Arhitektid peaksid mängima kõiki innustavat meeskonnamängu

Reet Varblane, SIRP

Oled olnud kaks kuud arhitektide liidu esimees. Just äsja oli kirjanike liidu suurkogu ning mais tuleb kunstnike liidu oma: tundub, et on käes loominguliste liitude kokkuvõtete tegemise ning uute juhtide valimise või vanade tagasivalimise aeg. Milliste ootustega kandideerisid arhitektide liidu esimehe kohale? Kas reaalsus on erineb ettekujutatust? 

Peeter Pere: Kandideerimine ei toimunud päriselt klassikalise mudeli järgi – platvormide esitamine ja kaitsmine, manifestide ettelugemine, tegevuskava tutvustamine, debatt –, pigem oli see kahe kandidaadi ja pärast vaid minu sooloetendus. Olin nõus sellele ametikohale kandideerima, ei avaldanud ise soovi.  

Kui juba nõus olid, siis eks ikka mõtlesid enne läbi, mis ülesanded sind sellel kohal ootavad?

Eks iga tegevarhitekt mõtle mõnikord selle peale, millega arhitektide liit peaks tegelema. Kuidas arhitekte toetada, et nad saaksid oma ideid võimalikult edukalt ellu viia? Kuid mida esimehe igapäeva töö endast kujutab, sellest sain aimu ikka pärast ametikohale asumist. Esimees üksinda ei suuda ega peagi kõike ära tegema, ta peab looma meeskonna, kellega koos probleemidega tegeleda ja lahendusi leida. Kuna arhitektide liidu tööd tehakse valdavalt ühiskondlikel alustel, siis pole alati lihtne õigeid inimesi leida, neid tegutsema  motiveerida. Aga uus eestseisus ja juhatus on jätkuvalt teotahteline.       

Mis ülesanne arhitektide liidul praegu on? Aastakümneid tagasi, nõukogude ajal, oli asi üsna selge: loomingulised liidud olid eelkõige ideoloogilised institutsioonid. 1990ndate algul loksuti n-ö ametiühingute, sotsiaalse toetussüsteemi rolli. 

EAL on tegus loomeliit, kes toetab oma liikmeid, pakub nii lahendusi liidu sees kui ka avatud suhtlust huvigruppidega väljaspool seda. EAL tugevdab arhitektirolli ja -kutset Eesti ühiskonnas, esindab Eesti arhitekte Eestis ja välismaal. Arhitektide liit ei ole kindlasti ainult ametiühing, ei ole klubi, ei ole imagokujundamise asutus. Meie ülesanne on maksimaalselt panustada seadusloomes parasjagu käimasolevate  muudatuste ja paranduste tegemisse ning riigihangete kvaliteedipõhisesse korraldamisse ja hindamiskriteeriumide paindlikuks muutmisse. Seadused loovad eelduse meie kõigi käsutuses oleva avaliku kvaliteetsema ruumi loomiseks. Hoonete projekteerimine pole arhitektide eralõbu, monumendi püstitamine iseendale. Arhitektide liidu tegevus on suuresti jätkuva iseloomuga: sellesse kuulub välissuhtlus,  kutsedokumentide väljaandmine, konkursside ning konverentside korraldamine, arhitektuuripoliitika, kirjastamine, loomestipendiumide jaotamine, erialane täiendamine, kutse-eetika ja autoriõigus, näituste korraldamine, Tallinna biennaali ellukutsumine jne. Tegevust jätkub, oleme koostanud pingerea.   

Kas midagi on muutunud sellest ajast, kui Ülar Mark oli arhitektide liidu esimees – veidi rohkem kui kaks aastat tagasi – ning käsitles õige mitmel korral Sirbi arhitektuuriveergudes arhitekti ebamäärast, alahinnatud  positsiooni Eestis?

