Andres Alver: „Kui pole ideoloogiat, algab allakäik”

Toomas Tammis: Sa ütled alati, et arhitektuur on tegelikult ideede küsimus. Kuidas need väljenduvad? Ühtepidi on selge, et ideid saab väljendada tekstina. Need saavad olla ka ruumilised või graafilised. Kas mõned ideed on sellised, mida ei saagi välja öelda, mis ongi ainult ruumilised või programmilised?

Andres Alver: Muidugi on. Või, õige vastus on, et mina ei tea. Me peaks kõigepealt lahti hammustama sõna „idee”. Kas pead silmas ideid, mis aitavad vormi või ruumi luua?

Tammis: Ja-jah, neid, mis on arhitektuuri tegemisel olulised. Kui öelda, et arhitektuur tegeleb ideedega, siis mis sorti need ideed on?

Eik Hermann: Maarja Kask ja Ralf Lõoke tunnistasid millalgi, et nad olid tudengite juhendamisel üksjagu hädas, sest nad on üles kasvanud kunstnike ja arhitektide keskkonnas – neile on nagu emapiimaga kaasa antud arusaam, millal on idee ja millal veel ei ole. Töötad projekti kallal, ühel hetkel veel ideed pole ja järgmisel hetkel on see olemas – ja seda annab ilma sõnastamiseta ära tunda. Nad said alles õpetamise käigus aru, et see ei ole kõigil samamoodi, et mõnedele on seda vaja kuidagi seletada.

Alver: Ma püüan seda samuti kooli appi võttes lahata. Kuidas ma eristan kahte sama ülesande järgi tehtud täiesti erinevat tööd? Me võime seda väga paljudel juhtudel teha klišeemõtlemisega: kui on kasutatud mingeid elemente, mingit vormikeelt, siis on hea, ja kui mitte, siis ei ole. Sel juhul jagatakse maailm millestki pähevõetust lähtuvalt. Tegelikult on maailm keerulisem, tegelikult ta ei ole väga jagatav. Aga et inimesed saaksid nendest komplekssüsteemidest aru, mis maailmas esinevad, siis tuleb need taandada, need võimalikult lihtsaks teha.

Teine võimalus on, et me hindame kompositsiooniliselt: enam-vähem ühesugused kastid, ühesuguse stiiliga, aga ühel on „kompa” hästi tehtud, see on hea, teisel ei ole nii hästi, see on halb. See aitab meil töid üksteisest eristama hakata.

Kui nüüd keegi, kes on otsustajapositsioonis, hindab eelkõige kompositsiooni, siis ta eelistabki neid töid, mis on tema arvates kompositsioonilt paremad. See annabki võimaluse öelda, et alateadlikult me tunneme hea lahenduse ära. Kuid see baseerub äärmiselt isiklikul positsioonil ja seda on pea võimatu seletada. Mõnele vanale tegijale võibki anda otsustada ja tema tunneb ära. On hea, kui see osutub vastuvõetavaks ka suuremale avalikkusele.

Aga siis on veel üks võimalus: kui vaatan näiteks kahte koolitööd, siis vahel oskab üks autor oma tööd mulle seletada. Ta teeb võib-olla väga lihtsameelse krõnksu, aga seletus on elegantne ja huvitav. Temal aitas mõtlemine seda ruumi luua. Mõni teine teeb oma töö lihtsalt kompositsioonist või naiivpositsioonist lähtuvalt – nagu lapsed joonistavad maja. Aga mõnel on mingi põhjuslikkus välja mõeldud ja need koos – see põhjus, see idee ja see asi – on andnud tõuke mingiks vormiks, mingiks arhitektuurseks käsitluseks. Nii tekib tööle mitu tasandit. Minule seda vaadata või püüda sellest aru saada ongi sügavam ja põnevam kui lihtsamat sorti asja puhul, isegi kui ta esimesel hetkel kompositsiooniliselt ongi natuke kööbakam või ei ole nii täiuslik. Positsioonid või ilureeglid on ajas nii muutuvad, et nendest kinnihoidmine väga vaeva ei tasu. Nendega ei maksa nii väga üle pingutada: et ma nüüd justkui tean, mis on ilus. Siiski, kõikidele töödele, mida me siin koolis teeme, me kontseptuaalset alust välja mõelda ei suuda. Vahel seda polegi, vahel on see kontekstuaalne.

