Arhitektid juubeldavad
Homme tähistavad arhitektid oma loomeliidu 90. aastapäeva. Pidustused algavad juba täna, 7. oktoobril, näitusega „Jäljed” arhitektuurimuuseumis. Sellega seoses on sobiv hetk heita pilk aastakümnete taha liidu ajalukku ja tuletada meelde, mida arhitektid institutsionaalselt koondunult on teinud või hakkama saanud.
8. oktoobril saab Eesti Arhitektide Liidu sünnist 90 aastat.
Homme tähistavad arhitektid oma loomeliidu 90. aastapäeva. Pidustused algavad juba täna, 7. oktoobril, näitusega „Jäljed” arhitektuurimuuseumis. Sellega seoses on sobiv hetk heita pilk aastakümnete taha liidu ajalukku ja tuletada meelde, mida arhitektid institutsionaalselt koondunult on teinud või hakkama saanud. Edasine pole mõeldud kriitilise hinnanguna erinevate perioodide kohta, see võiks tulla pigem arhitektide endi, mitte kõrvaltvaataja sulest, vaid just traditsioonilise ajalookirjutusliku peatükina Eesti arhitektuurielu ja ehitatud keskkonda eelmisel ja uuel sajandil mõjutanud olulise organisatsiooni kohta.
1920.-1930. aastad
Eesti Arhitektide Liit (EAL) on Eesti Arhitektide Ühingu (EAÜ) õigusjärglane. EAÜ loomise eeldus oli piisava hulga arhitektide olemasolu vabariigi algusaastatel. Professiooni ja kutseala paremaks organiseerimiseks ühendasid nad oma jõud. Ühingu asutamiskoosolek peeti 1921. aasta 8. oktoobril Tallinnas Ehituspeavalitsuse ruumides Kaarli koguduse majas Komandandi teel. Osales 15 arhitekti: Karl Burman, Ernst Ederberg, Eugen Habermann, Erich Jacoby, Herbert Johanson, Edgar Johan Kuusik, Ernst Kühnert, Christfried Lehbert, Aleksander Oklon, Aleksander Poleštšuk, Viktor Reinhardt, Anton Soans, Nikolai T(h)amm jun, Karl Treumann (Tarvas), Franz de Vries. Kui mõned erandid välja arvata, siis oli tegemist nimedega, kes määrasid XX sajandi esimese poole Eesti arhitektuuripildi. Ühingu põhikirja koostasid Habermann, Kuusik ja Ederberg ja see kinnitati 22. märtsil 1922. Uuendatud, täpsema ja põhjalikuma põhikirja koostasid Habermann, de Vries ja Kotli ning see kinnitati 20. septembril 1933. Põhikirja järgi oli EAÜ eesmärk „koondada Eesti arhitekte ühisele tegevusele arhitektuurilise kultuuri arendamiseks Eesti Vabariigi piirides”. Tosin esimest aastat oli ühingu esimees Habermann, kelle kohta Kuusik on oma mälestustes märkinud, et kuna talle „metoodiline asjaajamine ei sobinud, tuli teistel juhatuse liikmetel valvel olla, et ühingu töö ei katkeks”. Habermanni sai aga tulle saata, kui „raskeid kahureid vaja oli”, ning sarmika ja heatahtliku isiksusena oskas ta kolleege ühendada. Noorel riigil ja arhitektkonnal puudus sidus ettekujutus arhitekti ülesannetest, kohustustest ja õigustest, seda kõike tuli hakata looma üsna tühjalt kohalt. Oluliste sammudena tuleb märkida arhitektide tasumäärustiku (1930), võistluste juhtnööride (1932) ja kutse-eetika normide (1936) väljatöötamist. Algatati uue ehitusseaduse koostamine. Lõpliku kuju sai see alles 1939. aastal, seni tehti parandusi puudulikku tsaariaegsesse seadusesse. Esindajate kaudu teistes organisatsioonides (kultuurkapital, Teedeministeeriumi arhitektuuri komitee, Rahvuslik Ehituskomitee jne) osales EAÜ arhitektuuripoliitika kujundamisel. Laiemale avalikkusele tutvustati ehituskunsti ettekannete, näituste ja kirjatöödega, millest olulisim oli 1934. aastal ilmunud „Eesti Arkitektide Almanak”. 1935. aastal vähenes Inseneride Koja (IK) loomisega EAÜ osatähtsus märgatavalt. Arhitektid said kojas omaette sektsiooni, mis võttis üle palju senistest EAÜ ülesannetest (võistluste korraldamine, esindatus organisatsioonides, distsiplinaarkohus jne). Kahe ühingu vahel toimis tugev koostöö, sest liikmete tuumik oli suures osas sama. EAÜ rolliks jäi arhitektide seltsielu ja kultuuriürituste korraldamine. 1940. aastaks kuulus EAÜ ridadesse 88 liiget ja IK arhitektuurisektsiooni 70 arhitekti. Aastatel 1924–1936 käidi koos Kuusiku mööbli ja Roman Nymani maalingutega kujundatud Seltskondliku Maja keldris (nüüd Kanutiaia noortemaja), hiljem üüriti tuba IK ruumides (Vene 30), mis sisustati liikmete toetusel. EAÜ lõpetas tegevuse 1940. aastal. Kahjuks pole säilinud ühingu terviklikku arhiivi, mistõttu on selle ajaloos mitmeid tumedaid laike.
