Arhitektina Xinjiangis

Eelmise aasta aprillis astus Shanghai JaoTongi ülikooli arhitektuuriprofessor Li Huijun mu töö juurest läbi ja küsis, kas ma ei tahaks osaleda tema Xinjiangi projektis. Muidugi olin nõus. Töötasin toona Jiao Tongi ülikooli juures arhitektuuri võrsefirmas, kus mul oli võimalus tutvuda sealsete haritlastega ning osaleda mõningates arhitektuuriteaduskonna töötubades. Nii algaski koostöö California ülikoolis hariduse saanud noore professoriga. Nüüd, aasta hiljem, töötan tema tillukeses paari töötaja ja mõne tudengiga eksperimentaalses stuudios. Li Huijuni kireks on Xinjiangi idaosa pärandi uurimine, selle integreerimine ja taasesitamine nüüdisarhitektuuris. Ta on akadeemilise rolli osavalt ühendanud tegevarhitekti omaga.

Xinjiangi Uiguuri autonoomne piirkond võtab enda alla kuuendiku Hiina territooriumist. Hõredalt asustatud piirkonnas on koos mitmed äärmuslikud geograafilised ja kultuurilised olud. Siiditee tõttu on ala kogu ajaloo vältel olnud kultuuriliselt kosmopoliitsem, kui võiks kaardile vaadates arvata. See kant on ida ja lääne kultuuri, dünastiate ja nomaadihõimude kohtumispaik. Lähiminevikus on Xinjiang ehk Ida-Turkestan saanud – Hiina osana – oma mahvi riigi ajalootormidest, kuid ääremaana säilitanud Sise-Aasia kultuuri omapära.

Meie projektid on seotud peamiselt Shanghaist 3500 km ja Tallinnast 4000 km kaugusele jääva Xinjiangi idaosas asuva Turpani ringkonnaga. Taklimakani külmakõrbe oaasina on piirkond ümbruskonnast ära lõigatud. Endise soolajärve nõo (154,5 m allpool merepinda) kliima on elanikele tõsine väljakutse: siin on palavad ja pikad suved (temperatuur võib tõusta kuni +40°C) ning külmad ja lühikesed talved (temperatuur võib langeda kuni -15°C). Turpan on üks eespool mainitud ajaloolise Siiditee olulisi peatuskohti. Siin on segunenud kultuurid ja rahvused, tänapäeva linnapildis domineerivad aga uiguurid ja religiooniks on islam.
Professor Li Huijuni tellijaks on Turpani piirkonna kohalik omavalitsus, eeskätt 250 000 elanikuga piirkonnakeskus ja mõned väiksemad ümbruskonna linnad. Otsetellimused ja pikaajalised usalduslikud suhted kohalike organitega teevad projekteerimisprotsessi sujuvamaks ja lihtsamaks. Tänu geograafilisele suletusele pole piirkond veel globaliseerumishaigusesse nakatunud, koht on settinud nii omas kui Hiina mahlas. Viimaste aastate majanduskasvu tõttu on ka siinsetesse linnadesse siiski jõudnud muutused – asjatundmatus teeb oma töö.

Tugevama õigus

Hiina Rahvavabariigis on projekteerimise ja ehitamise järjepidevuse suureks vaenlaseks kohalikud juhtkonnavahetused. Piirkonna liidril on õigus kõike muuta. Uus meer võib vastavalt oma ambitsioonidele peatada eelmise valitsuse algatatud suurehitused ja arendused ning käivitada uued protsessid endale meelepärases suunas. Nii on (paraku!) ametikõrgendus kergem tulema. Nõnda juhtus mõned kuud tagasi Turpani linnas, kus on seiskamisel umbes kolmandik Lasnamäe-suuruse uue satelliitlinna ehitusest, kuigi ligi pool planeeritust – valdavalt elamud – on juba valmis. „Turpani linn ei vaja kahte satelliitlinna, linna juurdekasv pole nii suur. Kuigi pooleliolevad korterelamud on 70% väljamüüdud, ootavad inimesed lubatud avalikke asutusi, koole, lasteaedu, kauplusi, haiglaid, töövõimalusi. Pole mõtet kolida tühermaale, kus puuduvad elementaarsed eluks vajalikud kaubandus- ja teenindusasutused ning elamisväärne keskkond,” räägib professor. Vaatamata tema autoriteedile kohalike ametnike seas, ei suutnud ta uut juhti veenda: uue linnaosa planeerimine hoopis teise kohta on juba alanud. Liider jäi enesele kindlaks, tema arvates on eelmise juhi tehtud otsus vale ja linna peaks arendama hoopis teises suunas. „See pole haruldane: järjepidevuse puudumine linnade arendustegevuses toob kaasa nii mõnegi rumaluse,” võtab Li Huijun toimuva kokku. Samuti puudub Hiinas omavalitsusel sageli selge nägemus, mida ja kuhu ehitada: arengukavad on tihti puudulikud ning kehtestatud üldplaneeringuid saab hõlpsasti muuta. Maa on riigi omand ja riik annab selle rendile kaheks inimpõlveks. Rendiloa saamiseks peab huvitatu esitama kohalikule omavalitsusele äriplaani, kus tihti piisab arhitekti vormistatud isuäratavast ideeprojektist. Ilma selgete juhtnöörideta on arhitektil üsna keeruline käia välja realistlikku lahendust. Sageli ennustatakse nn õuntelt – „oletatakse” pidevate läbirääkimiste käigus. Rendilesoovija käibki siis riigiasutuses oma ideeprojektidega niikaua, kuni näkkab. Pole isegi oluline, milline projekt on edukas, sest pärast rendiloa saamist võib seda nii ehk naa muuta. Tihti ei saa arhitekt katsetamise eest midagi ja jääb vaid lootus, et hea suhe kliendiga tagab pärast linnalt loa saamist projekteerimislepingu ning tasustatud projekteerimisevõimaluse. Li selliseid tellimusi väldib: „Lihtsalt pole aega ja tahtmist niisama projekteerida. Mul mõistlikke projekte veel jätkub”.

