Apluse arhitektuur
Areen uuris, kuidas meelelahutustöösturitel elustiilikeskus õnnestus.
Juhanpartslikult mõeldes peaks kindlasti rõõmustama, et pealinnas on üks tarbimismeka jälle juures. Andis majandusminister ju alles hiljuti mõista, et iga kodanik saab kriisist välja tulemiseks anda oma panuse, hüljates senise askeetliku koonerdamise ning andudes taas tarbimisahvatlustele.
Estonia teatri vastas laiutav Solarise keskus on otsustanud ahvatlustega minna täispangale – Solarise toidupood on tulvil kalleid ja glamuurseid gastronoomilisi kurioosumeid, Tsingtao õllest tillukeses kuldsest papist seifis Šveitsi šokolaadini. Paraku sellest ei piisa, kui maja logistika labürintsus väärib eripreemiat ebaõnnestumise kategoorias, uksed, kust otse saaks sinna, kuhu tahad, ei avane, liftid, mis nõiaringis ekslemisest päästaks, ei tööta.
Esteetilise poole pealt teeb nõutuks seegi, miks uhke Nokia Kontserdimaja fuajeedes on eelistatud isikupäratuid ja odava väljanägemisega interjöörilahendusi, Kontserdimaja saal ise aga näeb välja nagu mõne endise Ida-Euroopa diktatuuririigi kongresside palee. Paneb unistama, et milline oleks üldmulje olnud siis, kui Katrin Kuldma disainitud rahvusliku tikandi ainelist ornamenti peale garderoobitöötajate ja saaliteenindajate univormi ning klaasuste kleepsude ka mujal oleks jätkatud. Oleks vähemalt kultuuriga flirtinud, mitte aga Las Vegasest imporditud koopiate koopiatega. Solaris on sama juurtetu kui see balsameeritud puu kaubanduskeskuse südames, mille otsas istub vaikiv aara.
Veel reede, 9. oktoobri pärastlõunal tundus Solaris kui “Totaalse muutumise” saate võtteplats – meeletu hulk higiseid ehitusmehi pluss armee koristajaid – kauba sissekandjaid, ootamas ärevalt saatejuhi lõpuvilet. “Saatejuht” – Peeter Rebane – oli kergelt külma saanud, kuid esines veenvalt kõnedega viiest vaalast, millel Solaris püsib. Areeni hinnangul on Solaris sangviinikust muusikalijänku.Juhanpartslikult mõeldes peaks kindlasti rõõmustama, et pealinnas on üks tarbimismeka jälle juures. Andis majandusminister ju alles hiljuti mõista, et iga kodanik saab kriisist välja tulemiseks anda oma panuse, hüljates senise askeetliku koonerdamise ning andudes taas tarbimisahvatlustele.
Tarmo Luisk, disainer:
Kindlasti ei kuulu ma suurte meelelahutus-, ostu- jms keskuste püsi- ega kuldklientide hulka. Pigem vastupidi, üritan neid asutusi vabatahtlikult mitte külastada, et mitte öelda, vältida.
Ka ei ole ma suurem asi “väljas” sööja, põhjusel, et mu oma naine teeb väga hästi süüa. Ja kui juba välja sööma minna, siis igal juhul mitte mõnda keskusesse.
Siiski plaanin lähiajal minna uue keskuse kinno vaatama Veiko Õunpuu värsket meistriteost ja kindlasti edaspidi valikuliselt ka teisi linastuvaid väärtfilme.
Tööalaselt olen sunnitud aeg-ajalt külastama 4 Roomi valgustikauplust. Ja ilmselt astun siis läbi ka mõnest raamatu- või helisalvestistepoest. Nii et teatav perioodiline kontakt uue Sakala keskusega mul ilmselt tekib. Vanas käisin paaril aastal mõnel Jazzkaare kontserdil.
Keskuse asukoht on ülihea ja minu meelest oleks olnud täiesti mõttetu puhtalt nostalgilis-muinsuskaitselistel kaalutlustel püsima-lagunema jätta mittefunktsioneeriv hoone.
Igal juhul soovin ma, et uus keskus hakkaks korralikult toimima. Funktsionaalses plaanis peaksid selleks, võrreldes vana Sakala keskusega, olemas olema kõik eeldused.
Priit Põldme, sisearhitekt:
On valminud siis järjekordne lisaväärtusega (s.t kinosaalid) mitmesugustest rendipindadest koosnev kaubamaja (eelis tan seda sõnale “ostukeskus”), mis astub samasse rivvi Viru Keskuse (mille lisaväärtuseks on hotell), Ülemiste keskuse (lisaväärtuseks jalutuskäigu kaugusel olev lennujaam) ning Rocca al Mare Keskusega (kõrval on kontsertpaik ja spordihallid). Pretendeerimaks kaubandustempliks on Solarisisel sisu – ostlemiselamusi, mis mulle puhtisiklikult ei meeldi – ning parkimisvõimalusi kuidagi napivõitu.
