Arhitektide Liidu sügavad jäljed

Mugavas ning kohati ehk liigagi alalhoidlikus Eestis pole kunagi olnud liiga palju neid, kes tahaks ühiskonna olemist parendada, sekkuda ning vastutada.

Äsja üheksakümne aasta juubelit tähistanud Eesti Arhitektide Liidul on sedasorti särtsu aga jätkunud. Kui mitmest teisest loomeliidust pole  midagi kuulda peale puhterialaste kähmluste ja sisekaemuste, siis arhitektidel on omas  mahlas haudumist napilt. Ka Arhitektuurimuuseumis avatud liidu sünnipäevanäitusel  “Jäljed” eksponeeritud lühi intervjuus kinnitab endine esimees Kalle Vellevoog, et meie  arhitektide liit pole ennastimetlev organisatsioon, vaid suunatud väljapoole.  

Eri ühiskonnakordade kiuste on arhitektide liit suutnud väljendada kodanikualgatust,  väärtustada uusi ning ajaloolisi hooneid, algatada diskussioone linnaplaneerimise ning  tuleviku osas, on andnud välja ehituskunstialast kirjandust. Ühing võib olla teinekord ka  ebamugav partner, sest ei lase ennast ärilistel  kaalutlustel ära osta; tänu oma kõrgele kutse-eetikale on sel ka tavainimeste seas kõrge prestiiž.

Arusaadav, et eelkõige vaatavad arhitektid  maailma ehituskeskkonna kaudu ning see on  ka see, mida tahetakse parandada. Selles vallas  on jõuliselt ja avalikult ning kuluaarides tasa  ja targu taotletud enam professionaalsust. Arhitektid leiavad, et kuigi riik on väike, pole see  ometi õigustus, et iga maamõõtja või insener  võiks planeerimisega tegeleda. Liidu praegune juht Peeter Pere on seisukohal, et kakofoonia vastu aitaks riigi arhitekti institutsioon. Nii  saaks riik õigel ajal suunda näidata, algatades  laiemaid arutelusid, ning anda olulisema maja  või kandi kujundamisel suuniseid. Praegu kipub riik küll lugema raha ning ruutmeetreid  (kuigi riigihanked läbipaistvusega siiski ei hiilga), kuid seda ilma selge teadmiseta, mis muljet soovitakse mõne haldushoone, kooli, kaitserajatise või tee abil inimestele jätta. Madalmaades annab riigiarhitekt nõu näiteks ka siis,  kui on tarvis otsustada, kuhu rajada tuulepark.  See pole mitte ainult looduskaitseliselt, vaid  ka esteetiliselt keerukas otsus. Praegu on küll  kultuuriministril olemas arhitektuurinõunik,  kuid tema volitused on kitsad.  

Tarbimismentaliteedist tingituna  on püütud küsimärgi alla panna ka  arhitekti rolli — kas ikka on vaja ilu  taga ajamisega ehitist kalliks ajada,  kui piisaks neljast seinast ja katusest. Just seetõttu, et ei ole tahetud lasta loovust köndistada,  pole arhitektid alistunud   tehnikaülikooli, selle parlamendis ja ehitusettevõtetes tegutsevate vilistlaste (kelle mõjukust suurendab ka parteide rahastamine) survele ning siiani pole  lasknud kunsti akadeemias  arhitektiõppele kriipsu peale tõmmata. Lobistide surve on siiski suur, üha kostab virinat, et kunstnikud-arhitektid tegelevad ebarealistlike  ulmadega ning ei jaga ööd  ega mütsi konstruktsiooni loogikast. Iseenesest on see väide absurdne, kui vaadata, kui  ontlikud ning materjalide poolest suisa traditsionalistlikud (ei mingeid plaste ega tekstiile) on meie eksklusiivsemad Rotermanni  kvartali majad näiteks Pekingi olümpiaehitiste või Euroopa metropolides nähtava mölluga võrreldes.  

