Annelinna poole

Novembris jõudis lõpusirgele Tartu linnavalitsuse korraldatud Annelinna visioonivõistluse esimene voor, kuhu laekus rõõmustav kogus meeldivalt mitmekesiseid töid. Sellega lõppes üks vaheetapp pikas protsessis, mille eesmärk on võtta Annelinna elukeskkond luubi alla ning teha seda võimalikult avatult ja laialt. Žürii valis välja kolm võrdset tööd, kus on välja pakutud terviklikum Annelinna käsitlus. Neid hakatakse sünteesima ja edasi arendama koos linnavalitsusega. Žürii märkis täiendavalt ära viis tööd, mille mõtete rakendamine rikastaks kahtlemata Annelinna avalikku ruumi. Väga hea meel on tõdeda, et köitvaid ja žüriis diskussiooni põhjustanud aspekte leidus kõigis konkursile saadetud töödes.

Vabaplaneeringualade problemaatika on kahtlemata kompleksne. Ehk on see ka üks põhjusi, miks neile on pööratud taasiseseisvusaja kahel esimesel kümnendil suhteliselt vähe süstemaatilist tähelepanu. Kust alustada? Kas probleemid on ruumilised või sotsiaalsed? Kas hoiakud tuginevad kasutaja kogemusele või on hoopis müütilised? Ometi on Eesti eluasemefondist umbes 30% vabaplaneeringulistel aladel ja kuni viimase ajani on see peavoolu arhitektuuridiskussioonist kõrvale jäänud.

Eesti suuremate kivilinnade Mustamäe, Väike-Õismäe, Annelinna ja Lasnamäe (nimetatud planeerimise järjekorras) planeeringute autorid on teatavasti samad: arhitektid Mart Port ja Malle Meelak. Tüüpkortermajade ajastu arhitektidele oli planeeringu mõõtkava väga oluline mõtlemise ja elukorralduse loomise viis. Kui kõrvale jätta vabaplaneeringu idee, on need neli planeeringut oma ülesehituselt täiesti isemoodi. Mustamäe on Mart Pordi sõnade kohaselt planeeritud lähtuvalt toona kehtinud ehitusnormist SNIP. Autorid polnud tulemusega päriselt rahul (segane ülesehitus, hoonete monotoonne paiknemine, avalike hoonete halb side transpordivõrguga) ja proovisid järgmistes planeeringutes vajakajäämisi parandada. Mart Port on Mustamäe kohta öelnud, et sellest linnast meile loorbereid ei kasva, ei otseses ega kaudses mõttes.² Malle Meelak kirjeldab, et Annelinna planeerides püüti teadlikult varieerida hoonestuse tihedust ja luua selge transpordiskeem. Annelinna planeeringus on olulised ristuvad eriloomulised kergliiklusteed. Elamud on kontsentreeritud kergliikluskiirte äärde, et pakkuda linliku tiheda ruumi kogemust. Meelak kirjutab ajastuomase optimismiga: „Vabastatuna igasugusest liiklusest, peaksid jalakäigu­kiired kõigis mikrorajoonides kujunema kontakttsoonideks, kus intensiivne elutegevus kestab varahommikust hiliste õhtutundideni.”³ Kivilinnade ülesehituse põhimõttelisi erinevusi on tähtis teadvustada, et keskenduda nende iseloomulikule suure mastaabi potentsiaalile ning tuua juurde inimmõõtmelist detailsust ja nüansirikkust. Kaldun arvama, et võtted, mis toimivad ühes kivilinnas, ei pruugi sama edukalt toimida mõnes teises. Võib-olla oleme seni rinda pistnud liiga abstraktse, isegi kujuteldava „vabaplaneeringu deemoniga”, kui oleme vaadelnud mõnest majast koosnevaid gruppe ning unustanud voorused, mis toimivad suures mõõtkavas ja mis võiksid väljenduda ka väiksemas mastaabis.

Kergliiklust peavad meeldivalt toimivaks ja Annelinna üheks suuremaks vooruseks ka praegused annelinlased. Aktuaalne kergliikluse soodustamine on Annelinna planeeringus eos. Kuid nii nagu kivilinnad on sümptomaatiliselt pooleli, pole ka kergliikluse alasid Annelinnas lõpetatud – need alad ei paku ainsatki lisategevust – ning Meelaku unistatud linnalisust sinna sugenenud pole. Tundub, et selleks on aeg küps, ja nii kujuneski võistlusülesandeks kergliikluse alade käsitlemine avaliku ruumi selgroona. Otsustasime ka, et sedapuhku võiks linnavalitsus otsa lahti teha ja oma initsiatiivi ning investeeringutega piirkonna väärtustamisele kaasa aidata. Seetõttu valisime võistlusalaks linnale kuuluvad krundid.

