Arhitektuur ja linnaplaneering

Arhitekt Jaak Poom annab ülevaate trükisest „Stockholmi arhitektuur”, mis on oluline Rootsi pealinna arengu suunamisel.

„Arhitektuur hõlmab kõike, mis on ehitatud ja teadlikult kujundatud: linnaehitust, infrastruktuuri, hooneid, turge, tänavaid ja parke. Arhitektuur puudutab meid kõiki.” Nii algab Stockholmi linnaehitusameti trükis „Stockholmi arhitektuur” („Arkitektur Stockholm”), mis on linna uue üldplaani lisa. Allpool kokkuvõte nimetatud trükisest.

Lihtsustatult käsitlevad linnaplaanid peamiselt maakasutamist (otstarvet ja ehitusõigust), oluline rõhk on ka ehitusmahtudel. „Stockholmi arhitektuuris” kasutatakse vastupidist perspektiivi: vaatluse all on hoonestusevaheline ala, avalik ruum (turud, tänavad, pargid ja haljasalad) ning kõik, mis seal toimub ehk teisisõnu – linnaelu. Hooned, ehkki tähtsad objektid, on vaid avaliku ruumi seinad.

Jalakäijate linn

Stockholm kasvab igal aastal 10 000 inimese võrra. See tähendab pidevalt juurde ehitatavaid hooneid ja linnavõrgu tihendamist. Planeerijad rõhutavad, et seejuures ei tohiks saada elukvaliteet linnas ja keskkonna atraktiivsus ohustatud, iga uus hoone või tehnoseadeldis peab hoopis linnakeskkonda rikastama ja andma linnapildis lisaväärtust. Uue üldplaani pealkiri on „Jalakäijate linn”, mis viitab vastupidisele ideoloogiale eelmise suunaga, mille tulemusel kutsuti linna tihti pilkavalt autode linnaks. Auto olgu transpordivahend, ütlevad nüüd planeerijad, linna saame kasutada aga ainult jala käies. Kogu planeering peab seepärast lähtuma jalakäijast ja tema soovist linna kasutada, seda nii füüsiliselt kui vaimselt.

Linnaelu

Linnaelu sünnib elanike interaktsioonis, mitte planeeringu tõttu, meenutavad väljaande autorid. Plaan loob linnaelule siiski füüsilise raami, kas toetab või takistab seda. Ka hoonete välimus võib olla atraktiivne või vastupidi – eemaletõukav.

Tänavad ja turuplatsid on areen, kus kohtuvad erineva taustaga inimesed. Need kohad peavad olema ahvatlevad ja paljulubavad, rõhutatakse linna aruandes. Seal toimuvad laadad, kontserdid, tänavateater, manifestatsioonid, demonstratsioonid jne, ikka demokraatlikul alusel. Seepärast pole soovitav suurt osa linnaelust üle viia kaubagaleriidesse, kus selline tegevus on keelatud.

Linnafunktsioonide lahutamine ehk eraldi ärikeskused, elamud ja töökohad pole samuti hea, sest sellega hajutatakse linnamaastikku ning suurendatakse transpordi osakaalu. Kaubandus ja muu teenindus, töökohad ja elumajad peavad olema integreeritud, et tagada kogu ööpäeva jooksul elav ja turvaline linnakeskkond.

Tihti on linna tihendamine mõeldud selleks, et tuua elu tagasi kesklinna, kust elanikud on ammu välja trügitud, samuti selleks, et elustada linnaäärseid keskusi. Seejuures ei pea tihendamine alati tähendama kõrghooneid. Kõrghoone vajab enda ümber ruumi, mõjutab ümbruskonna hoonete päevavalgusrežiimi, samuti tuule tugevust linnaruumis. Planeeringuga on vaja leida balanss tiheduse ja lokaalkliima, päiksevalguse ning linnakeskkonna vahel (nt tänava laius versus hoone kõrgus). Ei tohi ka unustada, et tihedas linnas peab olema puhkamiseks kvaliteetseid parke ja haljastust, rõhutavad planeerijad.