Võtame näiteks käimasoleva Arvo Pärdi keskuse võistluse: kakskümmend mitte just halba arhitekti, üks programm, üks asukoht, mida me kõik suurepäraselt teame. Mis te arvate, kas tulevad ühesugused majad? Peaksid ju tulema, aga ei. Kakskümmend täiesti erinevat teost tuleb ja igaüks ütleb, et just nii on õige. Ükski osaleja pole nõrk, saamatu või loll arhitekt. Mille järgi me võitja valime? Kust tuleb see otsustustarkus, et see on nüüd õige? Võime öelda, et maja peab olema ehitatav, kõige odavam, kõige innovaatilisem, kõige moodsam. Seejuures pole kindel, kas me teame, mis on mood ja miks ta vajalik on. Kui võtame tänase moe järgi, siis oleme juba eksinud. Tänane mood on selline, et – nüüd! – ja juba ta läks ja ongi kõik: kahju küll, aga vabandust, nüüd on juba teine seis.

Hermann: Ütled, et kontseptsioon annab asjale huvitavuse.

Alver: Ta annab põhjuse. Huvitav tundub ta siis, kui sa temast aru saad ja kui ta seob sind. Nii et ta aitab asja auditooriumile seletada. Tulem müüakse selle kontseptsiooni toel maha.

Hermann: See on midagi muud. Mind huvitab pigem, kuidas kontsept sekkub tekitamisse. Kontsept seostub mul pigem tüüpmaja või -plaaniga, mida kasutada igal pool: ühel hetkel muutub see väga ennustatavaks.

Alver: See on tõesti nii, et modernistliku arhitektuuri juures oligi kontseptsioon väga jõuline. Teatud mõttes on ka
hruštšovka kontseptuaalne teos. See oli üks idee – jõuline, selge ja lõppude lõpuks isegi väga humanistlik idee: kõik inimesed on sünnilt võrdsed, nad peavadki võrdse asja saama. Valgustuse idee ruumilise kontseptina selles avalduski. Aga kui seda keskkonnana igal pool reprodutseerida, siis on ikka halvasti. Sellise keskkonnaga ei ole pärast enam midagi peale hakata.

Tammis: Kontseptsioon võib olla ka hästi lokaalne või singulaarne.

Alver: Tõepoolest. See ongi nii, et universaalset kontseptsiooni, millega kõik asjad ära teha, pole olemas. Aga sellegipoolest teeb kontseptsioon arhitektuuri intellektuaalselt põnevamaks.

Tammis: Ma arvan, et osal inimestel on kalduvus asju lõpuni seletada või mitteseletatavaid asju ignoreerida või öelda, et need pole olulised. Aga arhitektuur ei ole kindlasti lõpuni selgitatav. Seda on erinevatel puhkudel, erinevatel eesmärkidel võimalik erineval viisil teha.

Hermann: Kui sa ütled, et üks teeb oma asju intuitiivselt, teine oskab aga seletada ja saab sellega eelise, siis mulle tundub siiski, et midagi jääb siit üle – naiivsusest ja kompositsioonilisusest ja muust säärasest –, mis lubab ikkagi öelda, et intuitsioonist lähtuvalt võib samuti huvitavaid asju teha.

Alver: Jälle õige. Ma ei taha seda maha salata. Minu kujunemisaastad sattusid aega, kui tuli kontseptuaalne kunst, mis on mulle hingelähedane. Ma saan temast aru ja ta meeldib mulle, isegi kui seal midagi palju vaadata pole. Kontseptuaalse arhitektuuri näide on ka Narva kolledž, kus arhitekti idee oli võtta teise, hävinud hoone jäljend, millest sündis uue maja kuju.

Tammis: Lõppude lõpuks on ka kontseptuaalsel kunstil oma visuaalne jõulisus. Hea kunst mõjub üldse nagu värske õhk, kergelt.

