Arhitekti kutsest

Eks me kõik soovime, et keskkond, mis meid ümbritseb, oleks nauditavalt kaunis, seejuures turvaline ja vastaks igati meie vajadustele. Jah, kaunist puutumata loodust võime nautida ehk kusagil kõrgel mägedes või reservaadis, kuhu inimese jalg harva satub, tavaliselt ümbritseb meid aga ikka keskkond, mis on suuremal või vähemal määral inimkäe kujundatud. Enamasti ikka suuremal määral.

Otstarbekohase, toimiva, turvalise, püsiva ja esteetiliselt nauditava ehitatud keskkonna kavandamiseks läheb vaja rikkalikult teadmisi, oskusi ning kogemusi. Selleks koolitataksegi arhitekte, kelle ülesanne on koostöös teiste planeerimis-, projekteerimis- ja ehitusvaldkonna spetsialistidega luua meid rahuldav ruum.

Arhitektide kompetentsust peetakse sedavõrd oluliseks, et nõuded nende kvalifikatsioonile on kirjeldatud Euroopa Liidu kvalifikatsioonidirektiivis (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta) samal tasemel nõuetega arstidele, ämmaemandatele, proviisoritele ja teiste selliste erialade esindajatele, kellest otseselt sõltub inimese elu. Seal on öeldud: „Arhitektuurne projekteerimine, ehituste kvaliteet, nende harmooniline sulandumine ümbruskonda, austus loodus- ja linnamaastiku ning riikliku ja eraõigusliku pärandi vastu on avaliku huvi objekt. Seetõttu peab kvalifikatsiooni vastastikune tunnustamine tuginema kvalitatiivsetele ja kvantitatiivsetele kriteeriumidele, mis tagavad selle, et tunnustatud kvalifikatsiooniga isikud on võimelised mõistma ja üle kandma üksikisikute, ühiskondlike gruppide ja ametiasutuste vajadusi seoses ruumilise planeerimise, projekteerimise, struktuuride korralduse ja ehitamise, arhitektuuripärandi säilitamise ja väärtustamise ning loodusliku tasakaalu hoidmisega.” Kvalifikatsioonidirektiiviga kehtestatakse siiski vaid miinimumnõuded arhitektide ettevalmistusele. Siseriiklikult täpsustab nõudeid arhitekti kvalifikatsioonile ühelt poolt ehitusseadus, teiselt poolt arhitektide kutsesüsteem.

Tegelikult ei ole aga arhitektina tegutsemine Eestis piisavalt reguleeritud. Ehitusseadus reguleerib projekteerija õigust tegutseda iseseisvalt ja omal vastutusel (õigus allkirjastada ehitusprojekte koos sellega kaasneva vastutusega, mida aga mitte kõik projekteerimisprotsessis osalejad ei taha võtta ega pea ka võtma). Praegu kehtiva seaduse kohaselt on vastutaval spetsialistil kohustus registreerida end majandustegevuse registris (MTR). Kehtivas ehitusseaduses pole paraku täpsustatud vastutavale spetsialistile esitatavaid nõudeid. Seadus (§ 47) lubab registreerida vastutava spetsialistina lihtsalt erialase kõrghariduse ja erialase kolmeaastase töökogemusega inimesed, määramata seejuures, millistele nõuetele peab läbitud õpe vastama ning millised peaksid olema need teadmised ja oskused, mis noor spetsialist kolme aasta jooksul on tööelus omandanud.

Tõsi, hariduse osas oleks probleemi pidanud lahendama valitsuse 25. oktoobril 2004. aastal vastuvõetud määrus nr 312 (redaktsioon 12. VI 2010), mille kohaselt peab arhitekti läbitud õppekava vastama arhitektiõppe raamnõuetele (sama kehtib ka arsti-, loomaarsti-, proviisori-, hambaarsti-, ämmaemanda-, õe- ja ehitusinseneriõppe puhul), kus muu hulgas on öeldud, et arhitektiõppe nominaalkestus on viis aastat ja et arhitektiõpe toimub ülikoolis. Kuid ikkagi ei saa MTR keelduda registreerimast vastutavaks spetsialistiks näiteks nelja-aastase õppekava läbinud (rakenduskõrgharidusega) projekteerijaid, sest see oleks vastuolus ehitusseadusega.

