ANTS JUSKE: Kas vaidlused Kalevipoja ümber lõpevad?
Ants Juske, kunstiteaduse doktor
Vastan kohe, ei lõpe. Mida rohkem seda teemat kruvitakse, seda tõenäolisem, et see monstrum sinna sokutatakse. Isegi linna koalitsioonilepingus on selline kokkulepe sees. Mis on ennekuulmatu. Mida siis peavad lootma teised loomeliidud?
Ka seda, et uus võim annab sajatuhandelises tiraažis ja mitmekümnes keeles välja Kati Murutari uue raamatu või lubab, et loominguline kollektiiv Meie Mees võidab Eurovisiooni?
Või siis pikime pealinna märgina pargid täis Vana Tooma üleelusuuruseid skulptuure? Ideid jaguks esmaspäevases EPLis sõna võtnud reklaamigurudele Tiit Efertile ja Martin Mileikole veelgi: miks mitte Tallinna tornidega taldrikud, kust lapsed saavad kohustusliku supi ära süüa ja neile avaneb vaade Toompealt, turistidele aga tornimotiiviga kondoomid.
Reklaamiagentidel on muidugi õigus, et miks matrjoškad ja balalaikad, kui meil on omi Eesti märke küllalt, mõistagi Kalevipoeg.
Saarepiiga rahvuspargis
Ka siin on mänguruumi küllaga – Kalevipoeg meres, Kalevipoeg suitsupakil või tikutoosil. Rääkimata Kalevipojaga seotud kohtadest üle Eesti. Peeter Linnapi jälgedes tsiteeriksin ENE Kalevipoja definitsiooni: «Eesti (peam. Ida-Eesti ) rahvusmuistendite hiidvägilane, kes kannab kive või viskab neid vaenlaste pihta, võitleb vaenlaste vastu ka laudadega, võttes seejuures õpetust siililt, tekitab maapinnavorme, veekogusid, ehitab linnu jm, käib läbi vete, sureb jalgade maharaiumise tõttu.»
Mis saaks veel olla parem Eesti märk! Juba kerkib ta külalistele merest, siis võib terve maa käia läbi tema poolt tekitatud pinnavormidest. Kusagil rahvuspargis võiksid askeldada ka Sarvik ja Saarepiiga. Milleks mingi Pokumaa, kui meil on omad eepilised kangelased.
Ja Kalevipoega saab müüa samamoodi nagu matrjoškasid – üks kitš kõik, kuid seejuures oma.
Kuid ehk aitab naljast. Kohalikke Disneylande võib ju teha kuhu iganes, kuid pealinna väravasse selline tont üles panna on mage. Noored reklaamigurud viitavad Ameerika vabadussambale, Kopenhaageni merineitsile. On ka, jah, Brüsseli pissiv poiss või Ateena Akropol. Kuid mõelgem, mis ajas meie elame ja mida meie kunst võiks linnakeskkonnale pakkuda.
Kaks sajandit tagasi
Russalka on üks Tallinna sümbolitest, kuid ta pärineb omast ajast, kuigi juba siis mõjus ta anakronistlikuna kui eelmisest sajandist pärit akademismi rudiment. Nüüd tahame veel kaks sajandit tagasi minna. Ma ei tea, mida need reklaamipoisid õppinud on, kes on olnud nende kunstiõpetajad, kas nad teavad peale Adamsoni selliseid 20. sajandi kunstnikke nagu Giacometti, Moore, Niki Saint Phalle, kas neil on üldse ettekujutust, et peale Kangro on meil veel skulptoreid?
Huvitav on seegi, et me ei ehita linna 19. sajandi stiilis maju, möödas on ka postmodernistlik retroajastu koos tsitaatidega arhitektuuriajalukku, pigem vastupidi – moes on neokonstruktivistlik lakooniline klaasfassaadidega kõrgusse pürgiv arhitektuur.
Ja siis paneme linnaväravasse sellise peletise, kes ükskõik mis pidi ta ka poleks (kas valgustatud tagumikuga mere või maa poole), ajab õudusjudinad peale. Lisaks on juba ära unustatud, et töö pole kaugeltki originaalne: sama motiivi (vägilane, laev süles) on kasutanud Kalju Reitel ja Jüri Arrak oma Rein Raamatule tehtud animafilmis «Suure Tõll». Nüüd aga loeme, et mingit konkurssi pole vaja, kuna idee on Kangro intellektuaalne omand. Vett ei pea ka võrdlus Eiffeli torniga, mida rahvas algul vastu ei võtnud.
Kangro on oma enesehinnangutes läinud nii kaugele, et võrdleb ennast impressionistidega, keda isegi kriitikud ei mõistnud. Taevas appi! Eiffeli torn kuulutas järgmise sajandi tulekut, kas tõesti Kangro arvab, et tema kuulutab tuleviku linnakeskkonna teket – hoidku jumal selle eest.
Kuju piiritulbana
Loomeliidud ja Kunstnike Liit on teinud linnavalitsusele oma märgukirja, millele paraku pole ettenähtud päevade jooksul vaevutud isegi vastama või vastati eile tänu Postimehe järelepärimisele. Linna kunstinõukogu, kes oli üksmeelselt Kangro Kalevipoja vastu, saadeti sisuliselt laiali ehk enam neid kokku ei kutsutud.
Loomeliitude pöördumises öeldakse, et siduvatele poliitilistele otsustele peaks alati eelnema avalik ideevõistlus pädevate ekspertide ja vajaduse korral ka rahvusvahelise žürii osavõtul, sama ütleb ka Kunstnike Liidu volikogu pöördumine.
Viimane lootus on veeteede amet, kellel on vastavad rahvusvahelised eeskirjad mis tahes objekti merre püstitamise kohta.
Veel seegi, et kümneid miljoneid maksev vee-elukas võib sattuda kevadise jäälagunemise ohvriks. Lõpuks ma ei saagi aru, miks ei võiks Kangro Kalevipoega püstitada piirilepingu vaimus keset Peipsi järve koos oma lauakoormaga – seal oleks tema õige koht.
Keegi pole kade Kangro suure edu peale, erinevalt impressionistidest ei sure ta vaesuses, kunstirahva ainus mure on, et meie aeg jätaks linnaruumi väärika visuaalse keskkonna.