ANTS JUSKE: Mispärast arhitektid linnu lagastavad?
Arkaadia toimetaja Jaak Urmet süüdistas 10. augusti Eesti Päevalehes arhitekte eelkõige pealinna üldilme lagastamises: “See ajastu on linnapilti istutanud inimlikkust tapva koguse betooni, metalli ja klaasi. Kerkinud ja kerkivad hooned on masendavalt ilmetud või koguni näotud hooned”.
Ühesõnaga on uus aeg tekitanud kesklinna koledamaid maju, kui seda suutis nõukogude võim.
Jaak Urmet on kirjanduskeskne inimene ja mis ta võtab sõna arhitektuuriteemadel, ütleksid tema löögi alla sattunud esiarhitektid Vilen Künnapu ja Ain Padrik, kelle ehitistele Urmet eelistaks linnaruumi pigem Tauno Kangro taieseid. Jagan linnakodaniku ja ajakirjaniku kriitikat, sest Eesti Päevalehe aknast ilmub mere poole vaadates üha masendavam pilt.
Võrumaalt tulnud inimesed, kes pole paar aastat Tallinnas käinud, ei oska üldse linnas orienteeruda, nad jätavad auto lennujaama parklasse ja vahivad nõutult pealinnas toimuvat.
Arhitektuuriajalooline taust
Kogu olukorra tekkimisel on aga laiem arhitektuuriajalooline taust. 15. juulil aastal 1972 kell 15.32 lasti USA-s Saint Lousis õhku üks elamurajoon, mis oli rajatud “moodsa arhitektuuri” põhimõtete kohaselt. Kõnesolev asum oli vaesema elanikkonna kodu ja saanud kuritegevuse, narkomaania ja vandalismi koldeks. Arhitektuurikriitika guru Charles Jencks peab seda kellaaega postmodernistliku arhitektuuri alguseks. Le Corbusier´, Oscar Niemeyeri ja teiste utoopiate aeg oli lõppenud.
Meile pärandas see aeg nüüdseks getostuvad “mäed”, mis tekkisid genplaanide tulemusena nii meie kui ka võõrtöölistena siia kupatatud inimeste ajutiseks eluasemeks. Olgu lisatud, et 1960. aastatel oli plaanis seoses uue Balti jaama valmimisega murda magistraal läbi vanalinna, otse raekoja tagant, kuna Vabaduse väljaku poole jääv ala ei kujutavat endast arhitektuurilist väärtust – mingi balti-sakslaste ehitatud saast. Õnneks tuli postmodernism, mis väärtustas ajaloolist keskkonda ja uusehitised järgisid nii mastaape kui ka tänavavõrku, lisaks remiksid ja interpretatsioonid vanale arhitektuurile.
Muide, üks kõige krestomaatilisemaid näiteid ongi Vilen Künnapu Karja tänavale ehitatud lillepood, mis vastab Jenck-si mõistele “topeltkodeerimine”, see tähendab, kus on moodne tehnoloogia ühitatud ajaloolise ümbruskonnaga. Jaan Kaplinski kirjutas sel ajal samuti kirjanduskeskse inimesena Sirbis ja Vasaras põhjapaneva artikli totalitaarsest arhitektuurist, vastandades genplaanidele linnade loomuliku arengu. See tähendab muu hulgas sedagi, kuidas maalt tulnud inimesed rajasid aguleid oma mudeli järgi.
Maja kui elamismasin
Mis on aga nüüd juhtunud? Postmodernistlike pseudohistoristlik aeg on otsa saanud, pigem võib rääkida neofunktsionalismist – ikka moodsad materjalid, ökonoomia, “maja kui elamismasin”, kõike määrab nõukogude aja genplaanide asemel turumajandus. Siit ka vastus küsimusele, miks lagastatakse linnu (tasub vaadata ka Tartu uut kaubamaja). Postmodernismi ajal toimus vähemalt mingigi dialoog tellija ja arhitekti vahel, appi võeti isegi psühhoanalüütikud, nüüd lööb arhitekt tellijale ainult kulpi, linnal pole ka mingit võimalust tekkinud stiihiale vastu seista.
Mõistagi pole genplaan nõukogude aja mõistes mingi lahendus, kuid hullem veel, kui linn areneb äri- ja hotellinduse suunas omasoodu, ilma sekkumiseta vähemalt arhitektuuriväärtuste osas. Eelmine Eesti aeg pärandas meile suurepäraseid ehitisi, sama võib öelda ka suure osa Vene ajal ehitatute kohta. Mida on aga viimane kümme aastat meile pakkunud? Ehk ainult mõned rikkurite eramud, aga linnaruum? Ma ei imestaks, kui veel meie eluajal õhatakse linnas mõni rutuga odavalt püsti pandud kole hotell või supermarket.