Arhitekt: linnakeskused vajavad hoolt, et mitte manduda (EPL, 05.04.2021)

Eesti Päevaleht, 05.04.2021
Peeter Kormašov

EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan Andres Ojari peab oluliseks tähtsustada projekte, mis tugevdavad keskusi.

Kevadise istungjärgu lõpuks, st pisut enne jaanipäeva langetab riigikogu otsuse, milliseid riiklikult tähtsaid kultuuriobjekte toetatakse. Kultuurikomisjon eesotsas Aadu Mustaga valis märtsi keskel 27 ettepaneku hulgast välja 11 ehitist, mille seast tehakse edasine valik.

Lõppvalikusse pääsenud objektid:

Anu Raua keskus Heimtalis
Arvo Pärdi nimeline muusikamaja Rakveres
Helioru kontserdimaja (ERSO ja filharmoonia kammerkoori kontserdimaja) Tallinnas
Kahni keskus Kuressaares
Narva Kreenholmi kultuurikvartal Manufaktuur
Pärnu kunstihoone
Rahvusooperi praeguse hoone juurdeehitus
Saaremaa muuseum
Tallinna filmilinnak
Tartu südalinna kultuurikeskus
Teadus- ja tehnikakeskus NOBEL Tallinnas

Seadus võimaldab Eesti kultuurkapitali nõukogul rahastada korraga kuni kahe riiklikult tähtsa kultuuriehitise rajamist või renoveerimist. Ent Aadu Musta sõnul võib neid objekte olla ka rohkem. „Meie põhieesmärk on leida kaks-kolm, äärmisel juhul neli riiklikult tähtsat kultuuriobjekti, mis saavad erakorralise rahastuse,” ütles Must riigikogu kodulehele antud intervjuus. Musta sõnul oli juba eelvalikut teha keeruline. Otsustades tähtsustati regionaalset tasakaalu ja kultuurielu toetamist ka väljaspool pealinna. Oluliseks peeti sedagi, et kõnealused hooned ühendaksid kultuurivaldkondi. Nüüd koostab kultuurikomisjon ehitistest pingerea ja esitab selle läbivaatamiseks riigikogule. Mida võiks komisjon objekte hinnates arvestada, räägib lähemalt EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan Andres Ojari.

Üks peamisi tingimusi võiks ilmselt olla avalik arhitektuurikonkurss?

Mis puudutab üldse avalikku rahakasutust, siis arhitektuurikonkurss käib lahutamatu osana selle juurde ning on muutunud täiesti normaalseks kultuuri osaks. Nii palju oleme vist ikka targemaks saanud, kuidas parimat avalikku ruumi luua.

Mida komisjon võiks veel arvesse võtta?

Arhitekti-linnaplaneerija positsioonilt rääkides on tegemist olulise investeeringuga. Ilmselgelt mõjutab see asukohta, kuhu raha paigutatakse. Praegu oleme olukorras, kus linnakeskused pigem devalveeruvad ja kaotavad atraktiivsust äärelinna ostukeskustele. Kõnealustest projektidest eelistaksingi neid, mis tugevdavad linnakeskusi. Linnaehituses on probleem just nendega: keskused manduvad, seal pole piisavalt aktiivsust, mis kutsuks linnakodanikke neid oma rikkalikkuses kasutama ja üheskoos avalikku ruumi aktiveerima. Loodan, et see investeering tehakse sõna otseses mõttes südamesse. Nii Kumu kui ka ERM-i puhul sõlmiti kõigepealt ühiskondlik kokkulepe, et sellised riiklikud objektid on meil puudu. Enne ehitamist käidi võimalikud asukohad läbi, vaieldi. Võime arutleda, kas need otsused olid head või halvad, aga oli tolle ajastu konsensus, et planeerisime ja ehitasime need hooned just sinna. Iseenesest on tore paradigmamuutus, et enam pole ühte suurt objekti, vaid valitakse mitu ja mitme idee vahel. Ju oleme ühiskonnana igas mõttes rikkamaks saanud ja ehk on objektidki väiksemad.