Hetkel on arusaamatuks jäänud veel Nokia-nimelise Kontserdimaja funktsionaalne ning imagoloogiline seotus-ühendus kaubanduskeskusega, millel nimeks Solaris. Samas on selle ostukeskuse asukoht ilmselgelt imehea ning igati funktsionaalne varjupaik külgnevas ühistranspordi sõlmpunktis toimetavatele linnakodanikele. Siinse ehituskunstiteose puhul ei ole aga kuidagi sobilik kasutada kultuuriga seostuvaid ehitise definitsioone, sest nimetatud funktsiooni (kontserdisaal ning kaubamaja kinolisand) on kogumahus tunnetuslikult vähe. Lõplik tõde selgub nagu ikka praktikas. Tegemist on ju vastsündinuga, millel lastehaigused veel läbi põdemata, ning kõik arvamused on esialgu rohkem kui ennatlikud. Sellise otstarbega ehitise puhul on lõpuks olulisim argument selle toimivus oma asukohas.
Armand Kokk, toidukriitik
Söögikohtade rohkuse poolest meenutab Solaris kruiisilaeva – neid on igal korrusel ja igat masti, ehkki suurem osa praegu veel avamata. Esimest korda põhja poole tunginud lätlaste hiigelsöökla Lido aga juba tegutseb. See paistis silma isegi avamisjärgses rüsinas – Lido värava taga vonkles uskumatult pikk saba.
Rahvusliku maiguga kitš, millest läti toidukoht kubiseb, ulatub ka sabasseisjateni – puittara ääres õõvastavate kokk-päkapikkude taustal tegi üks perekond ajaviiteks pilti. Ses suhtes pole Lido omasuguste seas mingi erand – Venemaa rahvuslik toidukett Jolki-Palki näiteks keerab talutarekitšile lisaks veel mitu vinti peale ja ega Norde Centrumi samalaadne Kikka Kõrts ka millegi poolest alla jää.
Toiduvalikult ja -võimalustelt on Lidole aga Tallinnas tõesti raske vastast leida ja ka hinnad on üsna soodsad. Lisaks kõikvõimalikud meeldivad pisiasjad – näiteks suppidele saab peale maitserohelise ja hapukoore lisada oma suva järgi veel nii mõndagi – näiteks andis lusikatäis riivitud küüslauku boršile (21 kr) tublisti teravust juurde. Letitäis roogi on mõeldud ka taimetoitlastele – sealt leitud baklažaanipada (34) polnud juustu ja tomatiga kanafilee (43) kõrvale sugugi halb. Mõistlik liha- ja kalavalik ning suur hulk kastmeid peale selle.
Mis interjööri puutub, siis näitab otse Lido kõrval Estonia-poolse sissepääsu juures paiknev Vapiano, kui erinevalt üht ja sama hoonetiiba kasutada saab. Hobujaama tänava restoraniga võrreldes on Vapiano alles siin saanud tõeliselt trendikoha ideele väärilised mastaapsed mõõtmed – lounge ja restoran on õhulised ja avarad ning paiknevad eri korrustel, ülemine neist ulatub omakorda läbi kahe tasandi. Asukoha ja Estonia-vaate poolest on Vapiano päris kindlasti napsanud Solarise söögikohtadest peavõidu. Avarus tuleb eriti kasuks lounge’i-osale, mis Hobujaama restoranis on üsna väike.
Menüü ja hinnad on mõlemas restoranis sarnased – õhkkonna eest tuleb maksta omajagu enam kui rahvapuhveti stiili viljeleva naabri juures. Aga kuigi pühapäevane tunglemine oli isegi menuka Vapiano jaoks ebatavaline, maitsesid nii carpaccio (130) kui ka tiramisu (50) endistviisi hea restorani vääriliselt.
Margit Mutso, arhitekt:
Selle koha peal oleks tahtnud näha midagi vinget. Tartusse saame tänu konkursile uhke Eesti Rahva Muuseumi, Tallinna loodetavasti linnavalitsuse hoone ja Eesti Kunstiakadeemia uue hoone. Need kõik välismaalaste tehtud.
Sakala puhul oleks võinud ikka eelistada kodumaist head arhitektuuri, mida pakuti arhitektuurivõistlusel. Maja on maja, aga märgilist tähendust ei teki.
Margit Tõnson, filmiajakirjanik:
Cinamon
“Püha Tõnu kiusamise” rahvarohke esilinastus Cinamoni kobarkinos näitas hästi kätte vead, mis kimbutavad tervet Solarise kompleksi. Inimeste loomulik ja eesmärgistatud liikumine on tugevasti pärsitud – loe: tema liikumistrajektoori on meelevaldselt läbi kaubanduspindade suunatud ja see vihastab inimest, kes on tulnud kindla sihiga, kuid on sunnitud sihitult neoonvalguses ekslema.