Ahvatlev linnaruum meelitab inimesi käima jala või sõitma jalgrattaga. Peale kestliku keskkonna on see soovitav ka sotsiaalsest aspektist: see toob kaasa spontaansed kohtumised, suheldakse kohvitassi juures, pargipingil või mõnes väikepoes. Selleks peab olema linnaruum atraktiivne, prioriteetsed peavad olema kõnni- ja rattateed. Eriti tähtis on panna tähele väikelaste ja puuetega inimeste liikumisvõimalusi linnas. Oluline on ka, et hoonete alumistel korrustel keskuspunktides ja peatänavate ääres oleks äri ja teenindus, mitte autoparklad, prügila vms. Sissepääsud peavad olema linnaelu hõlbustamiseks suunatud tänava poole.

Linnakeskkond ja esteetika

Looduslikud eeldused (topograafia ja veeruum), linna ajalugu ja hoonestuse iseloom (nt linna siluett ja katusemaastik) annavad linnale identiteedi ja lisavad atraktiivsust. Planeerijad toonitavad, et nendest peab planeeringu arengustrateegias alati lähtuma.

Kõrgetasemelises uues arhitektuuris peegeldub tänapäev, see lisab linnale uusi aastarõngaid ja rikastab keskkonda ning kultuuriajaloolist pärandit. Linna aastarõngastik teeb linna loetavamaks: uus hoonestus on linnapildis selgelt näha. Sihid, vaated linna veeruumile, parkidele ja avalikele hoonetele on samuti detailplaneeringu ja ehituse kavandamisel olulised.

Linn peab edendama arhitektuurset uusloomingut tugevdamaks Stockholmi kui Rootsi pealinna rolli. Arhitektuurivõistlused – ka rahvusvahelised – ning koostöö mitmete erialade vahel annavad uusi impulsse ja lisavad kompetentsust. Seejuures peab aga täpsustama, kuidas kaitstakse kultuuriajaloolist pärandit.

Kunst peab olema linnakeskkonna loomulik ja integreeritud osa, rikastama linnaruumi ja lisama linnaosale identiteeti. Paljude kunstnike loomeprotsess hõlmab inimeste osaluse ning ka selle peab lülitama varakult planeeringuprotsessi.

Uute piirkondade kujundamisel peab tänavaruumis ja arhitektuuris püüdlema mitmekesisuse ja variatsioonide poole, seda aga selge ja teadliku kujundamisidee raames. Detailikasutus on oluline: monotoonsed, akendeta või suletud põhikorrusega fassaadid ei paku elanikele küllaldast elamust. Kvartalid, nii palju kui võimalik, tuleb jaotada osadeks ning erinevaid osi peavad lahendama erinevad arhitektid ja planeerijad.

Uusi hooneid, mis mõjutavad senist mastaapi, on vaja käsitleda eraldi. Lähtepunkt peab olema see, et loodav hoone väärtustab avalikku ruumi kõrgetasemelise arhitektuuriga ning et hoone erakordne suurus on põhjendatud tema tähtsusega.

Uues hoones peavad tehnoseadeldised ja energiat säästvad elemendid olema integreeritud arhitektuuri, kasutatud näiteks elementidena arhitektuurses uusloomingus (nt katusehaljastus, rohelised fassaadid jne).

Füüsilised meetmeid, mis hõlbustavad inimeste linnas liikumist, tuleb integreerida kujundusse ja tervikmiljöösse. Maanteed ja liiklustehnilised seadeldised peavad samuti olema linna avaliku ruumi osad. Autod tuleb tiheda hoonestusega alal parkida maa alla.

Linnaosade tihendamisel peab uushoonestuse kujundamine lähtuma linnaosa eeldustest, selle kvaliteedist ja seostest teiste linnaosadega. Uued hooned peavad linnapildis selgelt eristuma.

Millised on linna võimalused oma soove täide viia?

Detailplaneeringud määravad ainult raamistiku, ehitusseadus tagab miinimumi. Planeerimise ajal on hooned alles loomata, ehitusloa andmisel on projekt aga jälle juba liiga kaugele arenenud.

Avalike ruumide omadused, kvaliteet ja ligipääsetavus on vaja määrata juba detailplaneeringuga, kirjutavad planeerijad. Nii era- kui ühiskondlikel maadel on vaja luua selged piirangud (st mitte anda võimalust suure maatüki väljaehitamiseks vaid arendaja soovide kohaselt). Funktsioonide integratsioon (nt hoone, mis sisaldab nii elukortereid, bürooruume kui äriruume), paindlik kasutamine (nt pood-ateljee-elukorter) ja teised seesugused soovid peavad samuti olema täpsustatud detailplaneeringuga.

