Arhitektide omad lennud

Äripäeva eriväljaanne Ehitaja 30.03.2005
Urmas Vaino

Tehku arhitekt mis tahab, meie peame sellega hiljem leppima. Kust tulevad noored arhitektid, mis mõjutab neid koolis, sellest sageli ei räägita.

Eestis on nii, et kui sa astud Vastseliinas bussi pealt maha ja koputad esimese talu uksele, siis võid olla enam kui kindel, et hüüdes “tere” asemel näiteks “kümnes lend”, siis kostab talutarest vastu: Anu Lamp, Jaan Rekkor ja Andrus Vaarik. Teatrikool on südames sügaval ja näitlejaid tuntakse vaat et lendude kaupa. Teiste väärt ametitega nii ei ole, hoolimata sellest, et näiteks arhitektide igapäevane vaev ja selle vili mõjutab meid ümbritsevat ehk olulisemalgi määral.
Selline tõdemus ja provokatsioon hambus, otsustan järele uurida, kas üldse ja siis millist vaimu kannavad eneses arhitektide ja linnakujundajate lennud. Viimaseid küpsetatakse Tallinna kõige magusamal krundil asuvas kunstiakadeemias, majas, kuhu lihtsureliku jalg tavaliselt kunagi astunud ei ole.
Professor Veljo Kaasik, arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna korraline õppejõud, juhatab mind oma imetillukese kabineti uksest sisse ja pakub istet. Tuba on maast laeni arhitektuuri ja planeerimise vaimu täis, ometi ei saa akadeemiline meeleolu minust võitu ja ma esitan oma hüpoteesi. Miks jäävad arhitektid varju hoolimata sellest, et nende töö on pidevalt meie silme ees?
Professor Kaasiku nägu vajub laia ja sooja naeratust täis ning pärast sissejuhatavat lauset “Ah selline mõttekäik”, tunnistab ta, et kursusi on osakonna sees kaalutud alati. “Mina olen sellise vaagimise ja mõtlemisega olnud alati opositsioonis,” tunnistab mees, kes on pidanud ka teaduskonna dekaani ametit. Erinevate lendude sünergia on Kaasiku arvates olnud selgelt olemas ja kõike seda on olnud võimalik ka rohkemal või vähesemal moel jälgida.
“Arhitektuur on siiski selgelt saavutuseriala. Kool ei tohiks kunagi lüüa lukku neid, kes on hilisema stardiga,” avab Kaasik oma seisukohtade tagamaid ja tunnistab, et jälgib rõõmuga, kuidas avanevad mõned sellised arhitektid, kes kooliajal olid justkui teistest nõrgemad ja jõudsid enese leidmiseni pisut hiljem, kas või viie või kümne aasta pärast. “Kooli ülesanne on see, et inimene saaks lahti teda kammitsevast,” võtab professor Kaasik ette olulise teema. Sest arhitekt peab olema oma töö järjekindel advokaat ja suhtumine, et oh mis nüüd mina, head vilja ei too. “Tegelikult on nii, et õiglast hinnangut arhitekti tööle ei ole võimalik saada,” provotseerib Kaasik mind oma väitega ja ma ei hakka talle vastu vaidlema. Kuidas ma saakski, kui selgitatakse nii enesekindlalt. Professori mõtted keerlevad endiselt õpetamise teoreetilistel radadel ja enne, kui ma jõuan vestluse lendude juurde tagasi tuua, teeb mees seda ühtäkki ise. “Siiski, mingi mõte ja iva on selles olemas,” kuulutab professor Veljo Kaasik ja hakkab loetlema nimesid: “Toomas Paaver, Kuressaare. Oliver Alver, Rakvere. Marko Männik, Viljandi. Tiit Sild, Tartu. Ja noh siia ritta sobiks Jaak-Adam Looveer, Kihnu saar.” Kõik mainitud alustasid üheskoos 1996. aastal ja on nüüd paari viimase aasta jooksul lõpetanud. Arvestades seda arvu, kui paljud on sellest lennust saanud linna peaarhitektideks või jõudnud samaväärsele kohale, pole ilmselt liialdus nimetada kogu lendu linnaarhitektide omaks.
“Eks nad olid natukene teistmoodi kursus ka,” meenutab Ralf Lõoke, arhitekt, kes astus ülikooli linnaarhitektide lennust mõni aasta hiljem. “Ma mäletan mingeid pidusid, kus muidu valitses isemoodi õhkkond, joodi rahulikult õlut, aga nemad, need tulevased linnaarhitektid, istusid maas ja rääkisid arhitektuurist,” itsitab Ralf ja lisab, et ehk selles peituski selle kursuse vaim.
