Arhitekt ja paratamatult pildistaja
Arne Maasik, teist kui fotograafist rääkides ei saa kunagi mööda minna tõigast, et hariduselt olete tegelikult arhitekt. Kui oluline see teie ja te fotode sees on?
Väga oluline. Arhitektuur on see, kust ma tulen. Tõsi, arhitektid satuvad harva niipidi käima, et alguses on arhitektid ja pärast fotograafid, aga minu puhul on see loomulik protsess.
Juba arhitektina töötades tegelesite paralleelselt fotoga?
Jah, tegelesin süsteemselt ka juba ülikooli ajal fotograafiaga. Ütleme, et arengufaasis oli see paralleelne protsess.
Töötasite büroos Künnapu & Padrik. Kas peate neid ka enda kui arhitekti suuremateks mõjutajateks?
Seal olles õppisin arhitektuuri tundma. Õppisin ära, kuidas seda tehakse, kõiki neid protsesse nägema. Alates sellest, kui midagi vestluse käigus paberile soditakse ja kuidas sellest lõpuks saab päris maja. Nägin ära ka olukorra, kus sinu enda jooniste järgi tehakse midagi valmis. See on ka väga kummaline olukord.
Lähed tühjale platsile ja vaatad, et uskumatu!, nad teevadki seda, mis sina mõtlesid. Sügavamale minnes õppisin nägema ideede tekkimise ja arenemise protsesse. Sealt edasi olen aga läinud puhta pildi maailma.
Kui hakkasid fotoga tegelema, siis kas pildistasid algusest peale arhitektuuri või huvitas sind rohkem kontseptualism laiemalt?
Kontseptualism ei vaja ju tegelikult mitte mingit teemat, kontseptualism on puhas. Võtad ühe materjali ja siis tegeled sellega.
Kontseptsioon on puhas idee, idee leidmine ja sellega töötamine. Minu valdkond on kontseptuaalne fotograafia.
Tegelete igapäevaelus interjööride ja majade pildistamisega. Palju te sellesse töösse kontseptualismi sisse toote? Kui toote?
Tellimustööde tegemisel, objektide ja interjööride pildistamisel pead teise inimese ideid leidma ja vahendama. Üritan seda teha võimalikult ausalt ja õigesti.
On teil arhitektina seda ruumist kuidagi lihtsam lugeda?
Mul on see kogemus, et ma tean, mida arhitekt mõtleb, oskan seda näha. Tean, mis olukordi ta on läbi elanud. Arhitektuuris on väga palju sellist, et sa ei saa teha, mida tahad, pead mingil põhjusel tegema muid asju. Ka see on vahel näha. Teinekord on näha jällegi see, kui sa saad teha, mida tahad.
Teie kunstihoone näitusel on väljas kolm seeriat: pusad, linnavaated ja Aldo Rossi arhitektuur. Näitusest rääkides kerkib esile kaose ja korra teema. Pusad ehk võsapildid vs linnad ja Rossi ülim korrastatus. Kuidas te ise kaose teemat oma näitusel näete?
Võib-olla seal ongi kolm astet, nähtust: üks on täielik pudru, kus pole võimalik eristada isegi all ja üleval olevaid asju; teine olukord on linn, kus on ühest küljest kõik paigas, teisest küljest kõik taas ootamatu; kolmas on Aldo Rossi, kelle arhitektuur on selline, kus ruum ja mateeria on nii korrastatud, et seal viibides on selline tunne, nagu oleksid teises maailmas.
Kas pusade vahel viibides pole sama tunne?
Pusad on head vaid teatud kohtades. Olen hulk aastaid neid pilte otsinud, pusasid ei saa igalt poolt. Mul on aastate jooksul nüüd paar kohta välja kujunenud, kus ma käin neid tegemas, igal aastal. See on nagu seenel käimine vms.
Pusal käimine. Kus te nende otsa esimest korda komistasite?
Ühel hommikul ärkasin, vaatasin lakke, nägin seal üht mustvalget sügavat ruumilist väga kvaliteetset pilti, kus olid puuoksad läbisegi. See hetk, aeg ja koht on siiani meeles ja võib-olla ma otsingi seda sama kohta ja aega.
Mis teile kunstihoone näituse juures endale olulisim tundub?
Kunstihoones näituse saamine ise on suurim number, väljas olev materjal on aastate jooksul kujunenud. See on täitunud unistus.
Enne näitust täitus teil veel üks unistus – detsembris ilmus teie fotode raamat. Eestis pole nii mahukat fotoalbumit ilmunudki. Kas see on näituse laiendatud kataloog või võtab see midagi muud kokku?
Ei, raamat on eraldi nähtus. Need tulid juhuslikult korraga, aga raamatu tegemise protsess kestis üle kolme aasta. Mulle öeldi, et seda raamatut on vaja ja tuleb see teha. Raamatu kujundaja Martin Pedanik ütles, et tuleb teha nii suur, nagu ta on. Tema osalus selles on väga tähtis.
Kuhu edasi pärast paksu raamatut ja suurt kunstihoone näitust? Mis on järgmine unistus?
Kavatsen veel teha fotosid, hoolimata sellest, et neid on juba rohkem kui vaja. See on nagu pillimäng, kunagi ei saa küllalt.
Arne Maasik
Sünd 28. aprillil 1971
Arhitekt ja fotograaf
• Lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna magistrantuuri
• Töötanud arhitektina, fotograafina, õppejõuna, loovjuhina
• Kunstnike liidu liige
• Osalenud näitustel Taanis, Saksamaal, Kreekas, Belgias, Venemaal jm
• 2006. aastal pälvis Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia
Urmas Oja, arhitektuurikriitik