Arhitekt Peep Jänes: „Mäng on loomingus ülitähtis”

Peep Jänes on sündinud 26. detsembril 1936. aastal, lõpetanud 1963. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi, on alates 1964. aastast Eesti Arhitektide Liidu liige. Olulisemad tunnustused:

1976. aastal ENSV teenelise arhitekti tiitel, 1981. aastal pälvis NSV Liidu riikliku preemia, 1983. aastal UI A Sofia biennaali eriauhinna, 2008. aastal sai Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Peep Jänese olulisemad tööd (loetelu ei sisalda projektide kaasautorite nimesid): ABC-5, kohvikrestoran Kännu Kukk (valmis 1970), Projekteerijate Maja (Rävala pst 8, valmis 1981), Kadrioru tennisehall (valmis 1978), Tamsalu kultuurimaja (valmis 1980), Tehvandi suusakeskus (valmis 1978), Tallinna olümpia purjespordikeskus Pirital (valmis 1980), valuutakauplus Turist (Tartu mnt 17, valmis 1982), ooperiteater Süda tn kvartalis (projekteeritud 1986, ehitamata), Galeriikohvik, Viru tänav 27a (valmis 1995), Stockmanni kaubamaja (I etapp valmis 1996, II etapp 2000), rahvusooperi Estonia rekonstrueerimine (valmib etapikaupa 1997. aastast), Eesti Draamateatri rekonstrueerimine (valmis 2003), Heimtali põhikooli spordihoone (valmis 2008).

*

Arhitektuurimuuseumis saab kuni 5. veebruarini vaadata näitust „Arhitekt Peep Jänes” Koostajad Peep Jänes, Mait Väljas ja Mihkel Karu, kujundajad Pille Jänes, Signe Stokas ja Indrek Sirkel. Hiljuti oma 75. sünnipäeva tähistanud arhitektiga vestleb Carl-Dag Lige.

Aktiivse arhitektina te vist enam ei tegutse?

Praegusel ajal tahaks pigem kunstiga tegeleda, oma lõbuks. Arhitektuuri osas võin konsultatsioone anda, võib-olla ka mõne võistluse žüriis olla. Tänapäeva tempo pole enam minu jaoks.

Milline oli viimane žüriitöö kogemus?

Mõned aastad on vahele jäänud, kuid lähiajal osalen Lasnamäe spordirajatiste võistluse žüriis. Konsultatsioone andsin viimati Otepää Tehvandi suusakeskuse (valmis 1978 – toim) ümberehitusprojekti tarbeks. On teatav lootus, et ümberehitustööde käigus taastatakse algne murukatus eksterjööri kaldpindadel, nii nagu omal ajal sai kavandatud. Selle üle oleks hea meel, sest see oli kogu lahenduse põhiidee. Selle protsessi juures on olnud meeldiv oma mõtteid avaldada ja nõu anda.

Kas teilt kui autorilt võeti nõusolek ja küsiti abi muudatuste tegemiseks?

Nii see oli. Korrektne ja soliidne. Eestis on viimastel aastatel kahjuks mitmeid vastupidiseid näiteid, kus hoone algse autori arvamust pole küsitud, rääkimata heakskiidust.

Eesti arhitektuuri olevikust ja tulevikust – kuidas vaatate tänasele eesti arhitektuuri üldpildile?

Arvestades kõiki tehnilisi ja materiaalseid võimalusi, mis tänapäeval on, ning ehituskultuuri kui niisugust, siis arvan, et meie arhitektuur on sümpaatne. Vahel siiski häirib, et minnakse edevaks, pingutatakse üle. See ei johtu tingimata arhitektist, vaid võib tuleneda hoopis tellijast. Aga aeg paneb niisugused asjad paika.

Millist arengu te tulevikule mõeldes eesti arhitektuuris näha soovite?

Natuke tekitab muret arhitektuurivõistluste vallas toimuv: siinsetel rahvusvahelistel võistlustel eestlasi võitjate hulgas pole.

Mis on selle põhjus?

