Arhitekt Irina Raud täidaks kesklinna tühimikud kõrghoonetega
Riho Laurisaar
Arhitekt Irina Raud on Tallinnas kuum nimi, kes seisab mitmete linnapilti muutvate majade taga. Raua projekteeritud tornmajad Pirital, Kadriorus ja Kristiine linnaosas on saanud küll õnnistuse kinnisvaraarendajatelt ja linnaametnikelt, kuid on ajanud tagajalgadele kunstiajaloolasi ja teisi arhitekte.
Jõuliste ideede ja otseste väljaütlemistega on Raud endale teeninud platsi puhtaks pühkija kuulsuse.
”Tallinn võiks tulevikus ikka rohkem linna moodi välja näha,” selgitab Raud oma nägemust. ”Linna keskel on praegu mõttetuid tühimikke, mis võiks täis ehitada. Siin võiks olla rohkem intensiivsust ja tugevust. Vanalinn on meil olemas ja seda ei muuda miski. Miks ei võiks siis linna sees muid asju olla. Näiteks kõrghoonestust. Linn ongi ju huvitav, kui ta on erineva ilmega.”
Raua käe alt on läbi käinud mitmeid magusaid krunte.Tema ideede järgi hakkab Rävala puiestee pärast Kentmanni tänavaga ristumist kulgema 300 meetri ulatuses maa all ja tõuseb uuesti maapinnale pisut enne Pärnu maanteed. Tunneli rajamine eeldaks muinsuskaitse all olevate majade lammutamist. Tunneli kummaski otsas peaks olema aga kaks kõrghoonet, lahendus, mis on marru ajanud mitmeid arhitektuuriasjatundjaid, kes leiavad, et nii hävitataks ainulaadse miljöö ja arhitektuuriga linnaosa.
Keegi pole etteheiteid teinud!
”Ma võin kriitika alati omaks võtta, kuid ma pole kellegi suust kuulnud veel ühtegi konkreetset etteheidet, mida ma siis valesti olen teinud,” sõnab Raud. ”Rävala puiestee eest saime küll palju nahutada, kuid minu teada on hiljem mitmed arhitektid nimetanud just seda projekti üheks suurimaks ehituslikuks saavutuseks linnas.”
Ehitusmälestiste ekspertkomisjoni esinaine ja kunstiajaloolane Krista Kodres on Rauda nimetanud Eesti müüdiks, kes on suutnud kõigile jätta mulje, et ta on kompetentseim inimene tegelemaks linna planeerimisega.
Kodrese arvates on Raud kogu linnaplaneerimise mõistet diskrediteerinud, kuna kõigi viimastel aastatel probleemseks osutunud planeeringute puhul on Raua pakutu vastandunud headele tavadele ja kaasaegsetele arusaamadele. Kodrese sõnul eeldaks see uusehitiste kohandamist olemasoleva keskkonnaga, mitte nende vastandamist sellele.
Raud jääb Kodrese sõnade peale endale kindlaks ja virutab palli tagasi.
”Ma pole Kodrest kordagi kuulnud endale ühtegi etteheidet tegemas ja seega ma ei tea, millest ta räägib. Minu teada on ta üldse suurem asjatundja mööbli alal ja pole minu asi tema arvamusi kommenteerida.”
Arvestab tellijaga
Linna arhitektuurinõukogu liige Margit Mutso ütleb, et Raua tööde puhul jääb teinekord mulje kui liiga tellijasõbralikest, mis ei arvesta linna üldisi huvisid.
”Raud on kindlasti teenekas arhitekt,” sõnab Mutso. ”Kuid kuna ta on teinud nõnda palju suuri planeeringuid, mis on tellitud erahuvist lähtuvalt, siis kerkib paratamatult küsimus, kui palju nendes lahendustes on loomingulisust, tema enda ideid ja kui palju kinnisvaraarendajate omasid. Tal on tihti väga jõulised lahendused, mida tuleb hinnata, kuid teinekord jääb mulje, et jõulisus muutub lihtsalt senisest linnapildist ülesõitmiseks.”
Raud ütleb, et tema ei tee töö tellijale kunagi järeleandmisi.
”Teate, meie büroosse tuleb pakkumisi iga päev,” sõnab Raud. ”Paljudele neist ma isegi ei jõua reageerida. Ma võtan endale hea meelega probleemseid töid, sest see on huvitav. Kuid kui mulle miski tellimuse juures ei istu, siis ma ütlen lihtsalt ära. Ja seda tuleb päris tihti ette. Kui ma aga töö vastu võtan, siis ma pean loomulikult arvestama tellijaga. Kui keegi läheb rätsepa juurde ja tahab uut ülikonda, siis vaevalt ta on rahul, kui talle selle asemel ainult lips tehakse.