Kohati võib liidu vastandumine raha survele tunduda enesetapjalik. Miks mitte lubada  lammutada Linnahalli või Sakalat, miks seista  vastu “Viru pojale”, miks mitte lubada Tallinna Admiraliteedi basseiniga piirnev täiesti täis  ehitada, kui oma liikmed niiviisi ainult tööd  saaksid ning nii ei kistaks riidu ka tulevaste tellijatega? Ilmselt on aga liidule olnud tähtsad ametiuhkus ning  Eesti ühiskonna huvid laiemalt. Ehk  siis: missioonitundest ollakse valmis  õnnestunud linnaruumi nimel omakasust loobuma. Arhitektide sõnum  on lihtne — targalt planeeritud ehitised parandavad meie kõigi füüsilist  ja vaimset heaolu. Ja täna kiiret kasumit või poliitilist kapitali toonud  rajatis võib jääda meile risuks jalgu  aastateks. Mõelgem kas või maa alla  viidud jalakäijateedele, mis tekitavad  suurt peavalu paljudele vaegliikujatele, nagu vanuritele ja väikelastega  vanematele. Või kaubanduskeskustele, mis on suretanud välja paljude  linnaosade kaupluste, kohvikute ning postkontoritega ajaloolised südamed.  

Arhitektide loovmõtlemine võib ulatuda  kaugemalegi. Nii saatis arhitektide liit 2008.  aastal Veneetsia arhitektuuribiennaalile gaasitoru (autoriteks Maarja Kask, Ralf Lõoke, Neeme Külm, Ingrid Ruudi),  mis vonkles ilmekalt Venemaa ning Saksa paviljoni vahel. Mulle tundub, et seni ei ole meie  kunstnikkond veel samavõrra intelligentse ja  julge teosega hakkama saanud. Selle taustal  on ka kurb, et suurest poliitikast on loovintelligents taandunud. Parimagi tahtmise juures  ei saa riigikogulast Onu Raivot arukate inimeste kõneisikuks pidada…  

 Ometi oli veel lähiminevikus, Eesti taasiseseisvumisaastatel ka arhitektidel väga oluline roll. Nimelt oli just arhitektide liit 1988.  aastal loomeliitude pleenumi üks ärgitajaid. “Üks  kõige olulisem ettevõtmine oli  loominguliste liitude ühendamine,  selle algatas arhitektide  liit, teised liidud olid esialgu üpris arglikud kaasa  tulema. See ei puudutanud enam kaugeltki arhitektuuri, vaid üldeestilised huvid olid seal päevakorras ja asi läks  täiesti poliitiliseks ühenduseks. [-]Kui tõesti niimoodi võtta, siis kõik see algas arhitektide vaimsusest, siis on see suur saavutus,”  on neid aegu meenutanud arhitekt Ado Eigi. Kui lugeda pleenumil peetud kõnesid,  tunduvad need ajastuomaselt idealistlikud ning kohati naiivsevõitugi. Sõna võtnud Ignar Fjuk, Ado Eigi,  Irina Raud, Valve Pormeister, Ike Volkov, Jüri  Jaama, Tõnu Liigand puudutasid kõik ühel  või teisel moel rahvuspoliitiliselt olulisi teemasid: muidugi taheti tõkestada migratsiooni ja väärtustada kultuuri, aga samas kritiseeriti ka halva kvaliteediga masselamuehitust  ning eluasemepoliitikat või seda, kuidas kiirustades jäeti uutes elamurajoonides ehitamata polikliinikud, klubid, spordisaalid, raamatukogud, saunad jms. Arhitektid nõudsid  ka suuremat individualismi ehk siis võimalust  ehitada erilisi ja mitte tüüpseid koole ning paneelmajade asemel individuaalprojektide järgi eramuid. Toonased arvamusliidrid kaugenesid aga üsna pea poliitikast ning tundsid pigem rõõmu erialasest tegutsemisvabadusest.  

Kuigi liit valgustab arhitektide üldisi huvisid kenasti ning eestlaste tegemisi aitavad  avalikkusele tutvustada ka Arhitektuurikeskus  ning Arhitektuurimuuseum, ootaks professionaalide laiemat sekkumist ühiskonnaellu. Arhitektikutse on piisavalt hea lahkamaks mitte  ainult kultuuris, vaid ka majanduses või riigikaitses toimuvat. Aasta ei ole küll enam pöörane 1988, kuid ei maksa lasta riigi igapäeva nii  kergesti ainult juriidiliseks tekstiks muutuda. Arhitektide sõnum  on lihtne — targalt  planeeritud ehitised  parandavad meie kõigi  füüsilist ja vaimset  heaolu.