Kellele võõras?

Mõni aasta tagasi tellis Turpani ringkonna väikelinn Shanshan meie stuudiolt ostukeskuse projekti. Vastupidiselt Hiina tüüpilisele kolossaalsele kaubanduskeskusele valmis kohaspetsiifiline väikeste äritänavatega linnastruktuur, mis sulandub satelliidipildil naabruskonnaga ühte. Li Huijun selgitab: „Projekteerimine teise kultuuritaustaga piirkonda on suur väljakutse. Tuleb vastata paljudele küsimustele: mis on kohalikule elanikule oluline, milline keskkond on talle mugav ja enesestmõistetav, millised märgid, elemendid, detailid millist infot edastavad, millised on kohapeal peamised igapäevased tegevusalad, mis paneb neil silma särama, mis erutab? Shanghailane on steriilses klaasboksidega ostukeskuses nagu kodus, kuid Xinjiangi uiguur tunneb end mugavalt hoopis kärarikkal avalettidega basaaril. Kuid meil, kes me pole siin kasvanud, puudub selle kultuuriga side. Kas on üldse eetiline võõral siia projekteerida?”
Vastupidiselt Hiinale iseloomulikele kõrgetele hoonetele ja paraadlikule avalikule ruumile on Shanshani hoonestus madaltihe. Kõrbepiirkonna kahekorruselised hoonemahud on tihedalt üksteise kõrval, jättes ruumi kitsastele tänavatele, varjulistele sisehoovidele, lehtlatele  ja kodustele platsidele. Loomulikult on linna ajapikku lisandunud ka paarikümnekorruselisi tüüpehitisi, kuid õnneks on uut ja vana linna püütud lahus hoida. Uue ostukvartali ehitusmaterjaliks on traditsiooniline toorsavitellis, katuse parapette ääristavad lihtsad traditsioonilised mustrid, aknaid katavad puitsirmid. Linnaelanikud on omaks võtnud neile tuttavliku linnaruumi: basaarilikud äritänavad, esimese korruse töökojad, tillukese keskse väljaku, kus õhtuti kogunetakse ja kohaliku UNESCO kaitse all oleva Turpani mugaami-kultuuri kohaselt lauldakse ning tantsitakse.

Vaatamata sellele Li Huijun tulemusega päris rahul siiski pole: „Tööprojekt valmis vastavalt Hiina tavale kohalikus projekteerimisinstituudis ning tulemit oli võimatu lõpuni kontrollida ja ehitusejärelevalvet teha”. Kuna projekteerimisstandardid on keerukad ja pealegi veel igas piirkonnas isemoodi, teeb Hiinas tööprojekti enamasti kohalik firma ja projekt on oma kõige tundlikumas faasis arhitekti kontrolli alt sisuliselt väljas. Lahendus pole päris see, mida autor oma vaimusilmas ette kujutas. Li Huijun tõdeb siiski rahulolevalt, et häbenema ei pea.

Linnaturundus Turpani moodi

Mõned kuud tagasi otsustas Shanshani linnavalitsus hakata linna märki looma, otsima koha isikupära ja väärtusi. Shanshan ei jäta külastajat ükskõikseks. Maagiline linn on täis kontraste: kõrb lõpetab tiheda linna kui noaga lõigatult ja kõrgete liivaluidete tõttu on see nähtav igas linna servas. Kasvav linn on n-ö alla neelanud mõned siinsed traditsioonilised kõrbekülad koos nende juurde kuuluvate viinamarjaväljadega: mošeed, minaretid, tikitud tübeteikadega uiguuri mehed ning kirjude rätikutega naised, muezzin kutsub palvele, kiviahjudes küpsevad naanid jne.

Meie projekt on osa linna turundusprojektist. Arhitekti töö on koguda kokku väärtuslikud killud ja tuua need linnapilti. Ülesanne on korrastada peatänavad väikevormide ja tänavainventari abil, kavandada avalikud väljakud ja pargid, kaitsta väärtuslikke ajaloolis-kultuurilisi linnaosi ja viinamarjavälju ning kujundada linnapiirile linnaväravad.

Hiina üks tuntumaid maastikuarhitektuuribüroosid Turenscape (tõlkes Maa Inimesed) on kõige sellega juba algust teinud. Nende rekonstrueerimisprojekti järgi on valminud linna oluliste miljööväärtuslike kvartalite tänavafrondid, mis arvestavad kohaliku kontekstiga ehk siinse mastaabi ja materjalidega. Projektis kasutatakse karmi ilmastiku eest kaitset pakkuvaid viinapuupergolaid, pärastlõuna-lesosid ja muid piirkonnale iseloomulike elemente.

Iga tööreis Xinjiangi on töö- ja avastusreis üheskoos. Kohtumised tellijate ja ametnikega, nõupidamised ja arutelud vahelduvad meeleolukate ühiste lõuna- ja õhtusöökide ning väljasõitudega. Professor Li Huijun räägib: „Hiinas pannakse asjad paika ärilõunal. Projekti edu sõltub sellest, kas meil õnnestub võtmeisikuga õhtustada või mitte. Vabas õhkkonnas, parima toidu ja joovastava joogi kõrval katsutakse leida sõbralikul teel asjale mõlemat poolt rahuldav lahendus. Kui tellijaga puudub kontakt, siis tõenäoliselt koostööst asja ei saa.”