Tundub, et võimegi jutu lõpetada, sest kõik on laias laastus jäänud samaks. Kindlasti on tulnud juurde teisigi probleeme nagu turgude avanemine, mis tollal veel nii jõulist rolli ei mänginud. Me ei pea rakendama protektsionismi, kuigi paljud Euroopa Liidu liikmed kaitsevad oma arhitektuurse projekteerimise turgu väljastpoolt tulijate vastu kitsendavate reeglitega: on need siis kohaliku keele kasutamise  nõue, kohalikke ehitustavasid arvestavad nüansid jne. Viimasel ajal on kõik suuremad riiklikud tellimused nagu Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kunstiakadeemia, rahvusringhäälingu hoone läinud välisarhitektide kätte. Ka Soomes valmistas Kiasma konkursi tulemus pettumuse sealsetele arhitektidele. Meil ei jäänud Kumu juhtumi puhul muud üle kui sisimas mässata, et välisarhitektid noppisid kõik auhinnalised kohad. Aga ju siis ei mässatud piisavalt, ei käivitunud kuulus eesti jonn ja töökus, sest ka järgmiste suurte konkurssidega läks samamoodi. Auhinnalisi kohti saadi, kuid esimene, kõige magusam koht läks mujale. Võib-olla on eestlasele omane popslik võõrapärase ees kummardamine? Või tunnetasid välisarhitektid paremini rahvusvahelisi trende? Kui hakatakse ehitama suurt ja olulist, näiteks muuseumi, siis on tihti Bilbao Guggenheimi kunstimuuseum kui märk silme ees ja  igatsetakse midagi selletaolist ka endale.     

Tegemist on olnud ju ausate rahvusvaheliste võistlustega, žüriigi on olnud rahvusvaheline, koosnenud ekspertidest, kallutatuses pole mõtet küll kedagi süüdistada.

Meie enda tehtu tundub ilmselt liiga igav, igatseme teistsugust. Samas on aga tulnud n-ö lennukate ideede kallal kõvasti tööd teha, et need vastaksid majanduslikele, klimaatilistele, funktsionaalsetele nõuetele. Seda halli argist igapäevatööd teevad meie oma arhitektid ja tulebki välja tõsiasi, et võidutöö on lennukas, aga oskusi seda lennukust konkreetseteks tööjoonisteks  vormistada napib. Vahel on vaja oma meeled vabaks lasta, unustada standardid ja normid, teha seda, mida tunned ning õigeks pead, olla visionäär – nii võidutöö teoreetiliselt sünnib.       

Kas saame rääkida ühtsest Eesti arhitektuurist?

Arvan, et meil on oma nägu, kuid see ei paista väljapoole sellisena, nagu seda tahaksime. Meie arhitektuuri nägu kujundab pigem see, et arhitekt on viimase kümne aasta jooksul, võib-olla ise seda märkamatagi, andnud suure tüki oma loovusest ära kinnisvaraarendajale ja  tegutsenud ise pigem vormistava assistendi kui arhitektina. Ka kunstnik ootab, et tema loodut hinnataks, mõistetaks, et käivituksid mitmed protsessid, vaidlused, milles sünnivad uued tähendused ja mõtted. Kui kunstnik saab vaid lauskriitikat, kui meedia on täis halvustavat vastuvõttu, siis tekitab see kunstnikes protesti ja kunsti ning publiku lõhe. Kui praeguse kunsti puhul on siiani käibel n-ö sitapurgi halvustav  metafoor, siis arhitektuuris vaadatakse peaaegu eranditult viltu kõikidele betoonja klaasehitistele. Betoon ja klaas on olnud paraku terve sajandi põhilisteks materjalideks, millest on tehtud head ja halba arhitektuuri, rohkem ja vähem inimsõbralikke ehitisi, betoonelamute rajoone on lammutatud, kuid see ei tähenda, et materjal on iseenesest kõlbmatu. Kunstihoones äsja lõppenud Enn Kunila erakogu näituse fenomeni võiks arhitektuuris  võrrelda 1920ndate ja 30ndate funktsionalismiga. Ega Kunila kollektsiooni kunsti ei mõistetud ju omal ajal: mõelgem või Konrad Mäe intensiivsete, teistmoodi maailma edasi andvate teoste peale. Eks omal ajal ehmatas funktsionalistlik kastmaja tollast inimest, iseäranis, Nõmme või Pärnu hubases miljöös. Praegu on neofunktsionalism eratellija lemmiklaad, laad, mis käivitab tollase aja nostalgia. Sellest on lihtsam aru saada. On olnud aega harjuda  vormiuuendustega, et neid nüüd igiomastena aktsepteerida. 

Mis siis ikkagi teha, et arhitekti mainet tõsta? Mida saab arhitektide liit ära teha?

