karl Vaino otsesel nõudmisel paigaldatud Eestit vabastanud (vallutanud) sõjaväeosade nimed on samale üldskeemile allutatud. Nad nagu ähvardaksid hukkuvate kajakate kujutist, keskset skulptuuri.
Kas Tallinn tõesti vajab lahte paigaldatavat Kalevipoega? Vera Muhhina tuntud kuju “Talupoeg ja tööline” on suurusjärgus Kalevipojaga võrreldav, kuid see kaunistas 1937. aasta maailmanäitusel N Liidu suurejoonelist paviljoni. Madalale alusele paigaldatuna on tuntav selle kuju füüsilise suuruse ebamastaapsus: see mõjub lihtsalt üüratu kolossina, on minetanud skulpturaalse mõõtme.
New Yorgi Vabadussammas on linna- ja riigisümbol, tal on ka platvormi funktsioon. Miks ei ole Tauno Kangro Kalevipoja peast-silmadest-kõrvadest vaateavasid ette näinud, et võiks imetleda Tallinna kaunist siluetti? Vaade paarikümne meetri kõrguselt oleks kindlasti lummav! Või kui edasi fantaseerida, siis võiks Kalevipoja jalge vahele vähemalt kaatri- või praamiühenduse maabumissilla projekteerida, siis oleks kujul mingigi funktsioon?
Egiptuse Ramses Suure kujud on ka samas suurusjärgus, kuid need on staatilistena modelleeritud, seal on rakendatud arhitektuurile tüüpilisi võtteid: rütmi, kordust. Ramsese kujud on pühendatud vaaraole, jumalikustatud valitsejale. Kas Kalevipoja kuju peaks ka pretendeerima jumalikustamisele? Või on viimasel ajal moodi läinud kõikvõimalike kiriklike pühitsuste lainel vaja murda eestlaste religioosset leigust? Kas ei oleks Vabaduse väljaku Palace’i hotelli kõrguse tumeda pronksmonstrumi tarvis kulutatavad vahendid paremat rakendamist väärt? Kas või tulevase uue raekoja vääristamiseks, et sellest võiks saada võrdselt ajaloolise raekoja hoonega (nagu Vana Toomas) uue linna sümbol? Igal juhul arvan, et enne kunstivõhikliku idee ellurakendamist on vajalik tõeliste asjatundjate avalik arutelu või isegi üldrahvalik diskussioon.
Kui Brüsselile piisab pissiva poisi figuurist, siis Tallinnale võiks piisata Jaan Koorti “Kitsest” või Amandus Adamsoni “Russalkast”!
Allan Murdmaa
Maarjamäe memoriaali peaautor