Alver: Just. Ta võib mõjuda sulle visuaalselt või lõpuks ka füüsiliselt, kui tehakse niisugune asi, kus oled sunnitud jooksma ja tasakaalu mitte kaotama. Ta võib mõjuda kuulmisele, nägemisele või ka mõistusele – nagu hea kirjandus või poeesia, kõik ju kunstiliigid: sa ei näe midagi, aga loed sõnu ja äkki tunned, et väga ilusti on öeldud. Või hea filosoofiline teos, kui näed, kuidas teine mees mõtleb, kuidas asjad on seotud. Tekib selline heaolu tunne: sa saad aru. Kunstiga on samamoodi, et äkki tajud …, ja ruumidega on samamoodi.

Kuidas mõista, kui hea mõni loodud ruum siis ikkagi päriselt on? Me ei saagi seda teada või saame teada ise, üksi: lähed ja seisad, oled kuskil ja siis tajud seda. Mul on paar korda elus olnud jõulisi ruumielamusi: Rooma panteon, Siena raekoja poole kaldu väljak, Markuse väljak Veneetsias – on olemas küll selliseid jõulisi ruume, mis on väga elamusrikkad. Eesmärk ongi nende suunas liikuda.

Ja mismoodi sa sinna jõuad, kas vana asja ära kasutades, n-ö copy-paste’iga, seda pidevalt korrigeerides, väga aeglaselt selles suunas liikudes, kuni lõpuks täiuslikkuseni jõuad, või suudad sa selle ise välja mõelda – see kujutluspilt, mis su ajus tekib, on ikkagi minu meelest asjade alus.

Tammis: Kui vaadata projektikaustade riiulisse ja uurida, millise osa neist moodustab arhitektuur, siis – võttes tööjoonised ka arvesse – on see võib-olla viiendik, aga kui me võtame arvesse vaid eskiisprojekti, kus nii kontseptuaalselt kui ruumiliselt kui materiaalselt on suurtes piirides põhilised asjad paika pandud, siis see osa projektist moodustab võib-olla sajandiku, igatahes mitte rohkem kui kümnendiku. Ja see on ühtlasi osa, mille õpetamisele läheb koolis põhiline jõud ja aeg. Kas selline rõhuasetus on ikka õigustatud, arvestades selle osa järjest vähenevat osakaalu koguprojektis?

Alver: Siin võiks tuua võrdluse Apple’iga: seda suurfirmat juhtis mees, kel tekkis kujutlus, et mobiiltelefon peab olema selline hästi lihtne, selge, puhta ekraaniga, näpuga vajutatav. Paar tuhat inimest töötas selle nimel, et kujutlusest saaks müüdav, toodetav, kasutatav toode. Ja võib öelda muidugi, et need 2000 inimest on ikka palju olulisemad kui see üks, kes enda väitel teab, kuidas asjad käivad. Aga ideoloog on nii selle firma kui ka maja, ruumi puhul vajalik. Siin on jälle seos sõnaga „idee”. Kui see mees firma eesotsast vahepeal minema peksti, siis ideoloogia nagu natuke kaduski ära, ja see rahateenimismasin sai aru, et kui ideoloogiat pole, algab allakäik. Nii on paljude asjadega. Nii on ka Eestiga – ideoloogia nõrkus. Mis ruumiküsimusi puudutab, siis arhitekt võiks siin mängida suuremat rolli, aga ideoloogid on praegu kusagil mujal. Eelkõige on selleks rahamehed ise. Mõneti on see õigustatud, sest nemad ju riskivad, panevad oma raha mängu (kuigi tänapäeval on see risk vist juba nii hajutatud, et nad ise üldjuhul pankrotti ei lähe). Nad tahavad ise olla ideoloogid: arhitekt võetakse kujundajaks, mitte enam ideoloogiks. Ja siin võib juhtuda, et tehakse suhteliselt suur viga. Kas parteide tagatoad peaksid olema need kohad, kus pannakse paika suured otsused, ka ruumilised? Niipalju on selge, et võim tahab kindlasti nende otsuste juures olla.

Hermann: Tuleviku ennustamine on alati olnud julgus hüpata poolpimesi kuhugi tundmatusse, pakkuda välja, mis tulema hakkab.

Alver: Nii ongi. Kui projekti teeme, läheme tulevikku: arhitektuur on alati tulevikku suunatud ettevõtmine. Ma tean, et seda, mis me täna siin laua peal joonistame, ehitatakse kahe või jumal teab mitme aasta pärast. Selles mõttes ma alati mõtlen tulevikku, aga ei tea kunagi, kas ma teen õigesti või valesti.