Eks siin tuleb kasutada meedia abi ja teha järjepidevat  selgitustööd. Kooliharidus ei anna vajalikul määral tänapäeva kultuuriõpet. Üldise haridustaseme tõstmiseks ja suhtlemiseks avalikkusega ongi arhitektide liidu ja kunstiakadeemia koostöös loodud Eesti arhitektuurikeskus, kelle ülesanne on teavet vahendada. Hea näide on väga populaarsed välkloengud. Rotermanni kvartali Kruubiveski saal on pidevalt rahvast täis, noori ja vanu. Loengutesse ei kaasata ainult arhitekte, vaid  märksa laiemalt avaliku ruumi vastu huvi tundvaid oma ala spetsialiste. Praeguse arhitektuuri keel muutub kiiresti, just samaviisi nagu kunsti puhulgi. Esmase teabe saab huviline kätte Internetist, kuid sügavamaks mõistmiseks on rohkemat vaja. Arhitektuuri tuleb ju hõlmata järjest rohkem teiste erialade inimesi: sotsiolooge, linnageograafe, reklaamiinimesi, ajakirjanikke, kunstnikke, majandustegelasi. Näiteks on Soomes loodud selle aasta alguses  kolme ülikooli liit – Aalto ülikool, kus kohtuvad teadus, kunst ja äri. Nii saab koolitada ühiskonna tervikprotsesse mõistvaid sõltumatuid spetsialiste. Seesuguse tegevuse soovime ka meie käivitada, olla eestvedajad. Arhitektide liidu juures on palju sektsioone. Üks neist, büroo-omanike sektsioon tegeleb Eesti arhitektuuri eksportimisvõimaluste kaardistamisega. Üks võimalus on võita rahvusvaheline võistlus, teine on just büroode pinnal  huviäratamine: rõhutakse professionaalsusele, mille kaudu oleks võimalik uute turgude leidmine. Tegutsetakse Ukraina, Venemaa ja Valgevene suunal. Praegu on Hiina seoses Shanghai maailmanäitusega iseäranis kuum paik. Hiina on küll kaugel, aga mine tea.       

Viimasel ajal on ka meil õige mitmel korral rõhutatud arhitektuuri tähenduse muutumist: tegelda ei tule kaunite üksikhoonete, vaid tervikkeskkonnaga. Samal ajal jookseb alalõpmata meediast läbi fakte, et kuhugi ehitatakse kõige kõrgem, kuhugi kõige suurem jne hoone. Ehk sisendatakse ammu ajast ja arust hoiakuid, varasemat  mõtteviisi.

Nopitakse välja üks märk, kuid see märk mõjutab teda ümbritsevat ruumi. See ei puuduta ainult linna, vaid ka maapiirkondi. Et ka maakeskkonda väärtustada, selleks on ellu kutsutud mitmed rahvusvahelised projektid: üks on Norra rahastatud projekt, mille abil saab saata ajutiselt väikestesse valdadesse arhitekti, mitme valla peale ühe spetsialisti, kes oskab nõu anda, silma peal hoida arendustel, suunata,  mida ja kuidas peaks konkreetsesse piirkonda projekteerima. Kaugemates maapiirkondades teavitustöö tegemine, et selgitada arhitekti rolli kas või selles osas, kuidas näiteks vanaisa ehitatud talumaja stiilselt ja asjatundlikult korda teha, on meie üks tegevussuundi.     

Üks asi on hea nõu, teine, kas arhitekti sõna maksab.

Eks selleks ongi arhitektide liit võidelnud arhitektuuri voliniku või riigiarhitekti – nimetus on seni veel lahtine – ametikoha eest. Selline ametimees on Hollandis, Iirimaal, Ungaris. Ilmselt on see kõige paremini rakendatud Hollandis: selle kutsus kunagi ellu kuningakoda ja traditsiooni  on jätkatud. Sisuliselt annab ta nõu just riigi tellitud projektide osas. Praegu töötamegi koos Jüri Raidla advokaadibürooga välja põhimõtteid, kuidas selline ametikoht peaks Eestis toimima. Tegemist on institutsiooniga, mis peaks riiklikult tegelema arhitektuuri ja ruumilise planeerimise küsimustega. Selle idee käivitas EAL koos kultuuriministeeriumi ja EKAga. Meie ühine asi oleks teema poliitikutega edukalt läbi arutada ja ellu viia. Meie asi  pole valmislahendus, vaid dialoog riigiga. Kui veel mõni aeg tagasi oli põhiline kinnisvaraarendaja ja arhitekti dialoog (loe: vägikaikavedu), siis nüüd on kinnisvaraarendaja asemele tulnud Riigi Kinnisvara AS, riigihankeid korraldav asutus. Sealsed ametnikud arvavad, et nad teavad kõike: kuidas projekteerida uusi hooneid, kuidas planeeringuid koostada jne. Sageli unustavad, et hoone peab olema lihtsalt ilus, funktsionaalne. Vahel on arhitekti kutsekvalifikatsiooni  nõue lisatud, aga enamasti mitte. Küll aga nõutakse projekteerimist keerukamaks tegevaid meetmeid – bürokraatia ja veel kord bürokraatia. Arhitektid on spetsialistid, kes võtavad uued tehnoloogiad kiiresti omaks, eriti kui see kiirendab ja hõlbustab projekteerimist, kuid seda ei saa teha loovust pärssivalt. Seda, mida meile õpetatakse koolis ehk kuidas luua paremini toimivat keskkonda, riigihangetes ei küsita. 

