Arhitektid appi!

Narva kivilinnafoorum 26. ja 27. IX Narva raekojas.

Arhitektuurikeskuse eelmisel aastal edukalt käimalükatud linnafoorumite seeria sai tänavu täienduse kaheosalise kivilinnafoorumite minisarja näol. Selle väikese täienduse taga on soov lahendada mõni spetsiifiline ruumiline ülesanne, kus arhitektid saavad abiks olla. Sihtmärkideks valiti Narva vanalinn ja Tartu Annelinn. Siinne kirjatükk tutvustab lähemalt Narva foorumit.

Rohkem kodanikualgatust!

Toomas Paaveri juhitud kivilinnafoorumitel on eesmärgiks võetud „süvendada kodanikuaktiivsust ning kodanike koostööd arhitektidega”. See on üsna keeruline ülesanne, arvestades seda, et valitud teema – nõukogudeaegsed paneelelamurajoonid – ei ole just kõige soodsam pinnas kodanikualgatuse tekkeks. Rohujuuretasandil kodanikualgatus on seni sündinud pigem õunapuuaedadega eramupiirkondades kui anonüümsete kortermajade vahel. Miks see on nii, oskavad ehk sotsioloogid paremini põhjendada, arhitektidena analüüsisime aga koha ruumilist identiteeti, mis on üks osa „oma kodu tundest” ja mida saab teadlikult arendada.

Narva kodanikke iseloomustab arusaam, et muudatusi võib ette võtta ainult linnavalitsus. See omakorda jätab mulje, et linnakodanikud on väga seadusekuulekad ning et isetegevus tähendab midagi negatiivset. Võimalik, et sealsete tüüpelamute piirkondade kodanikualgatust tulebki ergutada väljastpoolt. Keskmine kortermaja elanik ei teadvusta endale ilmselt, et ta elab ka omamoodi eramajas ehk erastatud korteris ja peale korteri võib ja tuleb ka ise hoonet ja selle ümbrust hallata ja arendada. Samuti ei teadvustata endale, et paljusid asju saab teha ühiselt, kodanikualgatuse korras, mis küll esmapilgul tundub ehk võimatu. Pole isegi vahet, kas tegemist on suurt või väikest mõõtu ettevõtmisega, pingi paigalduse või tänavavalgustuse parandamisega, oluline on just algatus. Õnneks on kohapeal olemas ka ärksamaid tegelasi, kes tahavad ja julgevad asja muuta. Igal juhul nägime me oma silmaga, kuidas ühistuesimehed ja -naised läksid põlema, kui tutvustati ideid, kuidas väiksemate või suuremate muudatustega parandada hoonete fassaade ja hoonetevahelist ruumi. Narvas jäi sisse hea tunne, et tahtmist on, aga (ruumilisi) ideid napib. Seda illustreerib lõpuesitluselt üks iseloomulik ühistu esindaja ütlus (umbes tsiteeritult): „Teie öelge meile nüüd, mida ja kuidas me peame tegema, küll me siis teeme ära!”. Respekt arhitektide vastu on piirilinnas väga suur.

Paneellinn vanalinnas

Narva puhul tuleb mängu uurimisobjekti iseärasus: tegemist on küll justkui tüüpilise kortermajade probleemistikuga, aga lisandub väga tugevalt elamuala identiteeti kujundav asukoht bastionivööga ümbritsetud vanalinnas. Pigem tuleks vist öelda „endine vanalinn”. Tugev vanalinnaihalus teeb selle igatahes tuntavalt olevikuliseks. Isegi kui vanast Narvast on järel vaid üksikud riismed, on see kadunud linn uskumatult tugevasti kinnistunud narvakate teadvuses ja kujutlustes. See omakorda toodab veidraid kujutelmi renoveerimisest stiilis „katame hoonete fassaadid vanade majade kujunduselementidega” (irooniliselt näitlikustas selle Peeter Tambu töörühm). Koha (topelt) identiteet kujunes võtmesõnaks kõikide töögruppide tegevuses.