Kutsekoda

Kutsesüsteemis hinnatakse arhitekti tegelikku kompetentsust, s.o suutlikkust oma valdkonnas edukalt tegutseda ning edukaks tegutsemiseks vajalike teadmiste, oskuste, kogemuste, aga ka hoiakute ja väärtushinnangute olemasolu ning nende vastavust ühiskonna ootustele ja tööturu vajadustele. Kutse eeldab arhitekti ametliku hindamise tulemusena tunnustatud kutsealast kompetentsust, see määrab valdkonnas tegutsejate iseseisvuse ja vastutuse ulatuse.

Kutsesüsteem on osa Eesti kvalifikatsioonisüsteemist, see seob haridussüsteemi tööturuga ja aitab kaasa elukestvale õppele ning tööalase kompetentsuse arendamisele, hindamisele, tunnustamisele ja võrdlemisele. Kutsesüsteemi arendamist ja koordineerimist korraldab sihtasutus Kutsekoda.

Kompetentsusnõuded erineva kutsetasemega arhitektidele on kirjas kutsestandardis. Seaduse järgi peab kutsestandard (selle olemasolul) omakorda olema aluseks vastavale õppekavale. Nii kajastuvadki kutsestandardis ja selle kaudu ELi kvalifikatsioonidirektiivis kirjeldatud nõuded arhitektiõppe raamnõuete viimases redaktsioonis.

Erinevalt õppeasutuse diplomist ei kehti täisvolitust garanteeriv kutsetunnistus kogu elu, oma kompetentsust peab teatud aja järel taas tõestama. See tähendabki sisuliselt elukestvat õpet, ilma milleta ei ole projekteerimise valdkonnas võimalik edukalt tegutseda.

Lõpule on jõudmas üleminek seniselt viie tasemega kutsesüsteemilt, kus arhitektidele anti IV ja V kutsetase, uuele kaheksa tasemega kutsesüsteemile. Lisaks süsteemi viimisele vastavusse 2008. aastast kehtiva uue kutseseadusega on kaks olulist põhjust, mis tingisid ülemineku uuele kutsesüsteemile. Esiteks, Eesti kutsekvalifikatsiooni muutmine rahvusvaheliselt võrreldavaks ja pikemas perspektiivis rahvusvaheliselt tunnustatavaks. Euroopa Liit on arendamas ühtset elukestva õppe ruumi, mille keskmes on kompetentsipõhine lähenemisviis. Euroopa kvalifikatsiooniraamistik (European Qualifications Framework – EQF) on kaheksa tasemega võrdlusraamistik, kus omavahel on seostatud Euroopa Liidu riikide kvalifikatsioonisüsteemid. Seeläbi on maade kvalifikatsioonitasemed vastastikku arusaadavad ja võrreldavad (hoolimata eri riikides kasutusel erinevatest astmestikest). Seega vastab ühes riigis omandatud diplom või tunnistus samaväärsele dokumendile teistes liikmesriikides. Juba sellest aastast peaks diplomite ja kutsetunnistuste lisadel olema märge EQF taseme kohta. Teiseks, kutsesüsteemi tasemed seotakse haridussüsteemiga. Kutsetaseme nimetuses peab edaspidi kajastuma haridustase. Näiteks: VI kutsetase vastab formaalhariduses rakenduskõrgharidusele või bakalaureusetasemele, VII tase magistritasemele jne. Siiski annab kutse andmise kord nii praegu kui ka edaspidi võimaluse taotleda kõrgema taseme kutset täiendavat formaalõpet läbimata tingimusel, et taotleja on omandanud kutsealase kompetentsuse arhitektina töötades saadud teadmiste, oskuste, kogemuste kaudu ning suudab seda ka tõendada kutsekomisjonile.

