ANDRES KURG: Hoolikalt polsterdatud arhitektuurivaidlus
Kunstiteadlase Andres Kure rahulik seisukohavõtt Eesti Rahva Muuseumi asjus.
Ehkki juba päev pärast Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurikonkursi võidutööde avalikustamist oskas nii tuhatkond Eesti Päevalehe online-versiooni lugejat avaldada oma arvamust uue hoone sobivuse või sobimatuse kohta, on maja arhitektuursed omadused ja tagamaad saanud kahetsusväärselt vähe tähelepanu. Ometi on poleemika kaheks keskseks argumendiks tõstetud teemad – funktsionaalsus ja tähenduslikkus – läinud sajandi arhitektuuris korduvalt käsitletud ja ümber mõtestatud küsimused ning vaidluse tuum seega kinni selles, kuidas eri pooled neid mõistavad. Ühte esindavad tinglikult siis muuseumieksperdid ja teist võitnud projekti arhitektid.
Levinud funktsionalistliku arhitektuurikäsitluse kohaselt on hoonete vormil seos sellega, mis nende sees toimub: arhitektuur vastab kasutaja “vajadustele”, igal ruumil on oma fikseeritud eesmärk ja nad on kombineeritud omavahel kõige “otstarbekohasemal” viisil. Sellisena vastandus moodne arhitektuur 20. sajandi alguses puhtalt esteetilistele arhitektuurikäsitlustele ja muutis hoonete sisuks selle ratsionaalse eesmärgipärasuse. II maailmasõja järel kinnistus see arhitektuurikäsitlus aga uue normina, mille kehtestatud piiride sees arenes arhitektuur olemasolevaid vorme ja funktsionaalseid skeeme üha täiustades ja parandades, järgides oma arengutes justkui sisemist loogikat.
Sellist normatiivset arhitektuurikäsitlust esindab ka Karin Hallas-Murula lemmiktsitaat Ludwig Mies van der Rohelt: “arhitektuur ei alga igal esmaspäeval uuesti” (vt EE 18.01.2006, EE 21.09.2000). Mies van der Rohe oli kompromissitu modernist, kes määras 1950.–60. aastate rahvusvahelise arhitektuuri ühtse terasest ja klaasist ilme. Tema jaoks väljendas arhitektuur eelkõige oma ajastut ja oli sellisena universaalne, ei alanud ikka ja jälle uuesti, vaid järgis juba väljakujunenud põhimõtteid.
Kitsalt mõistetud funktsionaalsus sai, paljus tänu Mies van der Rohe jt modernismi klassikute liiga lihtsustatud järgijatele, õige kiirelt uue põlvkonna arhitektide kriitika osaliseks. Näiteks juba 1957 kirjutasid Alison ja Peter Smithson, et sõna “funktsionaalne” peaks sisaldama ka irratsionaalseid ja sümboolseid väärtusi, 1960. aastate lõpus aga kirjutas Aldo Rossi, et Euroopa linnad on täis hooneid, mis elavad ammu teistsugust elu, kui nende esialgne funktsioon seda ette nägi, ja et funktsioon üksinda on ebapiisav kirjeldamaks arhitektuuriobjektide kestvust. Kerkis esile arhitektuur mis seadis kehtiva normatiivsuse küsimärgi alla, teadvustas vormi ja funktsiooni suhet palju mitmekihilisemana ning püüdis seatud raamidest väljuda.
Minu meelest lähtub ERMi võidutöö samast kriitilise arhitektuuri suunast (tegelikult on arhitektid lausa töö ühele vaatele monteerinud vihje Itaalia 1960. aastate antidisaini rühmitusele Superstudio). Püüdes vastata keerulisele ruumiprogrammile ja teiselt poolt suurte kontrastidega asukohale, on autorid kasutanud esmapilgul puhtalt formaalset abstraktset raami, mis liidab lõpptulemuse üheks tervikuks. Sellisel kujul peaks hoone lubama võimalikult paindlikku kasutust ja muutumist ajas; vorm mitte ei kinnista kasutust, vaid toimib sellest sõltumatult, ruumil on teatav “ebafunktsionaalne” jääk.
Sellises lähenemises ei ole iseenesest midagi uut, ka konkursitööde näitusel oli näha teisi sarnaselt abstraktset korrapärast struktuuri aluseks võtvaid töid, ent ükski teine töö ei võtnud nii selgelt oma aluseks olemasolevat kohta. Esmapilgul sõltumatu struktuur on tugevalt maastikuga seotud. Eelistades ajastu väljendamise asemel suhet asukohaga, võiks seda siis tõepoolest nimetada arhitektuuriks, mis algab kui just mitte igal esmaspäeval, siis iga projektiga uuesti. Iga uus projekt esitab uued tingimused ja nõuded, on mõeldud uuele kasutajaskonnale uues paigas, kus arhitektilt ei oodata universaalseid lahendusi või isikupärast käekirja, vaid paindlikkust ja kriitilist mõtlemist.
Ent just asukoht on tekitanud teise suure poleemika maja ümber. Hoone vormi lähtekohaks on endine lennuväli, ühelt poolt abstraktne vektor, aga teiselt poolt dramaatiline maastikumärk. Ometi ei saa me siin rääkida väga selgetest sümbolisatsiooni mehhanismidest, mis kehtiksid uue hoone ja vana lennuvälja vahelise suhte puhul, et maja kuidagi lennuvälja rõhutaks või seda varjaks. Pakun, et just see üheselt mõistetava sümbolisatsiooni puudumine on põhjustanud osa avalikkuse nördimust (kelle jaoks näis ehk sümboli rolli kehastavat kõige paremini võistlustöö “Sõlg”). Selle asemel näib ehitis käituvat kohaspetsiifilise skulptuuri sarnaselt, sekkudes valitsevasse kohtade hierarhiasse ja pakkudes nii võimaluse tõlgendusteks ja ümbertõlgendusteks.
Lennuväli ise oli töös võetud kasutusse laienenud näitusepinnana – autorid olid selle vaatele monteerinud Louise Bourgeois’ ämblikuskulptuuri. Muidugi tähistab lennuväli, kuhu patsifistidena panna skulptuuride vahele jalutama pikajuukseline hipipaar, Lääne-Euroopast tulnud arhitektitriole pigem külma sõja polaarsust kui Eesti okupatsiooni. Kohalikele tähistab see veel reostust, suletust, Džohhar Dudajevit või veel midagi muud. Ent ühel või teisel viisil on lennuväli moderniseerimissajandi haavaarm, mille järelmõjudes, keskel ja konfliktides me ka tulevikus elame. Ja selle ajaloo kokkukogumine ja seletamine on ju vägagi ERMi teema.