Hermann: Ma pidasin silmas seda, et osal inimestest on vaja justkui garantiid, tunnet, et nad näevadki objektiivselt tulevikku, nii et nende väljapakutu tuleks justkui tõepositsioonilt, ja mõnedel inimestel pole seda kunagi vaja olnud, sest nad teavad, et kõik, mida nad teevad, ongi väga haavatav lugu. Muidugi, nad võivad minna ka teises mõttes kindla peale välja ja rääkida ajatutest printsiipidest, kuldlõigetest või muust säärasest. Tahan öelda, et nende kahe kindla peale väljamineku vahel on selline huvitav haavatav ala …

Alver: Kas loomingulisel isiksusel, kes püüab tegelda tulevikuga, on igal järgmisel päeval uus positsioon? Tõenäoliselt ei ole. Oma asend kogu selles kultuuri­situatsioonis või arhitektuuris või kirjanduses või filosoofias võetakse ühel hetkel – kasvuperioodil, ülikoolis või pärast seda, n-ö loetakse end mingisse positsiooni. Väga tundlik või novaatorlik kutt või tüdruk ei taha võtta seda asendit, mis on aktuaalne täna, vaid võtab selle hoopis kaugemalt – sealt, mis on tulemas. Tõused püsti ja vaatad tuleviku suunas, valid ühe kursi välja ja püüad end sellel mõnda aega hoida, seda iga päev mitte vahetada. Kui me nüüd oletame, et ühiskond liigub teatud suunas, ja oletame, et oled valinud just selle suuna, kuhu ühiskond liigub, ja hoiad seda, siis hetkel, kui ühiskond sulle järele jõuab, saadki kuulsaks: kõik vaatavad korraga, et see mees teeb täpselt nii nagu vaja – õigesti teeb. Nii ongi siin ühe või teisega juhtunud. Aga kui nüüd ikka veel sama positsiooni hoiad, siis ühiskond läheb mööda, nagu mingil hetkel juhtus mõnegi suurepärase eesti modernistliku arhitektiga, kes jätkas omas laadis, kuigi üldsus ootas juba teistsugust lähenemist. Ühiskond läheb mööda ja sina jääd maha. Nüüd on küsimus selles, mis edasi saab. Sel hetkel peab suutma teha uue hüppe, uue valiku, uuesti edasi minema.

Hermann: Kas võib öelda nii, et arhitektid on koha potentsiaali suhtes tundlikumad, nad näevad, milliseid eri iseloomuga ruume sellest võiks saada? Nagu kokkade puhul: kui anda kokale mingit toitu maitsta, siis ta märkab seal rohkem tasandeid ja edasiarendamise võimalusi kui tavaline inimene.

Alver: Mina ei arva, et kohatunnetuses, selles tundes endas saaks olla suuri vahesid. Muidugi, inimesed on erineva tundlikkusastmega, mõni tunneb ka sooja ja külma, armastust ja vihkamist paremini kui mõni teine. Aga koha puhul …

Hermann: See ei ole ainult ruumi tajumise küsimus, vaid konteksti küsimus laiemalt: millist konteksti – ruumilist, ajaloolist, demograafilist jne – sa oskad mängu võtta ja millist mitte. Üks äärmus on, kui rakendad ühte ja sama kontsepti igale poole n-ö kontekstist sõltumatult, isegi kui sa teed seda väga hästi. Aga kui mõelda, et tänapäeval muutuvad ühiskondlikud olud nii kiiresti, siis võib juhtuda, et kontsept siin enam nii hästi ei aita, tundlikkus koha ja tema kontekstide suhtes aga aitab.