Kui rääkida võistlustest üldisemalt, siis tänapäeval on see tihti firmadevaheline: vaadatakse, kui suur on firma aastakäive, ning kui see pole piisavalt suur, siis ei hakata võistlustööd läbi vaatamagi. Niimoodi võivad paljud head mõtted jääda realiseerimata. Võib-olla neist ei saa keegi kunagi teadagi. Selles suhtes olid avalikud võistlused omal ajal (nõukogude ajal – toim) isegi demokraatlikumad, sest osa võis võtta igaüks, ei pidanud isegi arhitekt olema – osales isegi lapsi. Kõik tööd pandi välja, neid hinnati ja vaadati. Muidugi on oht, et võib võita hea mõte, mille autoril pole edaspidiseks tööks piisavalt professionaalseid oskusi. Kuid peaks leidma mingisuguse mehhanismi, et tagada järgneva projekteerimistegevuse vajalik tase võitnud ideed ja selle väljapakkujat kõrvale heitmata. See oleks kindlasti kuidagi lahendatav, aga praegu on kurb vaadata, kuidas žürii lauale ei jõua nii mõnigi projekt põhjusel, et firmal on probleeme käibe, maksude või muude arhitektuuriväliste asjadega.

Võtame näiteks viimased suured avalike hoonete arhitektuurivõistlused: Eesti Rahva Muuseumi, kunstiakadeemia, Tallinna raekoja, rahvusringhäälingu hoone. Te annate mõista, et arhitektuurset komponenti peaks hindamisel rohkem väärtustama. Kuid mida teha olukorras, kus välja pakutud arhitektuurset ideed on raske teostada ning žürii ei suuda seda probleemi oma töös läbi näha? Kas žüriide kompetentsus jätab soovida? Mida teha olukorras, kus suurimad probleemid ilmnevad alles pärast žürii töö lõppu?

No sellisel juhul on žürii lihtsalt ebakompetentne, kui neid asju ei suudeta hinnata. Ütlen veel kord: žürii töös osalemine on väga vastutusrikas ülesanne. Viimasel ajal on hindajate seas väga palju ametnikke olnud ja kui läheb hääletamiseks, siis võib väga kummalise lõpptulemuse saada. Protsessis võistluse ja maja valmimise vahel on loomulik, et tehakse täpsustusi ja täiendusi. Kuid kui projekteerimise käigus selgub, et jääb realiseerimata idee, mille tõttu konkreetne lahendus võitjaks kuulutati, siis on see võistlus olnud mõttetu ning lõpptulemus on kurb. Igal juhul ta pole see, mispärast teda eelistati teistele töödele.

Nagu praegu näiteks kunstiakadeemia uue hoone puhul.

Jah, näiteks.

Arhitektuur ja mäng

Kas on autoreid, kes on teie kujunemist mõjutanud või hiljem töö käigus oluliseks saanud?

Neid on mitmeid olnud. Ma ei hakkaks siin kedagi eraldi esile tooma. Instituudi lõpukursuste ja esimeste tööde tegemise ajal olin väga vaimustatud Ludwig Mies van der Rohest. Mõneti võib seda voolava ruumi taotlust märgata Mustamäe V mikrorajooni keskuse juures (projekt 1964, valminud 1970 – toim). Hiljem hakkas mõju avaldama Soome (sealtkaudu oli võimalik kursis olla muu maailma arhitektuuriga) arhitektuur, aga mitte Alvar Aalto, vaid eelkõige Viljo Revell, keda mitmete siinsete arhitektidega natuke „kummardasime”. See mõju ei kestnud kaua … Eesti Projektist Maaehitusprojekti minnes (1968 – toim) see muutus, sest siis olin silmitsi juba maaelu ja -arhitektuuriga. Ütleksin, et sellest peale pole otseseid mõjutajaid olnudki. Minu kõige suurem mõjutaja on olnud koht, kuhu maja tuleb teha, ja mis seal ümber on, see, kuidas maja haakub sellega, mis juba ees on. See on olnud määrav.

Postmodernismi lainega te aktiivselt kaasa ei läinud?

(Naerab.) Jah, ei läinud. Mõnikord sai selle stiili nippe küll vaadatud, kuid … Mulle meenub, et Henno Sepmanniga tegime Pärnu jahtklubile ühe eskiisi (projekti II etapp, 1983 – toim) täpselt nende reeglite järgi, mis Venturi raamatutes oli – kuidas on sissepääs ja kui palju pidi jääma ruume vasakule, kui palju paremale. Olime iroonilised … Seejärel tuli juba Süda tänava ooperimaja, millele kõige muu kõrval meie tärkav arhitektuurikriitika tegi kibedaid etteheiteid tollase moehoovusega mittekaasaminemise pärast.