Žürii liikmete seas leidsid enam poolehoidu tundlikud ja ruumikorralduse tihedust ning mastaapi varieerivad terviklikud kergliiklusalade käsitlused. Samavõrra hinnati ka sotsiaalse olukorra ja ruumilise sekkumise tarviliku määra ja viisi tunnetamist.

On selge, et elanike initsiatiivi ja osaluseta avalik ruum toimima ei hakka. Viimasel kümnendil on kasutajarevolutsioon jõudnud ka linnaehitusse, alt üles planeerimist on muu hulgas püütud rakendada ka vabaplaneeringu aladel. Jagan mõtet, et linnavalitsuse ja elanike suhtlemisse on vaja hõlbustavat vahelüli, nimetatagu seda siis, nagu võistlustöödes välja pakuti, kas kaasavaks planeerijaks, Annelinna linnapeaks, kodanikualgatuse rändtelgiks või mobiilseks dialoogipaviljoniks. Kas ja mil viisil see ellu kutsuda, on arutelude teema. Seda, kui palju võivad sündmusi kureerivad inimesed linna heaks ära teha, näitab hästi „Lift 11” kogemus kultuurikilomeetri ja sellega seonduva rannaala muutmisel Tallinnas.

Samuti oli hea meel tajuda, et võistlusel osalesid ka linnaentusiastid, kes asusid Annelinnaga innukalt kaasa mängima, kasutades linnaruumi loomisel videokahureid, koosistumisi, hõõgveini, sõnaust, Tartu murret, nutitelefoni rakendusi. Kas linnavalitsuses on osakond, kelle pädevusse niisuguse tegevuse hõlbustamine võiks kuuluda? Ka linnaaktivist vajab tuge ja koostööpartnerit. Vahel ei olegi meeldivaks kogemuseks vaja muud, kui linnaruumi kihistuste ja kultuuri teadvustamist või sündmust, mis laseb ruumil korraks paista teistsuguses valguses.

Mitmetes töödes on tunnetatud Annelinna ümbritsevaid alasid kui selle komplementaarseid osiseid, näiteks Raadi poole jäävat daatšade piirkonda, lammiala Annelinna ja jõe vahel ning võsa. Kuidas aga käsitleda sellist efemeerset ja mitteformaalset kvaliteeti, mille väärtus seisneb paljude arvates just planeerimatuses? Kas siin peab linnaehitus hakkama taas kord end uuesti leiutama, otsima taktikalisi ja peeni mehhanisme või piisab teadvustamisest? Usun, et mitmete Annelinna väärtuste laiem teadvustamine on üks selle visioonikonkursi kordaminek.

Mitmed tööd vaatlesid ka hoove ja käsitlesid neid ootuspäraselt privaatsematena. Hoovide problemaatiline krundistruktuur ja kuuluvus ning korteriühistute põhitähelepanu koondumine elamute renoveerimisele lükkavad aga hoovide temaatika praegu pisut kõrvale. Siiski võivad esitatud mõtted aidata edaspidi lahendada parkimisküsimusi.

Võistlustööde näitus avatakse ja võitjad kuulutatakse välja 1. detsembril kell 18 Tartus Jakobi 1 ehk kunagises Tartu ülikooli kirikus. Samas leiab aset vestlusring, kus mitmete eluvaldkondade esindajad räägivad oma Annelinna-nägemusest ja arutlevad, kuidas arendada oma erialast lähtuvalt Annelinna elukeskkonda.

Vt www.annelinnaportaal.wordpress.com

1 Le Corbusier’ 1923. aastal ilmunud raamatu „Teel arhitektuuri poole” pealkirja parafraas. Kirglikult armastatud ja hiljem sama kirglikult kritiseeritud teoses on esitatud modernistliku ruumiuuenduse põhiprintsiibid. Pärast aastakümnete kogemuse setitamist, kohanemist ning ühiskonnamuutusi oskame tänapäeval märgata vabaplaneeringulise linnaehituse meeldivaid külgi. Taas on tekkimas valmisolu ja vajadus uurida, millised on selle võib-olla seni märkamata võimalused.

2 Triin Ojari, Loorberitega ja ilma: Mart Port 90. – Sirp 6. I  2012.

3 Malle Meelak, Kaks uut elurajooni Tartusse ja Tallinna. – Ehitus ja Arhitektuur 1973, nr 2.