“Meie oleme nii kenad, et ei viska inimest kinost tänavale, vaid suuname ta tagasi sooja keskusesse,” ütles keegi Cinamoni esindajatest avamisele eelnenud pressituuril. Mnjah, kuid tähendab see seda, et inimene saadetakse kitsast järsust trepist korrus alla, kus ta põrkab järjekorraga, kes eskalaatorit pidi üles kinno saada tahab, aga on takerdunud piletikontrolli taha. Järjekorrast mööda laveerides satub inimene kommipoe pinnale (lastega vanemad ei pääse sealt ilmselt suurema kisata läbi) ning järgmiseks komistab ta pileti- ja plaksumaisisaba otsa. Sealt jõuliselt läbi murdes jõuab ta lõpuks eskalaatorini ning pääseb mõne esimese korruse väljapääsu lähedusse.
Mis aga puutub Cinamoni seitsmesse kinosaali, siis ei saa nuriseda ei helitehnilise, pildi ega ka istumisaluse kvaliteedi üle.
Kõigil kinosaalidel (ka muidu tunduvalt paremini läbimõeldud Artisel) on aga üks häda – trepiastmete samm ei ole ühtlane. Iga toolirea juures tuleb peatuda, et mitte komistada.
Ei maksa unustada, et ülisuur Nokia Kontserdimaja, millel eraldi sissepääs välisministeeriumi pool küljes, on samuti varustatud hiigelekraaniga ning sellelt saab tulevikus vaadata näiteks La Scala ooperimaja ülekandeid. Nii nagu Coca-Cola Plazas näeb Metropolitan Opera etendusi. Kontserdimaja enda repertuaar oktoobrikuuks – Vana Baskini teater, Jürgen Veber, Vanemuise muusikal – ei mõtlegi kultuuriga üle doseerida ja jääb oma meelelahutuslike liistude juurde.
Artis
Solarise rentnike hulgas on ka Tallinnfilmi hallatav Sõpruse sõsarkino Artis, mille igavalt turvaline nimi küll kuidagi kino identiteeti – šokeerivalt julge kino ja värvikas kompott Eesti filmivaramu kullafondist – ei toeta, avas kahe saaliga kino pühapäeval Lars von Trieri “Antikristuse” ja R. J. Cutleri “Septembrinumbriga”. Esimene on julge valik küll, aga teine tekitab küsimusi – kõigiti korralikult teostatud dokumentaal film Vogue’i toimetuse ponnistustest ja lahkhelidest aasta tähtsaima numbri kokkupanemisel sobiks pigem Montoni moedokumentaali programmi kui väärtfilmikeskuse kavva. Ootaks teravamaid filme, eriprogramme, retrospektiive koostöös maailma filmiarhiivide ja filmikoolidega, ka klassikat, mida DVDdelt ei leia.
Sõpruse kinos näeb filme veel aasta lõpuni ja mis edasi, seda teab vaid tuul.
KoKo arhitektid on ilmestanud paraja suurusega (väike 72, suur 181 kohta) black-box’i meenutavaid saale toolidele trükitud piltidega – väikses saalis kaader “Nukitsamehe” filmist (vaata kaanepilti) ja suures saalis “Vallatutest kurvidest”. Nutikas lahendus, ja toolide numbrid on samuti suurelt näha – ei pea neid tikutulega taga otsima.
Põrandavaipa on trükitud tsitaate Eesti filmi klassikast. Kuna Tallinnfilmi kollektiivis on palju naisi ja otsustajate ringis ka mõned äsja emaks saanud, siis on tore vaadata, kuidas lapsesõbralikkust immitseb igast nurgast – mängutuba ja mähkimisruum nagunii, aga naiste WCs on veel imearmas roheline pissipott (kõrvalpildil) päris väikestele.
Boonuspunktid elavate lillede eest saab Artis ka, sest kogu ülejäänud keskus on täidetud plastmassist palmide ja pukspuu-mummudega.
Inga Raukas, arhitekt:
Minu jaoks on see pettumus. Ainulaadne kultuuriehitis jäi sündimata.
Kalev Kesküla, veinikirjanik:
Mõned elus nähtud asjad hakkavad tagantjärele tunduma täitsa uskumatud. Üks selliseid on 90ndate keskel Tallinna Ärikeskuses Rüütli tänava alguses asunud Finest Vendorsi veinipood. See oli tõeline veinipalee kõrgete lagedega, põrandal voolava ojaga ja uskumatu veinivalikuga. Mõistagi oli see oma ajast tubli veerandsajandi ees ja pandi varsti kinni.