Alver: See võib nii olla. Sellel asjal on veel üks pool. Millalgi sai siin arutatud, kes on meie ühiskonnas see kanaarilind, kes esimesena ohtu tajub. (Vanasti võeti ju kaevandustesse kanaarilind puuriga kaasa, sest see tundis esimesena ohtlike gaaside lõhna ja hakkas laulma. Siis tuli kaevandusest jalga lasta.) Ühiskonnas on kanaarilinnuks traditsiooniliselt olnud poeet. Tal on tundlad väljas ja ta püüab tajuda, mis on juhtumas. Tema vahendid on hästi kiired: ta võib ju ainult kolm rida paberile panna. Tal on teatud taju ja tunnetus, mida ta saab väga lihtsalt väljendada ja mida on ka ühiskonnal lihtne vastu võtta. Arhitektil on selleks vaja tuhat korda rohkem aega, vahendeid ja võimalusi. Ta ei pääse sinna loojate kõige tundlikumasse ossa, kus on poeedid ja kunstnikud. Kui rääkida arhitektuuri ja kunsti vahest, siis üks on see, et ühiskond peab suuri projekte finantseerima. Kui ideoloogia on juhtumisi vale, s.t kui raha suunatakse valesse asja, siis on sellest ikka kahju küll. Kunsti puhul on vastutus mõnevõrra väiksem: luuletaja võib ka sahtlisse kirjutada ja kui maalikunstniku pilte ei osteta või näitusele ei panda, siis ta elab vaeselt, aga kahju ei tee see kellelegi. Kui aga suurte vahenditega sama lõdvalt ümber käia, on kahju väga suur. See vastutus hakkab koormama ja pidurdama, arhitekti vaimselt piirama. Enesetsensuur hakkab ühel hetkel matma ja siis ei ole enam seda tahtmist püsti tõusta ja vaadata, kuhu järgmisena minna. Siis istud mugavalt oma tooli peal ja kujutad ette, et siin on juba hea küll. Selles mõttes võiks kunstnikega koos õppimine anda arhitektidele teatud tunnetusliku potentsiaali. Kahtlemata poleks inseneriteaduste paremast tundmisest mingit kahju, tehnoloogia ongi tänapäeval oluline. Aga mingi muu tundlikkuse osas võiks see kunstiga koos olemine anda arhitektile eelise – ja seda potentsiaali ei ole viimase viie aasta jooksul eriti ära kasutatud.

Hermann: Kui tulla tagasi sõna „idee” juurde kas või Steve Jobsi näitel ja mõtelda, mis idee sel puhul tähendab – ütlesid tema kohta „ideoloog” –, siis see, mis tasandil ta on ideoloog, on ikkagi midagi väga täpset. Kui tema ideed oleksid olnud midagi üldist, siis sellistega oleksid suutnud ka tema järglased lagedale tulla, aga ei tulnud.

Alver: Sellega võib nõus olla. Võtame näiteks arhitektuurivõistlused: palutakse teha üks maja ja kui vaadata laekunud töid, siis ongi kõik osalejad teinud täpselt need asjad, mis lähteülesandes küsitud. Aga vaatad ühte tööd ja vaatad teist – vahe on sees. Nüüd ongi küsimus, milles see vahe siis on, isegi kui me kontseptuaalset poolt ei tea või ei mõista ja seda pole ka kirjeldatud. Ehk et kusagil on veel tõepoolest ka see täpsus: võistlustöö graafikas, plaanidel ja fassaadidel või siis ruumi ülesehituses. Üks töö on ikkagi parem kui teine. Ja see on asi, millest ei räägita, millest tegelikult väga hästi aru ei saada. Jututeemaks on palju lihtsamad asjad: vau-efekti peale rajatud trikid, mis hüppavad silma ja paistavad välja, on kõigile arusaadavad.

Hermann: Aga miks sellest ei räägita?

Alver: Kultuuri küsimus. Kui rääkida Eesti ühiskonna n-ö eliidiga, siis ruumilise keskkonna kvaliteet peaaegu et pole tähtis küsimus. Majandusest räägitakse, raha on kõigil tarvis … on veel asju, mis on tähtsad. Aga ruum pole oluliseks küsimuseks muutunud. Võib ju öelda, et see on hariduse puudujääk. Kusagil võiks olla see ühiskondlik eliit, kes oskab kvaliteetsest ruumist lugu pidada ja seda tellida. Selle võib saavutada ka väikeste vahenditega: oleme vaene ühiskond ning kui teha tarku otsuseid, siis võib linnaehituses hea lahendus olla palju odavam. Ühiskonnalt peaks tulema tahe ja ootused, siis saab arhitekt oma panuse anda.