Küllap liigume selles suunas, et tänapäeva tipptehnoloogiat hakatakse järjest enam rakendama, kuid seni, kuni Eesti on erinevate maaletoojate, metoodikate võistluse tallermaa, on arhitektide töö pärsitud. Kui buumi ajal püüti brutopind panna võrduma netopinnaga, siis nüüd tekib tahtmatult tunne, et soovitakse kontseptsiooni- ja arhitektuurivaba umbisikulisust, arvutiprogramm arhitektiks. Loodan, et eksin, ja asjad pole nii mõttevabad.       

Kas arhitektide liitu võetakse kuulda?

Ma ei tea, kui kaua peab ühte rauda taguma …  Aga seda võin küll öelda, et ei minu, ei juhatuse ega ka eestseisuse entusiasm ole raugenud. Kindlasti on meie hulgas neid, kes ütlevad, et seda kõike oleme juba aastaid tagasi teinud, aga mingit positiivset pööret pole. Järelikult tuleb muuta jõuvektori suunda. Väljatöötamisel on arhitektuuripoliitika uuendatud kontseptsioon. Sellest peab sündima dokument, kus sätestatud muu hulgas arhitektuuripoliitika ja strateegia suunad  riigi tasandil. Et arhitektid ei väsi oma õiget asja ajamast, seda tõestab ka see, et töögrupi eestvedajad on staažikad liidu liikmed, kes on jätkuvalt aktiivsed ega tüdine bürokraatlike tõkete kiuste trummi tagumast. Igiliikureid on arhitektide liidus piisavalt. Keerulisel ajal võtan seda kui tegevuskunsti projekti: see tähendab, et tuleb leida enesele huvitav loominguline moment ja murda sellise hoiakuga läbi ka sealt, kust seni  pole õnnestunud liidul läbi murda. Seda koos aktiivsete kolleegidega.     

Kuidas arhitektide liit majanduslikult hakkama  saab?

Raske on. Meie sissetulekud tulevad liikmemaksudest, kultuurkapitali toetustest, kultuuriministeeriumist saame toetust, arhitektuurivõistluste korraldamisest, ekspertiisidest, konsultatsioonidest.       

Viimasel ajal on arhitektide liidu esimees vahetunud iga kahe aasta tagant ehk üks inimene on olnud ühe valimistsükli. Kas selline rotatsioon on hea või oleks parem, kui üks inimene peaks seda ametit kauem aega?

Põhikirjas on meil punkt, et üks inimene tohib järjest olla vaid kaks perioodi, mitte kauem. Eks pärast võib uuesti kandideerida. Kahe kuu  jooksul on selgeks saanud tööde maht ning tegevusvaldkonna haralisus, mis võtab palju aega ära. Kuigi on kindlalt paika pandud, mida ühe valimisperioodi jooksul tuleks ära teha, kuhu tuleks jõuda, milline tegevus läbi suruda, võib siiski juhtuda, et tulemused on kesised. See aga ei sõltu sugugi mitte ainult esimehe virkusest või võimekusest, vaid ametnikest, oludest, lobitööst. Ka meil on vaja näiteks inimesi, kes istuksid pidevalt Toompeal ja sekkuksid  asjasse, aga see ei paku tegevarhitektile erilist naudingut ja väljakutset.     

Kas arhitektide liit on arhitektide seas populaarne? 

Noori tuleb liitu küll. Ma ei eristaks noori vanadest: vanuseline jagamine pole mõttekas. Arhitekti kogemus tuleb aastatega, ei ole mingit mõtet häid arhitekte kõrvale tõrjuda vaid selle tõttu, et nad on juba n-ö pensionieas. Kreatiivsus ei kao aastatega. Noortel on rohkem energiat ja julgust riskimiseks. Arhitektid peaksid mängima meeskonnana niisugust mängu, mis vaatajat innustab.       

Kuna Sirbis on niisugune ilus tava olnud, et arhitektide liidu esimees on saanud n-ö oma veeru, siis ootame seda ka sinult.

Küsinud ja üles kirjutanud Reet Varblane.