Kaheksa tasemega kutsesüsteemi rakendumisel on projekteerimisvaldkonnas neli kutsetaset (alates madalamast): rakendusarhitekt (või -insener) ehk VI kutsetase, diplomeeritud arhitekt (või -insener) ehk VII kutsetase, volitatud arhitekt (või -insener) ehk VII kutsetase, volitatud arhitekt-ekspert (või insener-ekspert) ehk VIII kutsetase. Tasemenimetusi täpsustatakse ja ühtlustatakse veel.

Rakendusarhitekt (ehitusarhitekt) ei ole arhitekt ELi kvalifikatsioonidirektiivi tähenduses, kuid võib tegutseda projekteerimisvaldkonnas vastutava arhitekti juhendamisel. Rakendusarhitekt ei tohi projekteerimisvaldkonnas tegutseda iseseisvalt ja omal vastutusel, rakendusarhitekti kutse ei ole reguleeritud ja tema õppele ei laiene ka reguleeritud erialade õppele valitsuse määrusega kehtestatud raamnõuded. Rakendusarhitektil on aga võimalus töökogemuse toel tõusta diplomeeritud (ja edaspidi ka volitatud) arhitekti tasemele ka lisaformaalõpet läbimata. Diplomeeritud arhitekti kutse taotlemise eelduseks on tal kas magistriõppe läbimine ülikoolis või sellega võrreldavas õppeasutuses. Nelja-aastase erialase koolituse läbinuil on nõutav õppele järgnenud kolmeaastane planeerimise ja/või arhitektuurse projekteerimise alane töökogemus viimase kuue aasta jooksul. Kolmeaastase erialase koolituse läbinutelt nõutakse õppele järgnenud viieaastast planeerimise ja/või arhitektuurse projekteerimise alast töökogemust viimase kümne aasta jooksul. Erialast töökogemust hakatakse arvestama pärast eriala omandamist, s.t diplomi väljastamise kuupäevast.

Volitatud arhitekti VII kutsetaset on eelkirjeldatud arhitektidel võimalik taotleda teiste diplomeeritud arhitektidega samadel tingimustel. Siiski ei ole rakendusarhitektil magistriõpet läbimata võimalik tõusta arhitekti-eksperdi VIII tasemele.

Diplomeeritud arhitekt on vastavalt kutsestandardile ülikooli või sellega võrreldava õppeasutuse arhitektiõppe läbinud isik. Ja loomulikult peab kooli õppekava vastama eespool mainitud arhitektiõppe raamnõuetele. Siin ei oma tähtsust õppeasutuse nimi, vaid see, kas läbitud õpe vastab nimetatud raamnõuetele või mitte.

Diplomeeritud arhitekt võib iseseisvalt ja omal vastutusel koostada lihtsamaid planeeringuid ja kuni kahekorruseliste avalikkusele suletud hoonete ehitusprojekte. Diplomeeritud arhitekti pädevusse ei kuulu erialaste eksperthinnangute andmine ja osalemine arhitektuurivõistluste žüriides.

Diplomeeritud arhitekt võib taotleda volitatud arhitekti VII taseme kutset pärast kolmeaastast planeerimise ja/või arhitektuurse projekteerimise alast töökogemust viimase kuue aasta jooksul. Volitatud arhitekti iseseisva vastutuse ulatusele piiranguid ei seata. VII kutsetasemega volitatud arhitekt on pädev andma tavapäraseid erialaseid eksperthinnanguid ja osalema kohalike arhitektuurivõistluste žüriides.

Volitatud arhitekt võib taotleda volitatud arhitekti-eksperdi VIII taseme kutset pärast viieaastast planeerimise ja/või arhitektuurse projekteerimise alast töökogemust viimase kümne aasta jooksul. Eelduseks on vähemalt magistritase (aga ka rida muid eeltingimusi, mis kehtestatakse kutsestandardiga).

VIII kutsetasemega volitatud arhitekt-ekspert on rahvusvaheliselt tunnustatud tippspetsialist, kes on pädev andma kõige keerulisemaid erialaseid eksperthinnanguid ja osalema rahvusvaheliste arhitektuurivõistluste žüriides.

Seega näeb arhitekti võimalik karjääritee välja selline, vt joonist.