See viib ühel hetkel välja küsimuseni, kuidas me oma Eesti maastikku ette kujutame, ütleme, viiekümne aasta pärast, kui majandussüsteem on teistsugune, kui väiketalude maailm, mis hoidis üleval ühte tüüpi maastikku, on kadunud ja me oleme sunnitud teistmoodi elama. Me paikneme ruumis ringi … Praegu läheb see vääramatult nõnda ja tekib küsimus, mida teha nende asustatud punktidega, mis ähvardavad ümberpaiknemise käigus tühjaks jääda. Kas me taasasustame need või restruktureerime väga tugevalt? Kes selle asja välja mõtleb ja kas me teame, kuhu suunas hoida? Lõppude lõpuks peaks seda asja siin ühiskonnas ikkagi reguleerima õigusruum, aga seda õigusruumi, mis selliste asjade üle mõtleks ja nendega tegeleks, minu arvates praegu olemas ei ole. Õigusruum on praegu ainult võimu instrument, mis toimetab ainult selle nimel, et võiks ja saaks olla võim: ta ei seo end kvaliteetse ruumi tekkega. Praegune seadusandlus on ehituse-, ehitaja- ja püsimisekeskne, see ei ole kvaliteedikeskne ja see on tõsine häda.

Tammis: Me oleme palju rääkinud sellisest intuitiivsest ja ruumilisest maailmast ning eks see maailm ongi kirev ning subjektiivne. Selle kõrval pakub matemaatika ja inseneriteaduse maailm oma konkreetsete lahendustega tänuväärset selgust ja kindlust.

Hermann: Ilmselt tegelikult ongi vaja pidevalt otsida tasakaalu kunsti ja teaduse vahel. Häda on selles, et tehakse nägu, nagu tuleks nende vahel valida.

Alver: Mulle ka meeldivad sellised situatsioonid, kus saab asjadest suhteliselt lihtsalt rääkida. Meil ei ole vaja tingimata nii ülearu keerulist juttu ajada. Sama kehtib ka poliitika kohta. Mulle tundub, et kui suudaksime lihtsatest asjadest võimalikult lihtsate sõnadega rääkida, siis oleks see üsna suur võit. Siis oleks ka Eestis poliitika arusaadavam ja vastuvõetavam ega oleks nii suurt võõrandumist, mida praegu võib märgata: üks osa ühiskonnast arvab, et nad on valitsejad, ja teine osa ei ole rahul sellega, et aetakse keerulist juttu, mis on üksnes pealtnäha tark.

See muidugi ei muuda kuidagi seda asja, et kusagil on olemas n-ö häguste servadega looming, mida ei saa niimoodi tõsikindlalt raamidesse suruda ja mis igal juhul valgub neist üle ja välja ja ümber.

Andres Alver (s 1953 Tartus) on legendaarne Eesti arhitekt. Ta on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (Eesti Kunstiakadeemia –EKA) arhitektuuriteaduskonna 1977. aastal. 1977. – 1990. aastani töötas ta S. M.Kirovi nimelise kalurikolhoosi projekteerimisbüroos, seejärel 2006. aastani arhitektuuri­büroos Alver&Trummal ja 2006. aastast on ta tegev omanimelises büroos Alver Arhitektid. Ta kuulus omaaegsesse modernismikriitika kantsi, arhitektirühmitusse, mida tuntakse Tallinna kooli ehk Tallinna kümnena. Selle eestvedajateks olid 1970-1980ndatel Vilen Künnapu ja Leonhard Lapin.

Alveri 1980ndate loomingut iseloomustab postmodernistlike ideede sidumine paikkonna ehitustavadega: puhkebaas Loksal, Toidutare Kose-Ristil jt. Võib väita, et 1990ndatest pöördus Alver kontseptuaalsemate, julgemate lahenduste poole, mille näited on De La Gardie’ kaubamaja Viru tänavas, City Plaza hoone ning Vabaduse väljaku kujundus Tallinna südalinnas, aga ka Ferrumi ärihoone Kuressaares. Andres Alver on kauaegne ja kurioosne EKA arhitektuuri- ja linnaehituse professor; ilmselt pole Eestis praegu ühtki EKA taustaga arhitekti või linnaplaneerijat, kes poleks – pikemat või lühemat aega – Alveri käe all õppinud. Võib julgelt öelda, et Eesti nüüdis­arhitektuur on suurel määral Andres Alveri nägu ja tegu.