Jeffrey Kipnis on arhitektuurse teadmise jaotanud kolme mudelisse: 1) arhitektuur kui rakendusteadus, mille aluseks on reaalteadused, 2) arhitektuur kui teenus, mille aluseks on turumajanduse mehhanismid, ning 3) arhitektuur kui kultuuriline praktika, mille aluseks on loomingulisuse väärtustamine ning veendumus arhitektuuri valdkondlikus autonoomias. Millises vahekorras on olnud need printsiibid teie arhitektitöös?

Minu tegutsemisajal (suur osa sellest langeb nõukogude perioodi – toim) on arhitektuuri kui teenuse aspekt olnud nõrgalt esindatud. Kuid üldiselt – vahekord nende printsiipide vahel sõltub enamasti konkreetsest objektist. Mõnikord on üks domineerivam, teinekord teine.

Kas tunnete, et teil on olnud piisavalt loomingulist vabadust oma töös?

Seda vist ei saa ükski arhitekt öelda, et loomingulisuse rakendamise võimalused oleks ideaalsed olnud. Üldiselt olen rahul sellega, mis on õnnestunud teha. Kuid, muidugi, üksjagu asju on jäänud paberile, aga ega ma ei kahetse, sest neid teha oli huvitav.

Paljud asjad, mida arhitekt paberile paneb, polegi mõeldud valmis ehitamiseks. Kui oluliseks peate te arhitektuurse kavandamise juures eksperimenteerimist?

Minu arvates on see arhitekti töös ülitähtis. Vähemalt mul endal on nii. Minu jaoks on alustamine alati mäng. Kui seda mängu ei ole, siis ei tulegi midagi. Alguses pole sa ju millegagi seotud, ainult ruumiprogrammiga. Ma pole kunagi pidanud õigeks midagi kramplikult esimesest hetkest taga ajada, ikka mängid alguses ja alles hiljem läheb töö tõsisemaks.

Millised need mängu komponendid on? Milliseid vahendeid te selles algmängus kasutate?

(Muigab.) Tavaliselt kõige parem on midagi välja hakata mõtlema kuskil pikali olles, sodida midagi hästi väikesele paberile. Siis, kui asi juba edeneb, tuleb tavaliselt umbes kella viie paiku hommikul mingi selginemise hetk, võib-olla veerand tunniks. Siis tuleb uni uuesti peale. Hommikul on asjad palju selgemad. Aga see on muidugi väga individuaalne … Aga jah, mängulisus on mulle ülitähtis, sest siis oled ülesandest justkui kõrgemal. Kui sa ülesandest üle ei ole, ei tule midagi.

Paljud teie töödest on tehtud grupitööna, kollektiivselt. Millises faasis teised mängu sekkuvad?

Tavaliselt on olnud nii, et alustame ikka korraga. Mul oli Maaehitusprojektis hea kolleeg Tõnu Mellik, kes oli väga kiire alustaja. Mina olen üldjuhul aeglane alustaja, mul peavad kõik asjad selle mänguga selgeks saama: nii see, mida tahetakse, kui see, mida mina tahan. See võib teinekord hirmus palju aega võtta, kuid on ka üksikuid erandeid. Tõnul tuli kohe alguses mõni idee, aga tavaliselt neid päris sellistena ei viidud ellu. Tema tehtud eeltöö oli aga väga tähtis, sest sealt sai mõned seosed, näiteks mahtude vahekorrad. Kahekesi tehes ei lähe töö mitte kaks, vaid neli korda kiiremini kui üksi tehes. Otsustusvõime kasvab märgatavalt. Võib öelda, et olen enamasti meeskonnamängija olnud.

Uue ja vana dialektika

Arhitektuurimuuseumi suure saali näitusel on väljas nii teie uusehitiste kavandid kui rekonstrueerimis- ja restaureerimisprojektid. Milline on teie suhe arhitektuuriajalooga? Millised on uute ja ajalooliste hoonete kavandamise põhilised erinevused?

Iga uue asja kavandamine on tegelikult juurdeehituse tegemine. Me teeme pidevalt juurdeehitusi – olgu siis majale, tänavale, väljakule, külale või linnale. Päris tühja kohta ei ole kunagi. Väga lihtne on vanu väärtusi hävitada või neid vaesemaks teha. Kuid kas sellel on mõtet? Tore, kui ümberehituste käigus tuleks väärtusi juurde ja ka vanad säiliksid. Aga see sõltub muidugi ülesandepüstitusest. Võtame näiteks Süda tänava ooperikvartali (kavandati 1986. a, realiseerimata – toim) – loomulik, et agulimiljöösse agulile sobivas võtmes rahvusooperit pole võimalik teha. Seda võime pigem käsitleda kui juurdeehitust suurlinnale. See oli algusest peale selge, et niisuguse objekti puhul teisiti ei saagi.