Stockholmis on linnavõim ise suur maaomanik ja tellija ning ta peab olema erasektorile eeskujuks, nõudma kõrget kvaliteeti avalike hoonete kujundamisel ja ehitamisel. Kui linn müüb/rendib ehitamiseks maad, peab kõrgetasemelise arhitektuuri nõue samuti olema lepingusse sisse kirjutatud.

Olgugi et aruandes nimetatud põhimõtted on ainult juhtnööriks detailplaneeringu koostamisel ja ehitusloa andmisel, on arendajal raske neid ignoreerida (siis peatub ehitusloa läbivaatamine ja algavad pikad läbirääkimised, mida arendaja vaevalt et soovib).

Ühiskonna planeerimismonopoliga kaasneb ka vastutus planeeringu tulemuse eest. Linn peab algatama varakult koostöö ehitusettevõtete ja arhitektidega, korraldama nõupidamisi, kuidas ühiselt terviklikku linna arendada. Tõenäoliselt on vaja veel välja töötada uusi kohtumis- ja koostöövorme, et tekiks süvendatud arutelu, mis edendaks konstruktiivset dialoogi Stockholmi arengu üle, arvavad autorid. Konkurentsiseadus on tekitanud linnale mitmeid probleeme. Kvaliteeti on raske objektiivselt hinnata (kui linn valib kallima, aga kõrgema tasemega pakkumise, on kohtuprotsess kerge tulema). „Stockholmi arhitektuuris” leitakse, et linna tellimuste puhul peab konkurentsimomenti suunama mitmekesisuse ja kõrge kvaliteedi suunas. Linn peab ise välja töötama ka dokumendi, mille toel hinnata arhitektivõistluste ja vähempakkumiste kvaliteeti. Tähtis on ka analüüsida projekti ökonoomiat kogu selle eluea vältel ning sellega seotud lisakulusid, mitte käsitleda seda kui ühekordset äritegevust.

Planeering on protsess

„Stockholmi arhitektuur” on esimene mitmest üldplaneeringu lisadokumendist, mis läheb linnavalitsusele kinnitamiseks. Väljatöötamisel on ka linnaosade ehitusiseloomustused, kus antakse juhtnööre nii hoonete ümberehituseks kui uue hoonestuse kavandamiseks. Samasugune dokument on plaanis koostada linna parkide ja haljastuse kohta.

Planeering on protsess, kirjutavad planeerijad, mida on oluline viia läbi koos elanikega. Kesklinnas ja eeslinna tähtsamates osades on positiivse arengu tagamiseks hädavajalikud üldhaaravad programmid (üldplaani alusel), varajane koostöö ja dialoog. Detailplaneeringule peaks eelnema linnaosa ehitusstrateegia koostamine (strateegia-programm-detailplaan-ehitusload).

Kommentaar

„Stockholmi arhitektuuri” võib vaadata katsena luua linnale arhitektuurpoliitiline dokument, mille väärtus oleneb loomulikult sellest, kuidas seda edaspidi kasutatakse. See sisaldab paljugi sellist, millest planeeringudebatis on ammu räägitud. Kuid see aruanne on siiski huvitav kahest aspektist.

Esiteks võib dialoog avalikkusega linna arengu põhjapanevate küsimuste üle vältida hilisemaid proteste konkreetsete ettepanekute vastu. Teiseks, kui linnavalitsus kinnitab selle dokumendi, annab see tuge linnaplaneerijaile arutlustes ja konfliktides linnaametite ja kasutajatega (nt võib süütut soovitust vaadata projekte pikemas perspektiivis ning arvestada ühiskondlike kuludega näha vitsahoobina mitmele ärihuvidega linnaametile).

Nii Stockholmi linnaehitusdirektor kui linnaarhitekt on oma ametis uued ning asendavad paari väsinud vanahärrat: kahe noore naisarhitekti ambitsioon on uuendada bürokraatlikku planeeringutava ja toetada linna arhitektuurset kavandamist.

Praegu pensionil Jaak Poom on väliseesti arhitekt ja linnaplaneerija, kes töötas Rootsi arhitektuuribüroodes aastatel 1959–2001.