Solarise toidupoe veiniosakond sellega võrdlust muidugi ei kannata, aga loodetavasti jääb seevastu püsima. Pudelid on riiulis riikide kaupa, riiulisõõri välispinnal valged, sees punased. Teiste kauplustega võrreldes on sealne 1500pudeline veinivalik (lisaks 550 kanget jooki) kahtlemata Eesti suurim. Selliste numbrite puhul ei saagi rääkida valiku headusest – selge see, et igaüks leiab midagi. Vaatamata majandussurutisele pungitavad veinikapid hinnalistest veinidest. Alkoholi tootejuht Tarvo Saulep kinnitab, et on hulgaliselt kliente, kes kurdavad, et poodidest enam uut ei leia, ja seepärast pole just madalat profiili hoitud. Ka on ta rõõmus selle üle, et kauplusse on õnnestunud hankida mitmeid veine, mida seni hoitud vaid restoranide jaoks. Šampanjadest hakkavad silma turu uudised Deutz ja Henriot’ šampanja, Krug on praegu valiku hinnalisism, aga oodatakse ka Roedereri Cristali.
Oma igapäevase lemmikveini Orvieto riiulil avastasin mitmeid maitsmata eksemplare, aga ükski neist ei maksnud alla 100 krooni. Veinide hulgihinnale paistab olevat lisatud 40%, neile, kes suuremat allahindlust andsid, ka vähem.
Teisalt oli oma sadakond veini pakkumises, mõned ka päris soodsad. Nii et 59kroonise Tšiili veinita ostja ei jää.
Küllap tulebki edaspidi jälgida eeskätt pakkumisi, et siis praktiliselt hulgihinnaga endale paar head pudelit soetada.
Teine asi, et kas mu meinstriimist kõrvale kalduvad lemmikud just pakkumisse tulevad.
Kokkuvõttes soovitan Veini-Solarist kindlasti külastada. Ise tahan hirmsasti teada, kuidas maitseb 2-liitrine pakk Uus-Meremaa Marlborough’ piirkonna Sauvignon Blanci NZ (tootja teadmata, hind 159), kui mulle tuntud Uus-Meremaa pudelid maksavad üle 200.
Veidi paremad materjalid ei ülevda tavalise kaubanduskeskuse atmosfääri, glamuuri asemel meenutab ta tõesti mõne Kanada provintsilinna lokaalset keskust. Imelik, et Rebased, kes muusikas suudavad eristada säravat ilmetust, ei taju seda ruumis. Kui mõlemad, nii ülioluline asukoht pealinna südames kui ka ülesanne uue hübriidse hooneliigi näol sisaldasid väljakutset, siis kahjuks ei suutnud isegi poliitilisest korruptsioonist tuge otsinud ärimehed ega nende arhitektid seda väärikalt välja mängida.
Kunstiteadlane Mart Kalm
Solarise keskus on järjekordne samm Tallinna kesklinna arhitektuursel labastamisel. Viru keskus, vabadussammas ja nüüd siis kolmas õnnetus keset linna – nagu mingi pommitamine käiks.
Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas-Murula
Ma ei ole hoonega veel detailides tutvunud. Olen üldplaani vaadanud ja feng shui seisukohast vaadanud. Ma ütleks, et tugev keskmine.
Urmas Sõõrumaa
Kas ja mis läks eelmise, kuni lõpuni poolelioleva Sakala majaga võrreldes paremaks? Vana oli ehedast materjalist stiilipuhas postmodernism, selles oli kontseptualismi, irooniat. Praegune on justkui vannitoaplaatidega kaetud ebamäärane, laialivalguv kest ümber tehnoloogilise sisu
Arhitekt Ike Volkov
Ta pole arhitektuurselt silmapaistev, pole iseloomulik ja ta ei arvesta keskkonda, kuhu ta ehitatud on, ei materjalide mõttes ja mastaabi mõttes loomulikult ka
Professor Krista Kodres
Solaris ongi tüüpiline Ida-Euroopa tase, ning omas klassis sugugi mitte kõige hullem. Seda nii ehituslikult kui ka sisult, mis ühele euroliidu idaprovintside linnakesele omasel kombel on tulvil kesise valikuga kallivõitu butiike.
ajakirjanik Argo Ideon (Postimees)
Solaris:
Läks maksma 1,2 miljardit krooni.
Tõi 9 uut kinosaali, 37 toitlustus- ja kaubanduspinda, multifunktsionaalse elektroakustilise kontserdi- ja konverentsisaali 1830 kohaga.
Esimene suur punase vaiba gala tuleb 2010 detsembris – Euroopa Filmiakadeemia auhindade üleandmine Tallinnas.
Lõi 500 töökohta.