1940.-1950. aastad
1940ndad on nukramaid perioode Eesti XX sajandi arhitektuuris. 1939. aastal lahkus siit 12 saksa päritolu arhitekti. Sõja-aastatel emigreerusid veel mitmed, peamiselt Rootsi, Kanadasse, Austraaliasse jne. Kurb tõdeda, aga nende hulgas oli palju meie kõige andekamaid arhitekte. 1941. aasta kohta on teada ainult, et Moskvas komandeeringus olles pidas Kotli läbirääkimisi, kuidas EAÜd üleliidulistele eeskujudele vastavalt ümber korraldada. Selgemaid piirjooni hakkas see võtma veebruaris1944, kui Nõukogude tagalas olnud Harald Arman, Albrecht Kõuts ja Voldemar Tippel moodustasid orgbüroo NSVL AL ENSV osakonna loomiseks, hiljem lisandusid neile Grigori Jomm ja Lorenz Haljak. ENSV Nõukogude Arhitektide Liidu asutamiskoosolek ja I kongress toimus 26. osavõtjaga 10. aprillil 1945. Valitud juhatus määras esimeheks Kotli. 1945. aastal loodi ka liidu majandusorganisatsioon – NSVL Arhitektuurifondi Eesti osakond, mis lõpetas tegevuse aastal 1952. 1956. aastal muudeti ENSV Nõukogude Arhitektide Liit suupärasemaks ENSV Arhitektide Liiduks. Keerulistel aegadel arhitektid üldjuhul pääsesid repressioonidest, sest uuel võimul oli neid hädasti vaja taastamis- ja ülesehitustöödel ning arhitektkond oli sõjajärgselt niigi kokku kuivanud. Juhtivatele ametikohtadele tõi nõukogude võim venelased ja Venemaa eestlased, kes olid tihti ebakompetentsed. Sellega lõpetati aga juba 1950. aastate alguses. Siia saabunud kohanesid hiljem hästi Eesti arhitektuurieluga. Tuntum stalinistlik repressioon arhitektide hulgas toimus 1950. aastal, kui kodanlike natsionalistide paljastamise kampaania käigus heideti liidust välja Kuusik (taastati 1952) ja Johan Kudevita (taastati 1959) ning esimees Kotli vahetati Venemaa eestlase Otto Keppe vastu. Pärast surutisest vabanemist valiti 1955. aastal esimeheks noor Mart Port, kes esindas juba Eestis Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) lõpetanud arhitekte. Esimene sõjajärgne arhitektuurinäitus oli kunstihoones 1945. aasta detsembris. Taaselustati almanahh, mida ajavahemikus 1946–1951 ilmus neli numbrit. 1951. aastal avati arhitektuurieriala Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI), kus liidu liikmed moodustasid õppejõudude põhikaadri, nagu oli olnud ka TPIs. Problemaatiline oli ruumiküsimus. 1945. aastal taotleti Balti laevastiku käes olevate hoonete Wismari 9, Wismari 11 ja Toompuiestee 6 andmist arhitektide majadeks (esimeses liidu administratsioon, kogud ja näituseruumid, teises arhitektuurifond ja kolmandas Arhitektide Kodu Tallinna külastavate arhitektide residentsina). Johansoni ja Jacoby endale projekteeritud majad oleksid selleks funktsiooniks olnud kahtlemata kohased. Läks teisiti ja 1950. aastal sai liit endale ruumid nn Huecki majas Lai 29, mis jäi arhitektide koduks enam kui pooleks sajandiks (alates 2003. aastast liit üürib ruume kõrvalmajas Lai 31).