Võib-olla tõesti, kuigi Helioru kontserdimaja tundub päris grandioosne. Kas poleks mõistlikum keskenduda Estonia juurdeehituse rajamisele, nagu mõned arhitektid on soovitanud?

Jah, see on päris grandioosne. Aga siin tekib mitu laiemat küsimust: mil määral või mis liiki hooneid vajame? Seda teavad ilmselt paremini meist targemad inimesed.

Helioruga seoses võiks eeskätt lõpetada Vabaduse platsi teise faasi, mille projekti autorid on Alver, Kaasik ja Trummal. Eesmärk on arendada bastionaalvööndi alal lõpuni välja lineaarpargi idee, mis moodustab avaliku ruumi ümber vanalinna ja seob erinevaid asumeid. Sellisel juhul saaksime Tallinna kesklinna liikumiskultuuri senisest palju mitmekesisemalt ümber mõtestada. Küllalt oluline on, et valitav hoone käivitaks linnaruumis uued protsessid ja innustaks avama käesolevat. Kui supp juba keeb või on näha, et kuskile hakkab midagi tekkima, peaks hoone toimima avaliku programmi osana, mis kaasab inimesi ja ruumikasutajaid.

Sama tõi esile Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus, rääkides kultuurikeskuse rajamisest südalinna parki. Mida teie selle kohta arvate?

See on oluline diskussioon, kus inimesed räägivad kodanikena kaasa oma linna kujundamises ja planeerimises. Olen Tartu linna vaadates veendunud, et see on ainuvõimalik koht. See park on umbes 70 aastat vana, tema ajalugu pole kuigi pikk. (Varem asus seal Tartu kaubahoov – toim.) Teades planeeritavat mahtu ja pargi pindala, siis ma väga ei muretseks. See on pisut ülesköetud teema, mida võiks rahulikumalt võtta ja mitte läheneda linnaehitusele nii mustvalgelt.

EKA tudengid teevad ju südalinna pargi kohta uuringut?

Tegemist on erialastuudioga, mille eesmärk on analüüsida võimaluste paljusust. Esimesed mahuanalüüsid on tehtud ja ütleksin, et ei midagi hullu. See 20 000 ruutmeetrit sobitub sinna mitmel moel, olles sümbioosis erinevate pargimaastike ja tänavahaljastuse stsenaariumitega. Südalinna pargiga käib kaasas legend, et pärast pommitamist jäeti see justkui paremaid aegu ootama. Seda kutsutakse Arnold Matteuse (pikaaegne Tartu linnaarhitekt – toim) pausiks. Mõnes mõttes olnuks ju loogiline ala omal ajal tüüphooneid täis ehitada. Pealegi, üks ei välista teist. Diskussioon on praegu ei või jaa positsioonil, aga peaks vaatama, kuidas park ja hoone teineteist toetavad. Vaadates Küüni tänava aktiivsust ja õhtupäikese suunda, on see loogiline valik.

Kas otsustades ei või tekkida konflikt, et valik tuleb langetada emma-kumma, üleriigilise või regionaalse projekti kasuks, sest mõlemat ei saa?

Kui välja valitakse mitu objekti, siis peaks ju saama. On omaette huvitav, kuidas toimib hoone paigutamine väiksemasse kogukonda: kas see hoiab seda aktiivsena? Maailmas on tehtud igasuguseid katsetusi. Jaapanis sai iga küla tipparhitektide loodud muuseumi, mis oli ühtlasi kogunemiskoht, et hoida kogukonnas aktiivsust.
Linnakeskuse aktiveerimiseks tehtav investeering on kindlasti suurem. Ent mõlemad on omas skaalas olulised, üht ei tohi eelistada teisele. Kui mõni esitatud projekt seekord toetust ei saa, siis pole midagi hullu: viis aastat ajani, mil tehakse järgmine otsus, lähevad kiiresti.

