ANDRES KURG: Julgus kahelda
Arhitektide seas ringleb üks kentsakas käibetõde stiilis, et “patsient ei hakka ju kirurgile õpetama, kuidas pimesoolt välja lõigata”, mis peaks käima tellijate pihta, kes kangekaelselt sekkuvad arhitekti töösse ja teevad neile ettekirjutusi tulevase hoone osas. Viimati kuulsin sellist naljatamist ühes juhtumisi nähtud telesaates, kus Maile Grünberg kõneles omatehtud interjööridest. See pani mind taas mõtlema, kust selline metafoor võiks pärineda ja millist väärtussüsteemi see endas sisaldab. Kui kunagi modernismi sünnihetkedel, 1920. aastate Frankfurdi miinimumköökide ja askeetlike elamismahtude aegadel arvati ju tõesti, et arhitektuur on ravim sotsiaalsete (ja päris)haiguste vastu, siis võis ka kujutleda arhitekti kirurgina, kes laseb kasvajana vohavad ebasanitaarsed slummid kõrvaldada, et asemele saaks tulla uue teaduslikult planeeritud tehiskeskkonna elujõuline organism. Aga selge on ka see, et arhitektuur pole võrreldav diagnoosi ja ravi täpsete protseduuridega ja teadusliku projekteerimise ajajärk lõppes võõrandumisega arhitektuuri industrialiseeritud tootmises. Arhitektil lasti olla äärmisel juhul plastiline kirurg, kes neil, kel rahakott lubas, kohendas rindu ja süstis huuled täidlasemaks. Muidugi need, kes tänapäeval end arstidega võrdlevad, ei ihka ilmselt mitte niivõrd planeerimise teaduslikku täpsust; ilmselt pole palju ka neid, kes usuksid sotsiaalsete hädade leevendamise võimalust üksiti arhitektuuri kaudu, pigem üritatakse nii kindlustada enda staatust eksperdina, ühe ja ainsa autorina, kes kaitseb oma loomingut.
Aga unustame hetkeks kõik need argumendid ja oletame, et arhitektuur on võrreldav meditsiiniga. Mu hambaarst rääkis hiljuti, kuidas tänapäeval on arsti ja patsiendi suhe muutunud, et pole enam nii nagu nõukogude ajal, kus inimene läks arsti juurde ja nõudis, et tehke mind terveks. Patsient on see, kes peab ise tegema suurema osa tööst, enda järele valvama, oma rütme ja paineid uurima ning kordama kogu aeg mantrana: ela tervislikult! Ilma selleta jääb arsti osa tühiseks. Ja otsused võetakse alati vastu dialoogis, nii et patsient ka ise otsustab enda üle, mitte ei anna end pimesi kellegi meelevalda. Kui isegi tervis on kollektiivne looming, siis miks peab arhitektuuri hoidma spetsialistide salateadusena, kus avalikkus olgu vait ja lasku kunstnikul rahus luua? “Ma tegin selle maja üksinda,” teatab sisearhitektina tuntud Meelis Press Lillepaviljoni taha ehitatud kõrghoone kohta ühes hiljutises reklaamis. Võibolla see ongi põhjus, miks see maja kriitikat ei kannata, äkki ei peaks sellise asja üle üldse uhkust tundma?
Viimase aja üks huvitavam arhitektuurialane poleemika on ilmunud 2003. aasta kolmandas, valgekaanelises Maja numbris äsja valminud okupatsioonide muuseumi kohta. Siiri Vallner ja Indrek Peil valgustasid rõhutatud subjektiivses tekstis – ma ei varjagi oma sümpaatiat, see on üks ilusamaid autoripositsiooni kirjeldusi viimaste aastate eesti arhitektuuris – nii hoone ehitusprotsessi, programmi kui kurikuulsat linnaehituslikku lahendust. Arhitektid kirjutavad: “Vaieldav on, kas Tallinn peab tingimata tahtma olla “tihe suurlinn” või siis tagantjärgi traditsioonilistest perimetraalkvartalitest koosneva linna imitatsioon /—/. Või on Tallinnal mingi oma võimalus, spetsiifiline huvitavus, mis tuleneb temasse sissekirjutatud ja siin väljakujunenud võimalustest? /—/ Sest Tallinn on salapärasem ja varieeruvam, kui ametlikud ekspertkultuurid välja lasevad paista”. Krista Kodrese artikkel, mis kohe sellele järgneb, on paljus hääl nende samade ekspertkultuuride seast. Kõneldes ilmselgelt objektiivsusele pretendeerivas toonis, jõuab ta järeldusele, et “Kaarli puiestee ja Toompea tänava nurgal oleks pidanud kerkima hoopis teistsugune maja: mis oleks arvestanud seal väljakujunenud linnaehitusliku olukorraga”, kus kvartali nurk oleks täis ehitatud samal kõrgusel olemasolevate majadega. Tegelikult ju peavad mõlemad argumendid vett. Kodrese suurlinna ihalev common sense, postmodernistliku arhitektuuriteooriatega tagasi tulnud printsiip, et XIX sajandi perimetraalne hoonestusviis on kõige õigem linna ehitamise viis, kus säilib väljakujunenud avalik tänavaruum, sellele vastandub privaatsem hooviala jne. Teiselt poolt soov näha neid hierarhiaid ajaloos sattumuslikena, teatud väärtussüsteemiga seotuna ja üritada neid kõigutada ning muuta. Peili ja Vallneri käes tundub minu arvates olevat üks trump rohkem. Suurlinna kvartalisüsteemide eeskujul loodud linn püüab Tallinna puhul esile manada midagi, mida siin kunagi pole olnud; sellest tahtmisest võis aru saada 1980. aastate postmodernismi laines, kui soov näidata enda järjepidevat kuulumist Euroopa iidsese tsivilisatsiooni ja kultuuriruumi langes ühte tagasipöördumisega klassikalise ordersüsteemis arhitektuuri keele ja planeerimise viisi juurde. Nüüd aga tundub, et pole enam vaja ehitada linna ainult kujuteldavale sihtrühmale Euroopas, 2,6 miljoni turistiga aastas tundub järsku palju akuutsem küsimus Tallinna enda identiteedist, “spetsiifilisest huvitavusest”, mida eksperdi prillidest üle vaadates võiks näha. Mulle tundub üha enam, et see maja näitab valitud lähenemise edukust.
