ANTS JUSKE: Tauno Kangro Kalevipoja epopöa jätkub
Projekteerimisbüroo juhataja Paavo Pikand hindab Kangro kuju Tallinna lahte püsitamise tõenäosust lähima kümne aasta jooksul 75-protsendiliseks.
Linn juba eraldas oma eelarvest miljoni. Vastu pole ka lennuamet ja veeteede-amet. Küll aga endist viisi kunstiavalikkus. Olles lugenud 4. aprilli lehes ilmunud artikli netikommentaare, võib öelda, et ega see idee ka vähemalt osas rahvast vaimustust ei tekita. Kuid tänu oma sahmerdamistele ja kõvale enesepromole on ta tuntumaid eesti kunstnikke. Enamik inimesi ei teagi peale Kangro ühtegi teist meie kujurit. Kuidas nad siis üldse oskaksid hinnata Kangro tööde kunstilist taset? Samas ütles üks Kangro õpetajaid tema järjekordse karika teostuse kohta, et kui ta oleks kunstiakadeemias esitanud sellise käki, oleks ta saanud “ühe”. Meie ärieliidi seas on Kangro aga ülipopulaarne: kõigil peab kodus uhkuseks olema mõni Kangro skulptuur. Kuid mida tahta – näitustel nad ei käi, kunstikriitikat ei loe. On ka kummaline vastuolu: arhitektuuris tahavad nad kõige moodsamat, skulptuuris aga ülemöödunud sajandi maitset. Ent mis loevad kõigi oma ala spetsialistidest koostatud komisjonide otsused ja kunstnike liidu pöördumised – Kangro läheb vankumatult oma teed.
Kas on plagiaat või mitte?
Siiski pole kõik veel 100 protsenti kindel isegi siis, kui saadakse “rahad taha”. Idee püstitada merre suur skulptuur on heaks kiidetud, kuid kultuuriministeeriumi poolt kostab hääli, et äkki ikka korraldaks konkursi – seda nii idee kui ka teostuse osas. Aimates ette selle tulemust, on Kangro muutunud ärevaks. Nimelt tahab ta oma teose kaubamärgina patenteerida. Patendiametist öeldi, et nemad sellega ei tegele, pöördugu autorikaitsesse.
Karta on, et sealgi läheb tal raskeks. Nimelt on Sirje Helme hakanud aktiivselt otsima võimalusi kaitsta oma isa Kalju Reiteli autoriõigusi. Reitel modelleeris 1993. aastal Suure Tõllu kuju, mida Kangro nüüd Kalevipojana pea üks-üheselt kopeerib, tsiteerib või plagieerib. Just need mõisted tuleb antud juhul lahti rääkida. Koopiaga pole siin tegemist, sest kokkulangevus pole sajaprotsendiline. Tsitaadi puhul peab teose autor viitama algallikale, mida Kangro pole teinud. Ta ei saagi seda teha, sest autoriõigus nõuab siin “teose kui terviku mõtte õige edasiandmise kohustust”. Pealegi, nagu viidatud, on Suure Tõllu asemel Kalevipoeg. Kahjuks ei ütle Heiki Pisukese raamat “Autoriõiguse alused” midagi muude uuemate tsiteerimismooduste kohta, nagu pastišš, konvergents või metakunst. Kas jääb üle plagiaat? Kisub sinnapoole, kuid vaid autoriteetse ekspertkomisjoni otsuse alusel, kes peaks tegema tundliku stiilianalüüsi.
Kalju Reiteli järglastele pole see vaid auasi ega ka kaugeltki teoreetiline probleem. Kui selgub, et Kangro töö on plagiaat, ja see ikkagi paigaldatakse, kes siis hakkab pärimisalusel saama autoritasu teose kasutamise puhul albumites, ajakirjanduses, turismibrošüürides ja mujal – kas Kangro või Reiteli perekond? Ja veel. Reitelil vaevalt oli ideed Suur Tõll kuhugi vette panna. Kuid ma pole siiani aru saanud, kas Kangro idee on ikka tema enda või tema ärimeestest sõprade oma? Tahaks saada täit selgust selleski osas.