Nii et mitme suure projekti pärast, mis eelvalikust välja jäid – näiteks Läänemere kunstisadam ja Tallinna kunstihoone –, ei peaks väga kurvastama?

Jah, neil on ju võimalik projekte edasi arendada. EKA saab samuti edasi mõelda, sest see pole ainuke võimalus investeeringuid teha.

EKA juurde peaks tulema loomemaja?

Põhimõtteliselt küll, see oleks kogukonda ja lab’i-laadset kunsti- ja disainitegevust koondav nurgahoone. Kaasatud oleksid Tallinna linn ja Kalamaja kogukond, hoone oleks linnale avatud. Plaanis on teha EKA muuseum: see oleks Fotografiskast jalutuskäigu kaugusel, teel Paksu Margareeta meremuuseumini piki bastionaalvööndi lineaarparki, kui nii tohib unistada.

Väljavalitud projektid peaksid samamoodi linnaruumi tervikuga haakuma?

Just. Maailmas on hinnanguliselt ligi 350 miljonit mobiilset andekat noort (linnade elustandardit võrdleva Teleporti andmetel), kes otsivad enda positsiooni ilmaruumis ja eriti linnades. Mõnes mõttes võistlevad linnad inimeste pärast, kes valivad neid elamiseks ainult teatud eluperioodiks. Enamasti on need inimesed, kes naudivad keskuse olemasolu ja rikkalikkust, mida see pakub. Linnad peaksid neis inimestes väärtust nägema. Kui endale mõnusat linna loome, küll siis teisedki sellest hoolivad – olenemata sellest, kui kauaks nad end väljavalitud ruumiga seovad.

Fakt on, et hakkame elama aina tihedamalt. Kuidas seda ruumi organiseerime? Siin on oluline mõiste „15 minuti linn” (igale poole peaks jõudma 15 minutiga – toim): kuhu ja kuidas inimesi paigutame, kuidas segregeerime. Nime all „Lõpetamata linn” on praegu arhitektuurimuuseumis sel teemal Tallinnast rääkiv näitus, mis on kahjuks arusaadavatel põhjustel suletud.

Linnaplaneerimine on pika vinnaga. Tänuväärt on see, et neist teemadest räägitakse aina rohkem. Inimesi tuleb diskussioonis kaasas hoida, et see teema ei jääks võõraks – linn on meie kõigi oma.

Kommentaar:

Üllast eesmärgist on saanud poliitiline palagan

Andro Mänd

Eesti arhitektide liidu president

Kahetsusväärselt tuleb tõdeda, et üllas eesmärk on muutunud kohalike valimiste eelseks poliitiliseks palaganiks. Selles on oma osa kindlasti ka riigikogu kultuurikomisjoni tegevusel/tegevusetusel. Kandideerivate projektide esitamise tähtaeg oli eelmise aasta augustis ning komisjon lubas otsuse teha selle aasta jaanipäevaks. Kümne kuu pikkune otsustamine oleks erasektoris mõeldamatu ja venimine tekitab tahes-tahtmata tunde, et seda on tehtud tahtlikult. Mida pikem on protsess, seda lähemale jõuab see kohalikele valimistele ning seda rohkem saavad poliitikud, rind kummis, ringi käia ja näidata, kuidas nad tahavad oma kodukohale suurt kultuuriõitsengut tuua.

Riiklikult tähtsa kultuuriobjekti valimine peab olema nii apoliitiline kui vähegi võimalik ning kõige tähtsam peab olema selle kultuuriline sisu. Kohalike valimiste tõmbetuules on paraku paljude poliitikute ja aktivistide avalduste varjatud sisuks kujunenud lause „kui mina ei saanud, siis ärgu ka teised saagu”. Eriti ilmekalt saab seda öelda Tartus toimuva kohta. Selle rahastuse ümber käiv poliitiline virvarr ei tule kindlasti kasuks sisu poolest parimate kultuuriobjektide väljaselgitamisele.