Meie kursusel ei olnud kombeks minna kaasa sellega, mida teised arhitektid parasjagu moekaks peavad. Isegi õppejõud olid meiega mõnikord selles mõttes hädas. Eeldasid mingit teatud mõtlemisviisi, aga ajasime mingit oma asja.
Toomas Paaver, Kuressaare linnaarhitekt
Kuressaare linnaarhitekt Toomas Paaver ei võta Ralfi sõnu õllejoomise asemel arhitektuurist rääkimise kohta kinnitada ja ütleb moka otsast, et tema arvates “no nii päris ikka polnud”. Aga ühega nõustub kohe: “Mingi eriline vaimsus oli kooliajal tõesti olemas.” Seda, et samal kursusel õppinud tudengitest on üsna mitmest saanud linnaarhitektid, ei tule aga Toomase arvates imeks panna. “Oleme ise ka arutanud, et selline asi nüüd juhtus. Aga eks see tuli sellest, et kellestki hakkas see kerima, ja kui ühed läksid, said teised julgust,” kirjeldab Toomas Paaver linnaarhitektide suurt hulka oma kursuse hulgas. Samas nendib ta, et tegelikult on linnaarhitekti ameti maine üsna mandunud. “Meie kursusel ei olnud kombeks minna kaasa sellega, mida teised arhitektid parasjagu moekaks peavad. Isegi õppejõud olid meiega mõnikord selles mõttes hädas. Eeldasid mingit teatud mõtlemisviisi, aga ajasime mingit oma asja. Ka nüüd levis tunne, et linnaarhitekt pole a priori mõttetu bürokraat, vaid et see töövaldkond tahab hoopis värskendust,” arvab Paaver, et just selles võib olla ka põhjus, miks nii mitmel mehel jätkus julgust võtta vastu amet, mida pidades tuleb arvestada nii mõnegi kriitilise ja ebamugava hinnanguga.
Arhitektuuri osakonna kursuste ja lendude väheseid silmapaistmise põhjuseid tuleb Veljo Kaasiku sõnade järgi otsida ka õppimise süsteemist. See tähendab seda, et viieaastane vaheastmeteta õppekava toob pärast kolmeaastast üldkursust kooli tudengeid ka teisest koolist: “Tulevad siia tehnikakõrgkooli kenad noored potililled, aga meie väljastame neid juba oma inimestena!” Üsna sama meelt on ka Leena Torim, koos Ralf Lõokesega alustanud, aga perekondlikel põhjustel alles sellel aastal lõpetav noor arhitekt. “Kõige rohkem oli kursuse vaimu tunda näiteks suvepraktikate ajal,” ütleb Leena ja lisab, et terve kursus oli peadpidi koos ka näiteks siis, kui koos valmistuti tugevuseksamiteks. Nii Leena kui Ralf on kindlad selles, et selgeid liidreid reeglina kursustel ei ole. Arhitektuur on selleks liiga individuaalne eriala. “Noh, mõned sellised aktiivsemad muidugi olid,” ütleb Ralf ja naeratab suunurgast ning noogutab Leena poole: “Sina organiseerisid ju ka mingeid üritusi.” Leena võtab omaks ja ütleb, et sai tehtud jah. Ralf Lõoke lisab endise kursuseõe sõnadele aga tõdemuse, et tegelikult jääb suur osa tudengielust elamata just seetõttu, et hetkel on arhitektide järele suur nõudlus, mistõttu üsna paljud leiavad kiiresti kooli kõrvalt rakendust juba mõnes firmas. Sama meelt on ka sellel aastal oma magistritööd kaitsta plaaniv Krista Saluveer, kes samuti ei lõpeta koos “oma lennuga”. “Üldiselt on kursusekaaslastega väga vähe kokkupuuteid. Kõik teevad omi asju ja vahel saadakse mingite konkurssidega seoses kokku,” arvab Saluveer ja lõpetab väikses lootusega, et ehk needki vähesed kokkupuuted on hiljem võimalike uute sidumiste põhjuseks.
“Tegelikult selles mingi asi muidugi on,” vaatab Ralf Lõoke kusagile kaugusesse ja loetleb siis näppudel. “Esiteks meie, enne meid oli linnaarhitektide lend, enne neid oli kursus, millest suur osa on täna arhitektuuribüroos Kosmos, ja omakorda enne neid oli lend, millest sündis KOKO Arhitektuuristuudio.”
“Tõesti, midagi selles lennujutus on,” naeratab Lõoke uniselt, pilk ikka sama kaugel ja lõpuni põlenud sigaret sõrmede vahel.