Praegu on paljudel arhitektidel palju tööd. Ma ei saa aru, miks mina olen tähelepanu äratanud. Ma ei saa aru, millest sellised pealkirjad ajalehtedes, et ”Raud sai rohelise tule”. Mõni maksab palju raha, et tema nimi ajakirjanduses oleks, aga minule pole sellist tuntust vaja.
Ma tahan lihtsalt rahus töötada. Ajakirjanduseski levib juba arvamus, et laske arstidel tööd teha ja lõpetage poriga loopimine. Ma arvan, et arhitekt on samasugune spetsialist, kelle maine on Eestis praegu tänamatult madal. Välismaal ei arvusta ükski arhitekt teist avalikkuse ees ja ma pean seda ka siin täiesti sobimatuks. Naudiks ma ise teiste kohta halvasti ütlemist, oleks teine lugu, aga senine umbmäärane kriitika on väga ebameeldiv.”
Tornid Kadriorgu
Märtsikuus sattus Raud konflikti Kadrioru elanikega. Raud kavandas arendaja soovil Jakobsoni ja Kunderi tänava nurgale seitsmekordse maja, mis vihastas kohalikke elanikke, kellest paljud elavad kahekorruselistes puumajades ja kes kaotaksid nii oma vaate ning seni ühtse tänavapildi. Raud aga asjas probleemi ei näinud, viidates 1926. aastal linnavolikogus vastu võetud planeeringule, mis peab piirkonda kesklinnaks ja lubab sinnakanti kõrgemaidki maju ehitada.
Aprillis läks Raud raksu ka Kollase tänava elanikega, kes olid samuti tigedad nende tänavale kavandatud tornelamuga. Üks majaomanikest süüdistas Rauda ka valgusmõõtmistulemustega enda kahjuks manipuleerimises ja andis asja kohtusse, peatades ehitusloa väljastamise.
Raud võttis toona ajakirjanduses majaomaniku suhtes karmilt sõna ja arvas, et mehe vastu esitatakse kahjutasunõue, mis oleks ühtlasi hoiatuseks kõigile neile, kes tahavad hiljem ehitusi pidurdada.
Tänaseks on Raud leebunud ja ütleb, et sattus lihtsalt kahe kinnisvaraarendaja omavahelise vaidluse keskele.
”Ma proovin oma projektides ikka arvestada kogu piirkonnaga,” ütleb Raud. ”Ja kui keegi väidab, et ma tahan oma tahtmise saamiseks kellestki üle sõita, siis on see täielik jama. Pigem arvestan teistega isegi liiga palju. Kuid arhitekt ei saa ju kõiki naabreid omavahel lepitada.”
Vaatamata asjaolule, et Raud on oma tegemistega linnas kogunud hulgaliselt arvustajaid nii arhitektide, konkurentide kui ka roheliste hulgas, jääb faktiks, et ta on ainukese eestlasena maineka Saksa arhitektide instituudi auliige ja üks esimesi arhitekte, kes sai rohelistelt tammelehe looduskaitsemärgi, mis anti talle keskkonnaga arvestava töö eest.
”Ma olen palju mõelnud, miks ma nii palju kriitikat olen viimasel ajal saanud,” sõnab Raud. ”Kolleegid on ka küsinud, kuidas minu käest nii palju suuri asju tellitakse. Oskan seda selgitada vaid sellega, et olin kunagi linna peaarhitekt ja olen linna arenguga palju tegelnud.
Kakskümmend aastat tagasi nägin ette Rottermanni kvartali kasutuselevõttu ja selle väärtusi, siis ei huvitanud see kant kedagi ja mind naerdi välja. Ja kui ma vaatan tagasi, siis olen rahul kõigi oma tehtud töödega, ükski neist pole ebaõnnestunud. Kõigile, kes midagi teevad, saab asju ette heita.
Samas kasvab peale uus, teisiti mõtlev põlvkond ja kui nemad hakkavad arvustama, siis see ongi normaalne. Mina pole kuskil teatanud, et kõike peab minu nägemuse järgi tegema ja seetõttu ei ole mul mingit vajadust enda arvustajatega kuidagi kokku saada või midagi selgeks rääkida. Üldse leian ma, et minust kirjutamine on mõttetu, parem laske Irina Raual kirjutada Irina Rauast ja võib-olla saaks siis lõpuks kõigi uudishimu rahuldatud.”
Irina Raud ise elab kesklinnas, kuid aadressi keeldub täpsustamast.
Loe: epl 28.08.04