ANDRES KURG: Tolerantsita talentide linna ei tee
Vahetult pärast ametisse astumist käis Tõnis Palts välja mõtte, et Tallinnast võiks saada linn, kus on palju andekaid inimesi ja soodne keskkond nende tegutsemiseks.
Selline loovtööstuste kogum sünnitaks uusi töökohti ja tõstaks linlaste elatustaset. Viidates Ameerika majandusteadlasele Richard Floridale, teatas Palts, et loovtööstuse paljunemise alustaladeks on linnale vajalikud nn kolm T-d: tehnoloogia, talendid ja tolerants.
“Loovate linnade” buum on maailmas mõnda aega kestnud, alustades muidugi USA-st, mille mõlema ranniku linnade statistika põhjal on Richard Florida teooria üldse loodud, kuni näiteks Wellingtonini Uus-Meremaal, mis tänu “Sõrmuste isanda” saaga tootmisele on saanud uueks filmitööstuse keskuseks. Ent tõed, millest Columbia ülikooli taustaga ja osavalt oma akadeemilist müügitööd tegev Florida ammutab, on teada juba paarkümmend aastat: Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika linnade arengus omab üha suuremat tähendust kultuuri atraktiivsus, päranditööstus, turismitööstus ja kõik see, mida nimetatakse sümboolseks majanduseks.
Pärast seda, kui suured tööstusharud viisid tootmise odavuse huvides kolmanda maailma riikidesse, muutusid n-ö postindustriaalsetes riikides oluliseks kaubad, mis olid seotud kohaliku intellektuaalse tausta ja eripäraga. Siit näiteks kõrgendatud tähelepanu disaini ja tootekujunduse vastu ja opereerimine kultuurilise kapitaliga kui reaalse majandusliku jõuga. Kui varem oli kultuur luksus, millesse investeeriti tootmise ülejääk, siis nüüd muutus just esteetiline argument selleks, millega püüti oma erilisust turustada. Linnade atraktiivsuse suurendamisel nii turistidele kui ka ettevõtjatele sai üha tähtsamaks linna kuvand meedias.
Gei-indeks ja latte-indeks
Arutluses kolme “T” üle kohandas Florida neid samu sümboolse majanduse teese 1990. aastate E-majandusele vastavaks. Uurides, mis muudab osa linnu ligitõmbavaks infotehnoloogiafirmadele, mis teeb nendest kiirelt arenevad, aga samas trendikad elupaigad, jõudis ta järeldusele, et oluline pole mitte madalad maksud, vaid pigem tolerants vähemuste ja erinevuste suhtes, piisavalt alternatiivne kultuuristseen ja teatud progressiivne boheemlik atmosfäär.
Florida võrdles USA kõige geisõbralikumate linnade statistikat kõige kiiremini arenevate tehnoloogiakeskuste nimekirjaga ja avastas, et need langevad peaaegu kokku; lisaks oli samades linnades ka teistest rohkem kunstnikke, kirjanikke, muusikuid, teadlasi jt, keda ta liigitas loovate elukutsete alla. Siit järeldas ta seose, et kus on suurem tolerants geide, immigrantide, etniliste vähemuste ja subkultuuride suhtes, sinna voolab ka loov kapital, sinna tekib moodne teenindustööstus trendikate baaride ja moodsate kohvikukettidega ? la Starbucks. Ehk siis statistiliselt on gei-indeks vastavuses latte-indeksiga.
Iseloomulikult räägib Florida veel, et loov klass tahab elada “autentses” linnakeskkonnas, ajalooliste ehitiste keskel (või siis New Yorgi 1970. aastate kunstnikkonna eeskujul endistesse tööstushoonetesse ehitatud korterites), mitte kohas, kus suured ketipoed ja -restoranid. Nad tahavad käia pargis rattaga sõitmas ja palli loopimas, mitte staadionil teiste sporditegemist vaatamas; saada osa paljude väikeste seltskondade tegevusest, mitte olla eksklusiivse klubi liige jne.
Kelle kultuuritööstus?
Iseenesest on ju raske mitte nõustuda tolerantsi, tehnoloogia ja talentide linna kui visiooniga, seda enam, et varasemate linnavalitsejate puhul on olnud pigem tegu visiooni puudumisega. Kuidas aga võiks Tallinn sellise loova linna staatusega sobida? Ja mida see endas tegelikult sisaldab, kui ilus retoorika kõrvale jätta?
Tolerants ja erinevuste sallimine, mis on Florida teooriale omamoodi nurgakiviks, ja mida Palts tõlgendab optimistlikult “liberaalse ettevõtluskeskkonnana”, on siin teadupärast hell teema. Kui vahepeal võis juba loota, et too eestlaslik “uhke rassism”, kus taoti endale vastu rinda ja kuulutati “paljukannatanud väikerahva” eesõigust sallimatusele, jääb 1990-ndate esimesse poolde, siis suvel uuesti lahvatanud “pekske homosid” kampaania näitas fundamentalismiideede jätkuvat toetuspinda. Praegu on igatahes keeruline ette kujutada loova klassi suurt immigratsioonilainet, mis oleks ajendatud pelgalt siinsest tolerantsest keskkonnast.
Pigem töötavad ka muud arengud loovusele avatud linnakeskkonnale ja elustiilide paljusele vastu. Näiteks väikeste poodide seaduslik väljasuretamine, keelates seal esmalt öise ja hiljem kogu alkoholimüügi; sama seadus vähendab ööpäevaringset kaubandust tervikuna, sundides peale ühetaolist linna tarbimise rütmi. Või peaaegu olematu tähelepanu jalgsi liikumise mugavusele uues city piirkonnas ja sadamaalal, kus senised läbimurded ja väilad pigem süvendavad väljakujunenud tsüklilist arengut.
Peamine küsimus loovatele tööstusharudele suunatud linna puhul kerkib selle sisu kohta. Kas tegu on täies mahus sisseostetud majandusharuga ja järjekordse sammuga globaalse ühetaolisuse suunas või kasvab see välja kohalikust “talendipinnasest” ja üsna raskelt defineeritavast, ent siiski olemasolevast linnakultuurist?
Pakun ühe võimaliku proovikivi. Eelmisel nädalal teatas linnavalitsus, et linnahalli ala tuleviku otsustab detailplaneering; säästva arengu ja planeerimise ameti juhataja sõnul tuleb seda teha koos naaberkruntide omanikega, näiteks Tallinna Sadamaga. See on igati hea otsus, aga soovitan pilgu pöörata ka teise naaberkrundi poole, kus paiknevad endise elektrijaama hooned, mis nüüd seisavad tühjalt. Suuremate lisakulutusteta oleksid need sobivaks keskkonnaks kultuuritootjatele, tean, et huvi on nende poolt täiesti olemas. Kooslus linnahalliga aitaks kaasa kogu sadamaala järkjärgulisele muutumisele eelkõige kultuuriliselt mitmekihiliseks ja paljusele avatud linnaruumiks.