1960.-1970. aastad
1960ndatel ilmneb üha rohkem liidu roll, ka sotsiaalsete garantiide ja hüvede tagajana, mitte ainult erialase ühendusena. Nõukogude süsteemis jagasid loomingulised liidud kortereid, autoostulube ja välismaatuusikud. Esimene arhitektide ekskursioon Soome toimus 1964. aastal. Üldse on Soome-suhtlust neil aastatel infoliikumise ja mõjude osas raske alahinnata. 1970. aastatel pääseti ka juba päris kaugetesse kohtadesse (nii distantsilt kui ka nõukogude ideoloogia seisukohalt) nagu USA, India ja Jaapan. Liidu kongresside (kuni 1984. aastani toimus 13 ENSV AL kongressi) jaoks koostatud ülevaadetest selgub tegevussuundade mitmekesine pilt. Organisatsioonisiseselt töötasid sektsioonid (linnaehituse, transpordi, tööstusja maa-arhitektuuri, maastikuarhitektuuri, arhitektuurimälestiste, konkursside, teooria ja kriitika ning paljud teised sektsioonid), mis kõik töötasid juhatajate ja vastutavate isikute eestvedamisel nii omakeskis kui ka edastasid oma arvamused ja ettepanekud riigi institutsioonidele ja avalikkusele. Aktiivsus oli arhitektide vaatenurgast põhjendatud, kuna nõukogude süsteemis kippus ehituskunst lihtsalt ehituse varju jääma. Stalini perioodil Armani juhitud EN SV Arhitektuurivalitsus oli sulaajal oma tähtsuse kaotanud ja arhitektuuriküsimused viidi Ehituskomitee alla. Massehituse pealetungis pakkusid veidi loomingulist vabadust arhitektuurivõistlused, mille läbiviimise juhend kinnitati 1960. aastal. Tihedamini korraldati näitusi (eraldi sektsioon), seminare ja konverentse, avaldati ajakirjanduses artikleid (peamiseks areeniks kultuurileht Sirp ja Vasar), esineti televisioonis ja raadios. Jällegi Soome-seostega saab mainida Tallinnas toimunud Alvar Aalto näitust (1970) ja kahte Soome kaasaegse arhitektuuri näitust (1968, 1980), viimaseid saatis ka õhuke eestikeelne kataloog. Projekteerimisinstituutide ja võistlustööde näituste kõrval sai 1972. aastal esimese personaalnäituse korraldada Valve Pormeister. Arhitektuuriküsimuste päevakohasust ja laiahaardelisust ilmestab tõsiasi, et näiteks noorte arhitektide sektsiooni korraldatud seminarid „Väikelinnad ja nende arhitektuuriprobleeme” (1979) ja „Tallinna seminar” (1980) polnud populaarsed mitte ainult elukutse esindajate hulgas: ettekandjate ja kuulajatena olid kohal ka Lennart Meri, Mati Unt, Jaan Kaplinski, Andres Tarand, Mati Heidmets jt.
1980.-1990. aastad
ENSV AL XII kongressil (1979) vahetati peaaegu veerand sajandit liitu juhtinud Port välja Voldemar Herkeli vastu. Seda ratsukäiku on hinnatud mitmeti, kuid on selge, et Herkeli rahulik loomus ja tasakaalukus oli vastuvõetav nii noorematele arhitektidele (eesotsas nn Tallinna kooliga) kui vanemale põlvkonnale. Jätkuvalt oli 1980. aastatel esiplaanil võitlus Ehituskomitee ja selle esimehe Rein Kvelliga arhitekti rolli pisendamise pärast ühiskonnas. Märgilise tähendusega oli 1986. aastal Jüri Jaama (esimees 1984–1989) partei keskkomitee sekretärile ja ministrite nõukogu esimehele saadetud pikk kiri, kus on kirjeldatud arhitektide ja Ehituskomitee vahelisi keerulisi või isegi halbu suhteid (takistused näitusetegevusele, liidu esitatud žüriiliikmete väljavahetamine võistlustel jne). Palju ei saanud ette võtta ka kahel pool, liidu esimehe ja Ehituskomitee aseesimehe toolil istuv Herkel, kes on seda perioodi nimetanud oma elu raskeimaks ajaks, lausa rängaks karistuseks. Ühelt poolt oli vaja olla ehituse eest vastutav ametnik, teiselt poolt arhitektide loominguliste huvide kaitsja. 1981. aastal hakkas lõpuks ometi ilmuma arhitektide päris oma ajakiri Ehituskunst, mida oli oodatud peaaegu pool sajandit. 1962. aastal oli küll Ehituskomitee poolt välja antavast ajakirjast Ehitus ja Ehitusmaterjalid saanud Ehitus ja Arhitektuur, kuid orienteeritus vaid ehitusmaterjalidele, -tehnikale ja massehituse küsimustele ei pakkunud platvormi oluliste nüüdisaegsete arhitektuuriteemade üle diskuteerimiseks. Ehituskunsti taaselustas pärast pausi 1991. aastal mootor nimega Leo Lapin. Taasiseseisvumise ülimalt kitsastes oludes oli probleemiks isegi selline lihtne asi nagu trükipaber, mida saadi kingituseks Soomest. Honorarifondi puudumisel maksis Lapin välismaa tuntud arhitektidele ja teoreetikutele artiklite eest oma teostega.
