Andres Lunge ei ole vaba mees
Küüni tänaval kaubahalli kõrval asuva GMP-maja projekteerinud Andres Lunge sõnul võib tema praktikas ühe käe sõrmedel lugeda juhtumeid, kui tellija usaldab projekteerimise täielikult arhitekti hoolde.
Lunge sõnul ei ole arhitekt oma valikutes vaba. «Kunstnik võib oma lõbuks maalida mida tahes, ent arhitektil peab projekteerimise keegi kinni maksma,» ütleb ta. «Suuremal-vähemal määral on tellija kaasautor,» lisab Lunge. «Mõnel on arhitekti juurde tulles juba millimeeterhaaval valmis joonistatud maja kaasas – arhitekt on lihtsalt üks tüütu putukas, kellelt omavalitsused nõuavad allkirja.»
Lunge sõnul oli GMP-keskus plaanis algusest peale ehitada kahes etapis – esimese osana ärihoone ning teise osana praegu ehitusjärgus kortermaja, millest esialgu pidi saama hoopis hotell. «GMP-keskuse ja kaubahalli vaheline krunt kuulus minu teada ühele Ameerikas elavale perekonnale, kes ei olnud sellest esialgu nõus loobuma,» selgitab ta. «Nüüd õnnestus ka see keskmine tükk ära osta.»
Nüüd, kui GMP-hoone esimese etapi valmimisest juba mõni aasta möödas, ütleb Lunge, et on majaga endiselt rahul. «Tegime algul selle nurga peale neli-viis varianti,» lisab ta.
«Kui hoone vormi vaadata, võib ju arvata, et klaasilõikajatele see eriti lõbus töö ei olnud. Tegin meelega sellise klaasekraani, sest kui vaadata kogu seda nurka (Kapitali maja, ERA-panga maja ja Hansapank), siis on seal tõeline arhitektuurivõtete tulevärk. Kui mina oleks lisanud nurga peale veel midagi nii silmatorkavat, siis oleks täitsa käest ära läinud,» ütleb Lunge.
Tartu kesklinna arhitektuuri arengus on aga Lunge hinnangul puudujääke. «Arenguruumi on kõvasti. Linnaarhitekti ametikoht on olnud pärast Martti Preemi (linnaarhitekt 1991–95) lahtikangutamist sisuliselt tühi,» räägib ta. «Meile kõigile on tehtud korduvalt ettepanek see koht täita.»
Lungel jätkub kriitikat ka Tartu detailplaneeringute aadressil. «Mõne planeeringu osas tekib küll küsimus, mis olukorras need valmisid,» ütleb ta. «Vahepeal tähendas planeerimine seda, et krundil viirutati mingi kast ära ja oligi planeerimine.»
Linnaarhitektuuris määrab Lunge hinnangul liialt palju tellija ja liiga vähe arhitekti käsi. «Tellijale on tohutult vastu tuldud,» ütleb ta. «Me ei räägi ruutmeetritest – tellija tahab teha rahaks praktiliselt iga jalatäie ning ehitada samas võimalikult odavalt.»
Tartu linnaarhitektuuris häirib Lunget terve see kompleks, mis jääb pärast Emajõe ärikeskusest möödumist Turu tänaval vasakut kätt. «See, mis seal paistab, on küll üsna suvaline – bensiinijaam, mingi vana ja uus võimla, Zeppelin ja nii edasi. See rida ei meenuta ühegi kandi pealt linna,» ütleb Lunge.
Ja veel: «Ausalt öeldes oleks võinud selle viimase kaubamajaga ka natuke rohkem tegelda!»