Arhitektuur kui elu ise

Novembris pidasid hulgaliselt auhindu võitnud Tonkin Liu arhitektuuribüroo arhitektid Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas loengu „Teine loodus”. Selle fookuses oli arhitektuuri suhe loodusega: ühtedes töödes rõhutatakse ilma ja aastaaegade vaheldumist, mõnedes viidatakse looduse võimsusele sümbolite kaudu, uuenduslike konstruktsioonide ning vormi ja toimimise taga on samuti loodus. Stuudio looming hõlmab arhitektuuri, kunsti ja maastiku.

Anna Liu ja Mike Tonkin. Reio Avaste foto

Anna Liu on lõpetanud New Yorgis Columbia ülikooli arhitektuuri eriala. Liu on töötanud Hiinas, Jaapanis, USAs ja Suurbritannias. Pärast töötamist Arupi büroos Hongkongis ja Londonis asutas ta 2002. aastal elukaaslase Mike Tonkiniga oma stuudio Tonkin Liu. Mõlemad on neli aastat õpetanud Londoni arhitektuuriühingu arhitektuurikoolis (AA), kus on uurinud tudengitega looduse, aga ka inimloomuse mustreid. Mike Tonkin on lõpetanud Londonis kuningliku kunstikolledži (RCA) arhitektuuri eriala ning õpetanud paljudes arhitektuurikoolides nii Inglismaal kui ka Kaug-Idas, praegu on ta Bathi ülikooli õppejõud. Äsja ilmus raamat Tonkin Liu välja töötatud nn koorikpits-struktuuri kohta („Tonkin Liu: The Evolution of Shell Lace”, 2014), vt ka www.tonkinliu.co.uk.

On teil mõni hea määratlus, mis on arhitektuuris teadus, uurimistöö? Minu arvamuse kohaselt on teie looming uurimistöö. Kuidas aga seletada seda reaalteadlasele või ka avalikkusele, kes on harjunud mõtlema uurimistööst reaal-, täppis- või loodusteaduste valguses?

Anna Liu ja Mike Tonkin: Uurimistöö algab kujutlusvõimest. Ehe uurimistöö tähendab otsida seda, mida me veel ei tea ega oska määratleda, mis vajab veel nime. On üks tore ütlemine „sa ei tea, mida sa ei tea”. Kuidas teab teadlane küsimust esitada, kust ta teab, mida uurima hakata? Ta kujutab ette, kuidas miski võiks olla. Teaduslik uurimistöö hõlmab meeletult palju vaatlemist, kujutlust, ideoloogiat ja usku. Arhitekti tugevus seisneb võimes kujutada ette midagi, mida pole veel olemas, mis on teadmata, veel ehitamata, sel viisil ruumi vormimises.

Arhitektidena meeldib meile juurelda iga projekti esmaste põhimõtete üle, et nihutada piiri selle osas, mida me juba teame või arvame teadvat. Meil ei ole huvi korrata seda, mida oleme juba teinud. Iga projekt võib meid viia tundmatusse. Rännakul tundmatusse esitame oma uskumustele arhitektidena väljakutseid või siis otsime neile kinnitust.

Mida siis ikkagi pidada uurimistööks? Kus jookseb piir? Milline on uurimistöö väärtus arhitektuuripraktikas?

Arhitektuur toimetab faktide ja folkloori vahel, võtab tükikese tegelikkust ja kujutleb selle võimalikke tulevikuvariante. Kujutlusvõime struktureerimiseks ja sellele jõu andmiseks uurime projekti asukoha kultuuri, loodust, inimesi, piiranguid, ambitsioone, materjale, konstruktsioonisüsteemi piirvõimalusi, olmeküsimustest poeesiani.

Linna- ja maakeskkonna taaselustamise projektid on viimastel aastatel tekitanud uue arhitektuuritüpoloogia, mis sarnaneb n-ö totaalse arhitektuuriga, kus taristut, kunsti, maastikku, hooneid ja tulevasi arendusi nähakse tervikuna, integreeritult, nii et see vormib koha vaimu. Ei lähteülesanne ega ehitusmaterjalide või konstruktsioonisüsteemi valik räägi sulle sellest midagi. Vaid siis, kui seame küsimuse alla tavaarusaama sellest, milline peaks arhitektuur välja nägema, olema või kuidas toimima, avardame selle rolli kultuuris. Oma töös oleme seda protsessi uurinud lugude jutustamise kaudu.

Pidevat uurimistööd on vaja selleks, et arendada keskkonnadisaini uusi, radikaalseid ja terviklikke tehnikaid. Ehitise puhul ei peaks lihtsalt materjali tarbima ja tehnoloogiat rakendama, vaid mõlemat uuendama, seda kõike maastiku mõõtkavast kuni uute materjalide nanoskaalani. Arhitektuur on ehitiste ja materjalide kuhjatisena maastiku osa, mis saab mõjutada keskkonda positiivselt. Meie kõigi ees on väljakutse, kuidas mõtestada ümber inimloomus ja loodus nii, et rõõmustame looduse üle, toimime ja loome uuendusi sellega koos.

Mille kallal te praegu töötate?

Praegu on meil käsil uuringud ühe projekti tarvis IndiasLääne-Ghattides. Tegu on erakordse paigaga, mida valitsevad mussoonirütmid, aastast aastasse. Selle paiga majandus ja ökosüsteem on äärmuslike ilmaoludega täiuslikult kohanenud. Inimese leidlikkus õitseb, kui tuleb olla vastakuti sääraste ekstreemsustega. Uurime seda, kuidas hoonete puhul on iidsetest aegadest saadik leitud viise ekstreemsete ilmastikuoludega toime tulla. Mussoonvihmade kuudel tuleb väga suur kogus vett mujale juhtida ja kokku koguda ning seda siis kuiva­perioodil säästlikult kasutada. Tohutud veelaamad liiguvad üle suurte alade ja määravad ära selle, mida saab ohtralt kasvatada ja mida mitte. See projekt nõuab meilt palju seepärast, et kõik on loodusnähtuste müriaadile allutatud.

Kes on teie mõttekaaslased? Kus näete sarnast lähenemisviisi, mõtteliini, tundlikkust?

Oleme arhitektid oma elulaadi, mitte ameti poolest, päev-päevalt elu kogedes ja selle eri tahke vaadeldes, uurides, kujutledes, korrastades. Leiame hingesugulust kunstnike, poeetide ja muusikute loomingus. Arhitektuuri ilu seisneb selles, et see on elu ise. Arhitektuur hõlmab ja vormib erakordseid inimsuhteid, meie omavahelisi suhteid ja meie suhet loodusega.