1980. aastate rahvuslikult meelestatud õhkkonnas hakkasid ka arhitektid tundma huvi oma eelkäijate vastu. Poolehoid ametlikult taunitud kodanliku perioodi vastu sai väljenduda Eesti arhitektuuri klassikute 100. sünniaastapäeva tähistamisega näituste ja konverentsidega (Siinmaa, 1981; Burman, 1982; Johanson ja Habermann, 1984; Kuusik, 1988). Teistsuguseid aegu meenutasid oma eksistentsiga ka August Volberg ja Arnold Matteus, mõlemad jõudsid veel ära näha oma 85. sünnipäeva pidustused (vastavalt 1981 ja 1982). Kõige otsesem seos EAÜga loodi 27. juunil 1989. aastal, mil arhitektide liit kuulutas end sõltumatuks loominguliseks ühenduseks ja võttis vastu Eesti Arhitektide Liidu põhikirja. Sama aasta novembris kinnitati põhikiri ministrite nõukogus ja EALi üldkogu valis esimeheks Ike Volkovi. Iseseisvuse taastamisega ei tulnud ümber mõtestada mitte ainult arhitektide liidu rolli, et viia see kooskõlla muutunud ühiskonna mängureeglitega, vaid arhitekti professioon laiemalt. Kadunud oli riigi tugi, seadused ja nõuded pärinesid plaanimajandusest, suurte projekti-instituutide kadumisega tuli iseseisvalt hakkama saada ja luua oma firma. Töötati jõudsalt välissuhtluse suunal ja loodi sidemed väliseesti arhitektidega Rootsis, Kanadas ja mujal. 1990. aastal loodi Baltimaade Arhitektide Liitude Assotsiatsioon (BAUA), mis võeti 1993. aastal Chicagos Maailma Arhitektide Liidu (UI A) liikmeks. 1990ndate suursündmusteks olid Tallinnas toimunud Põhja- ja Baltimaade arhitektuuritriennaal, mis Irina Raua ja Liivi Künnapu eestvedamisel tõid kohale arhitektuuriklassikud (Aldo van Eyck, Sverre Fehn, Juhani Pallasmaa jt) ja praegused staarid (Willem Jan Neutelings, Hani Rashid). Viimane triennaal toimus 2002. aastal. Arhitektide Majast unistati veel 1980.1990. aastate vahetusel, kui konkursi käigus valiti välja Andres Siimu töö. Apteegi tänava fronti sõja ajal tekkinud auk – praegu Telegraafi hotelli terrass – oli kavas hoonestada ja leitud lahendus oleks olnud kohatäitena paslik nii funktsioonilt kui ka atraktiivne oma hillitsetud postmodernismis. Kuid ajad olid muutunud ja unistus selleks jäigi. Nüüd, veel kaks aastakümmet hiljem, paneb EAL vaimu valmis, et 2012. aastal kolida esmakordselt päris oma ruumidesse Kultuurikatlas.
2000. – … aastad
Viimase kümnendi puhul tõmbaks ajalookirjutusse joone vahele ja laseks igaühel oma valiku teha. Kui mõelda hiljutiste Eesti ühiskonnas oluliste arhitektuuri või linna keskkonda puudutavate küsimuste peale, siis suure tõenäosusega on EAL olnud nendes kaasa-, vastu- või väljarääkija. Huviorbiidis on olnud palju teemasid (konkursside nõudmine ja korraldamine, planeeringute kehtestamine või vaidlustamine, muinsuskaitse jne jne), millest mitmed pole siiani oma lõplikku lahendust leidnud (nt riigiarhitekti küsimus). Tuleb vaid loota, et EAL juhindub oma põhimõtetes eelkõige ise algatatud ja välja töötatud ning 2002. aastal Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud Eesti arhitektuuripoliitika dokumendist, mille järgi tuleb „käsitleda ehitatud keskkonda Eesti rahvusliku rikkuse ühe osana ning säilitada ja kasvatada selle väärtust”.
Laiemalt võttes on juba pikemat aega püsinud vajadus mõtestada ja tugevdada kõigi loomeliitude, sh arhitektide oma rolli ühiskondlikul ja riiklikul tasandil. Kui riik, omavalitsused ja erakapital hindavad kunstiprofessionaale ning näevad nendes võrdseid partnereid, siis miks väikeste ja keskmiste objektidega saadakse enam-vähem hästi hakkama, suurte (Solarise keskus) või sümbolväärtusega (teate küll, see rist ja viletsus Tallinna kesklinnas) asjadega läheb pidevalt nihu. See on aga juba üks hoopis teine jutt. Seniks, helgema tuleviku lootuses, jääb ainult 389-le Eesti Arhitektide Liidu liikmele, aga miks mitte ka tervele meie arhitektuurile palju õnne soovida.