Kõik iseseisvalt ja omal vastutusel töötada soovivad arhitektid peavad oma pädevust iga viie aasta järel tõendama. Samuti peavad seda tegema kõik, kes taotlevad neile antud tasemest kõrgemat kutsetaset. Seoses üleminekuga kaheksa tasemega kutsesüsteemile muutub mõnevõrra ka taotlejate kutsealase kompetentsuse hindamise metoodika.

Kutsekomisjon

Taotlejaid hindab kutse andja juurde moodustatud kutsekomisjon. Kutse andja on juriidiline isik või tema asutus või riigi- või valitsusasutus, kellele on avaliku konkursi tulemusena antud kutse andmise õigus. Kutse andja valitakse viieks aastaks. Kutsekoja juures tegutsev kultuuri kutsenõukogu on andnud vastutava arhitekti eri taseme kutsete andmise õiguse Eesti Arhitektide Liidule (EAL).

EALi juurde moodustatud laiapõhjalisse kutsekomisjoni kuuluvad lisaks liidu poolt määratud liikmetele huvigruppide esindajad (spetsialistid, tööandjad, töötajad, koolitajad, kutseja erialaliitude esindajad). Ministeeriumidest on esindatud majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning kultuuriministeerium, koolitajaid esindavad Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Tehnikakõrgkool. Tööandjate poolt on komisjonis Eesti Projektbüroode Liidu esindaja ja kohalike omavalitsuste poolt Eesti Linnade Liidu esindaja ning siduserialasid esindab Eesti Planeerijate Ühingu esindaja. Lisaks on vaatleja SA Kutsekoda poolt.

Hariduse, töökogemuse ja teadmiste ning oskuste nõuded, millele kutsekvalifikatsiooni taotleja peab vastama, määratakse kutsestandardiga. Kutsestandardid, kutse andmise korra ja tasu suuruse kinnitab Kutsekoja kultuuri kutsenõukogu, kes teostab selles kutsetegevuse valdkonnas ka järelevalvet. Seni hinnati taotlejat eelkõige viimase kümne aasta jooksul tehtud tööde põhjal, mis aga ei võimaldanud alati absoluutselt objektiivselt hinnata taotleja teadmiste, oskuste ja kogemuse vastavust kutsestandardis kirjeldatud kompetentsusnõuetele. Seda enam, et konkreetseid hindamiskriteeriume seni polnud.

Üleminekul kaheksa tasemega kutsesüsteemile viiakse hindamine läbi kahes etapis. Esimeses etapis analüüsivad hindajad taotleja portfoolios esitatud dokumente. Portfoolio sisaldab ka illustratiivset materjali (joonised, fotod) valitud töödega (vähemalt viis, kuid mitte üle kümne), mis annavad ülevaate taotleja tegevusest arhitektina. Portfoolio alusel valmistavad hindajad ette küsimused vestluseks hinnatavaga. Hindajatel on kasutada hindamisstandard seal kirjeldatud hindamiskriteeriumidega. Hindaja võib kasutada ka väljatöötatud portfoolio analüüsi vormi.

Teine etapp on vestlus. Esimene ja teine etapp toimuvad eri ajal. Kõik hindamiskomisjoni liikmed hindavad sõltumatult taotleja teadmiste, oskuste ja kogemuse vastavust kutsestandardile hinnangutega „jah” või „ei”. Koondhinnang moodustub eksamikomisjoni liikmete enamushinnangu alusel.

Kutsesüsteemi arendamisega seotud Eesti Arhitektide Liidu töörühmade liikmed on veendunud, et kaheksa tasemega kutsesüsteemile ja sellega seotud hindamismetoodikale üleminek aitab kaasa arhitektide erialase kompetentsuse kasvule, millel omakorda on otsene mõju meid ümbritseva ehitatud keskkonna kvaliteedile. Edasi jääb vaid loota, et arhitekti ja ehitusinseneri kutse saavad iseseisvalt ja omal vastutusel töötamise aluseks ka uues ehitusseaduses.

Ilmar Heinsoo on arhitekt ja arhitektide liidu esindaja sihtasutuses Kutsekoda.