*
Kallis Päevik
Kas me tahame seda konkurssi võita või ei?
Muidugi, konkursside üle otsustavad üriid, mitte arhitektid, aga kõigepealt tuleb meie endi nähtamatu otsus: igal projektil on olemas teine pool – ala, kuhu ükski ürii ei ulata. Veel suurem kui täielik kaotus mõnele vandenõule, poliitilisele survele, jõhkrale korruptsioonile – kõik need “meistriteosed”, millele nemad ei andnud esimest preemiat – on veel suurepärasemate tööde tragöödia, mida meie ei julgenud endale ette kujutada. Soov konkurssi võita ei ole võrdne sooviga teha kõige parem projekt.
Rem Koolhaas, “S, M, L, XL”, lk. 604.
Hollandi megastaarist arhitekti Rem Koolhaasi tsiteerimine pole vist erialaringkondades enam väga hea toon, samas tundub, et populaarsusele vaatamata on Koolhaasi kriitiline meetod, see, kuidas ta arhitektuuri tegemise protsessile läheneb, ikka midagi marginaalset. Või kas see, mis tema puhul on lubatud kui peavoolu praktika, kvalifitseerub teiste puhul veidra kontseptuaalsuse alla? Tahan lõpetuseks pöörduda 7. Europani arhitektuurikonkursi ühe huvitavama töö juurde, mis samuti käsitles Tallinna, püüdes positiivselt sekkuda Lasnamäe praegusesse hoonestusse. Jutt käib n.-ö. kolmandaks jäänud või äramärgitud tööst, mille autorid on Londonis töötavad arhitektid Eike Sindlinger, Ulrike Steven ja Gareth Morris büroost 7-degrees. Arhitektid olid ette nähtud võistlusala paeklindi nurgal (seal lähedal, kuhu kunagi planeeriti Lahekalda asumit) jätnud pea täielikult puutumata ja võtnud ette hoopis seal lähedal paikneva mikrorajooni tihendamise, tinglikult kunagise projekti “lõpetamise”, püüdes lisatud avalike hoonete ja kujundatud maastike ning aiaaladega parandada Lasnamäe elukvaliteeti. Paeserv aga oli kuulutatud hinnaliseks loodusmaastikuks mida leidub lisaks Eestile veel vaid Rootsis ja Kanadas. Nende valiku aluseks oli Lasnamäe igapäevaelu rütmide ja tegevuste vaatlus: milline on linnaosa avaliku ruumi kasutus, kus mängivad lapsed, kuhu on tekkinud keldripoed ja baarid. Selle isetekkelise elukihistuse kaart näitas tegelikult kätte selle, mis oli sinna juba ruumiliselt loodud, aga mida polnud veel olemas arhitekti vormistuses. Mis see kõik aga Koolhaasi puutub? Niipalju kui ma olen Koolhaasi konkursiprojektide seletustest mõistnud, siis algab tema tööprotsess tingimuste kriitilisest analüüsist ja nende ringikirjutamisest. Näiteks kuulus Pariisi 1982. aasta Villette’i pargi võistlus, kus seletuskirja alguses teatatakse, et Pariisi linna esitatud programm selle koha jaoks oli liiga suur ja ei jätnud üldse ruumi pargi jaoks. Muidugi on see ninanips korraldajatele ja väljakutse üriile, aga tõepoolest, palju kurvem tundub mõte suurepärastest töödest, mida ei julgeta endale ette kujutada. Selleks, et olla too ihaldatud arsti rollis asjatundja, peab ennekõike näitama üles kriitilise analüüsi julgust, julgust kahelda etteantud maatükkides, bürokraatlikes seletustes, kinnisvarasüsteemide seatud kitsendustes. Elanike ja elamute planeerimisauguline kihistus on Lasnamäel juba olemas, seetõttu tundub veider hakata selle kõrvale looma uut elamurajooni nii, nagu võistlustingimused seda ette nägid. See jääks paratamatult endassesulgunud jõukamaks slummiks, mis veelgi põlistaks “vana” Lasnamäe sotsiaalset tõrjutust. Ma ei taha siinkohal väita, et arhitekt siiski saab olla planeerimisskalpelliga varustatud sotsiaalsete hädade ravija, aga ta võib olla see, kes dialoogis keskkonna ja selle kasutajaskonnaga aitab mõista ja ära tunda nende vajadusi. See nõuab küll suurele looja egole vastukaaluks pehmet, sotsiaalselt tundlikku positsiooni, aga ei välista veel loomingut, nagu tavaliselt peljatakse. Kirjeldatud võistlustöö näide – ja miks mitte ka okupatsioonide muuseum – tõestab seda minu meelest igatahes veenvalt.
ANDRES KURG
Loe: Sirp 05.03.2004