Foorumile oli kutsutud kümmekond arhitektuurivaldkonna esindajat: linnaarhitekte, praktiseerivaid arhitekte ja maastikuarhitekte. Lisaks osalesid üritusel kohapealsed eksperdid: ajaloolased, ülikooli esindajad, rahastamisvõimalusi tutvustanud Kredexi spetsialist ning ühistute esindajad. Moodustati neli töögruppi, kes uurisid Narva vanalinna pisut eri nurga alt. Alustuseks peeti ettekandeid ja uuriti kohalikku tausta, sealhulgas tutvustas Narva vanalinna planeeringut Ülar Mark, üks selle koostajatest. Teise päeva õhtuks olid juba valminud konkreetsed ettepanekud, kuidas ruumilisi muudatusi läbi viia.

Ideed

Raul Järg, Ülar Mark ja Markus Kaasik pakkusid välja võimalusi hoonete ümberehitamiseks, seejuures näitasid nad, kuidas katusekorruse ümberehitamise või rõdude lisamise või kas või ainult fassaadimaterjali muutmisega pärast hoone soojustamist saab keskkonna ilmet tuntavalt parandada. Enesestmõistetavalt on tüüpelamute puudus nende ühetaolisus, mis eriti Narvas on tugevas vastuolus omanäolise ümbrusega. Praktilise renoveerimistegevusega on aga võimalik vanalinna „nägu” samm-sammult taasluua. Õigemini, luua vanalinnale uus kohaspetsiifiline identiteet, mis kasutab ära olemasoleva struktuuri ja lisab sinna uusi elemente, mis viitavad küll vanale (liigendatus, materjalid), ent ei kopeeri seda.

Jaak-Adam Looveer, Madis Tuuder ja Peeter Tambu pakkusid kivi-Narva asemele rohe-Narva kontseptsiooni: analüüsinud planeeringu ideid, tegid nad ettepaneku ruumi tihendada hoonete asemel tiheda haljasmassiga, mis on pügatud hoonete kujuliseks. Teiseks täpsustasid nad planeeringus pakutud vanade tänavate väljakaevamise ideed ning tegid ettepaneku selle käigus tekkivad tänavaservad võtta kasutusele terrassidena, liigendada sellega muidu üksluiseid hoonetevahelisi muruplatse. Teise osana oma tööst kujutasid nad (muie suunurgas) barokse Narva tagasitoomise ideid Hruštšovi-aegsetele askeetlikele silikaatseintele.

Lidia Zarudnaja ja Erik Kõivistik näitasid, kuidas lihtsa postkaardiga saab viia inimesteni oma kätega hooviinventari ehitamise ideid. Postkaardile on trükitud lauatennise laua, kiige vms objekti joonis koos mõõtudega ning töövahendite kirjeldus. Postkaarte saab levitada kaubanduskeskustes, koolides, kohvikutes jne. Lihtsa linnamööbli ehitamine harjutab inimesi ühistegevustega ja sealt edasi on kergem jõuda mõne suurema algatuseni.

Toomas Paaver, Karin Bachmann ja Katrin Koov uurisid vanalinna maastikulisi võimalusi lähtudes praegusest parklinna identiteedist. Narva vanalinn pole üksnes magalarajoon, vaid aktiivne jalutuspiirkond nii kivilinna kui ka ülejäänud narvalaste jaoks. Väikeste operatsioonidega saab hruštšovkade vahel avada vanemaid kihistusi: luua väikesi „varemepesi” või taastada üksikuid väikesi pargielemente avaliku ruumi elavdamiseks. Töögrupp pakkus välja ka ideid, kuidas iseloomulikku reljeefi paremini ära kasutada ning uute funktsioonide ja haljastusega hoonetevahelist ruumi liigendada.

Edasine asjade käik sõltub suures osas kohalike elanike entusiasmist ja jääb loota, et kivi-rohe-Narva ideed langesid väetatud pinnasele ning et ka linnavalitsus tuleb vajalikul hetkel appi nii, nagu narvakad seda ootavad.