Arhitektid ­pjedestaalil

Eesti Ekspress 07.08.2006
Karin Hallas-Murula sissevaade Rotermanni soolalao huvitavasse suvenäitusse.
Arhitektuurimuuseumi tänavune suvenäitus on panoraam viimase viieteistkümne aasta arhitektuuri-konkurssidest – võistlustööde, kommentaaride, ajaleheväljalõigete, otseste ja kaudsete küsimuste vormis. Näituse teema kerkis elust enesest. Kevadel oli arhitektuurimuuseumis väljas saalitäis Eesti Rahva Muuseumi kõmulise konkursi töid. Pilt oli värvikirev nagu ikka siis, kui utoopiliselt ja särtsakalt ideid välja pakutakse, kuid kahetsusega tuli nentida, et välismaises konkursitööde virvarris oli äärmiselt vähe Eesti arhitektide töid, ometi pole ju ka eesti arhitektidele mingi probleem ilusaid konkursiplanšette vormistada.
Teise tõuke andis näituse tegemisele ERMi konkursi “tagatoa” nägemine, mis erines omaaegsest Eesti kunstimuuseumi arhitektuurivõistluse omast (1994) nagu öö päevast. See sundis uuesti üle vaatama ka varasemate arhitektuurikonkursside probleemistiku. Kõik pole alati jõudnud avalikkuse ette, kuid kuluaarides on konkursid ikka nurinaid tekitanud. Kirjutada rahulolematus üksnes allajäänute kadeduse arvele on ülimalt lihtsustatud lähenemine. Ikka juhtub, et arhitektid saavad erinevalt aru ülesandepüstitusest ja mõnikord polegi võimalik üheselt aru saada.
Kuid varemgi on ette tulnud ka žürii kannapöördeid: mingi töö hakkab nii hirmsasti meeldima, et sellele andestatakse kõik – ka tingimuste rikkumine. Nii oli see mitte ainult ERMi, vaid näiteks ka Vabaduse väljaku konkursi (1993) puhul, kus pärjati Andres Siimu ja Hanno Kreisi töö, mis nägi ette Jaani kiriku lammutamise, olgugi et selle säilitamine oli kohustuslik.
Žürii on kahtlemata alati lugupeetav, kuid selle liikmete vastutus tundub olevat nii hajutatud, et seda õieti polegi. Võib siiski õnne tänada, et meil ei käi asjad arhitektuurikonkurssidel nii nagu ühe Euroopa kolleegi sõnul kombeks Itaalias – vihjed, mobiilikõned, ülekanded. Või olen ma liiga sinisilmne?
Soolalao suurde saali sai kokku toodud iseseisvusaja mingis aspektis märgina meelde jäänud või poleemilised arhitektuurivõistluste tööd. Idee tundus seda õigustatum, et just konkursitöid küsitakse muuseumist kõige rohkem (eriti palju vabadusmonumendi konkursside töid) ning parasjagu käisid kibedad vaidlused “Viru poja” üle (kas see must torn ikka oli seal juba konkursiprojektis või veel mitte ja milline see konkursilahendus üleüldse oli). Ebamäärasus looritab siiani ka Sakala keskuse tulevikku (mille konkursi võitis 2003. aastal Arhitektuuriagentuur, kes seejärel ree pealt maha puksiti), oma saatust ootab Vabaduse väljak ning just näituse tegemise ajal hakati taas rääkima Vabaduse monumendi konkursi korraldamisest.
Osa konkursitöid oli arhitektuurimuuseumist võtta, osa saime kunagistelt konkursi korraldajatelt, mõnesid aga ei õnnestunudki enam leida. Kuna konkursse on olnud nii palju, siis jäid kõrvale väiksemate ülesannetega võistlused ning väljas on enamasti vaid esimese kolme koha projektid. Üldpilt on värvikas ja optimistlik. Eks need arhitektuurikonkursid omamoodi tedremäng ole, täis rohkeid lubadusi ja tõotusi.
Žürii poolt töid vaadates on küll vahel tekkinud tunne, et otsustajaid peetakse teenager’iteks suvekonts erdil: ole “äks” ja pane &qu ot;moodi” ning kõik on ekstaasis. Kui konkursivõit käes, küll siis jõuab hinge tõmmata ja tõsisemalt mõtlema hakata, et mida õieti projekteerida tuli. Nagu praegu teevad ERMi konkursi võidutöö autorid.
Siit on tekkinud ka küsimus, kas avalik arhitektuurikonkurss ikka on see kõige õigem viis saada parimat projekti, kui neist on jäänud osa võtma vaid noored (kelle ring Euroopa ühinedes läheb järjest rahvusvahelisemaks, kuid nimekaid tegijaid ikagi ei lisandu) – või oleks õigem piirduda kutsutud kindlate tegijatega, kelle töö saab tasutud, kes teevad põhjalikumalt ning suudavad projekti pärast ka ellu viia. Küsimusele ei ole ühest vastust, kõik me jaatame demokraatiat, kuid sageli on see osutunud pikaldaseks ja vaevaliseks ja teinekord ei anna tulemust hoopiski.
Näitusel on palju visionäärset, kuid ka elluviidut jagub: Pärnu kontserdimaja, Lasnamäe spordihoone, okupatsioonide muuseum, valmimas Viimsi koolimaja jt. Ja lootus jääb, et ehk viib nii mõnegi ametniku väljavahetamine, kohtulahendi väljastamine või muu eluline muutus veel mõnegi ajutiselt kalevi alla pandud võidutöö elluäratamiseni.
“We are the champions!” laulab näituse taustaks Freddy Mercury, ja seda nad ju on – esikohatööde pärjatud autorid, palju tunnustatud Eesti arhitekte, kel igati põhjust rõõmus ja õnnelik olla. Seda enam, et dopingukontrolli selles valdkonnas ju ei korraldata.