Restaureerimisvaldkonnas on pikka aega valitsenud kaks vastandlikku lähenemist: rekonstrueeriv laad, mis toetab ajalooliste hoonete ülesehitamist nende algsel kujul, ning konserveeriv-restaureeriv laad, mille kohaselt tuleb ajalooline substants säilitada olemasoleval kujul ning kõik uus, mis lisatakse, peab selgesti eristuma. Vaadates näiteks teie 1980. aastate lõpus tehtud Harju tänava taashoonestamise ettepanekut, aga ka Estonia teatri ümberehitusi 1990. ja 2000. aastast, siis näib, et seal jookseb läbi pigem rekonstrueerivat lähenemist toetav arhitektuurikäsitluse liin. Kuidas suhtute ajaloolise arhitektuuri ülesehitamisesse?

Tagasitegemist ma üldjuhul õigeks ei pea. See on selge pettus. Juhul kui tagasitegemine on möödapääsmatu, tuleb seda käsitleda maketeerimisena ning sellisena seda ka väärtustada, mitte käsitleda uusi osi vana hoone samaväärsete osadena. Teeselda pole vaja.

Kuidas te sellisel juhul siis Estonia teatri katusekuju tagasimuutmist põhjendate? Taastati ju 1990.-2000. aastate ümberehituste käigus Estonia teatri ja kontserdisaali katuse originaalilähedane välimus, mis oli muutunud II maailmasõja järgse rekonstrueerimise käigus.

Ma ei oskagi kohe nii raskele küsimusele vastata. Seal tuli mängu see, mis mõjus esteetiliselt ja mis mitte: ühelt poolt vanad, algsed katused, teiselt poolt see, mida Alar Kotli pärast II maailmasõda suure materjalipuuduse ja ajahäda tingimustes kavandas. Mind isiklikult väga häiris rekonstrueeritud Estonia teatri lavatorni katusekuju. See mõjus muude katuste kõrval võõrana. Probleemne oli ka reaalkoolipoolne maht, mis tundus justkui koolihoone võimlana, sest seal olid kõrged ja kitsad aknad. Tegelikult oli nende akende taga ladu ning need aknad lihtsalt segasid. Seepärast sai need kinni müüritud ja hoonemaht hoopis teistmoodi lahendatud. Estonia puhul tundus nende muudatuste tegemine pigem õige, olen selles siiani veendunud.

Draamateatri restaureerimise puhul nullindatel tehti siseruumides samuti olulisi muudatusi.

Draamateatri puhul tegin ainult kõige esimese renoveerimisjärgu. Eesmärk oli fassaade muuta nii vähe kui võimalik, samas olid hoone sisu muutused suured: uus lavatehnoloogia ning suur üles-alla liikuv orkestriauk, maalisaali kasutuselevõtt ning ligipääsu tekitamine sellele, töökodade väljaviimine hoonest. See oli suur tegemine, kuid sujus tõrgeteta, sest tellija teadis täpselt, mida soovis. Muinsuskaitse osas laabus kõik samuti hästi. Mari Kurismaa tegi teatrile sisekujundusprojekti. Kokkuvõttes võib rahule jääda sellega, mis seal sai tehtud.

Lõpetuseks: kas te usute, et arhitektuuriga saab maailma paremaks muuta, et arhitektuuriga on võimalik mõjutada ühiskondlikke protsesse indiviidi tasandil?

Mingi mõju keskkonnal, kus inimesed tegutsevad, kindlasti on, ning seda keskkonda arhitekt ka mõneti määrab. Käisin lapsena Tapa keskkoolis, mis tegutses Alar Kotli kavandatud kaunis gümnaasiumihoones. Kirjanik Ellen Niit, kes on seal samuti õppinud, on öelnud, et ta pole ei varem ega hiljem näinud niivõrd emotsionaalselt õilistavat maja kui see. Isegi kõige tömbim laps pidi sealt saama mingisugusegi positiivse elamuse. See tõdemus kinnitab veendumust arhitektuuri mõjust inimesele. Kas see ka minu töödes nii välja on kukkunud, jäägu teiste otsustada.