Arhitektuur, tootlik põrumine ja tulevikufossiilid

Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite loengusarjas pidas maikuu viimasel päeval loengu USA idarannikult pärit arhitekt ja kunstnik professor Jenny E. Sabin, kes keskendub oma uurimustes konteksti, materjali ja vormi kokkupuutele arhitektuuri, tehnoloogia ja teadusega. Dünaamilisi ja keerulisi infokogumeid visualiseerides ja materialiseerides läheb tal ühtaegu vaja käsitööoskusi ja digitaalse tootmise tehnoloogiaid.

Lisaks arhitektuurile on Sabin õppinud keraamikat, aga ka molekulaarbioloogiat. Teda võib nimetada esimeseks mitte-teadlasest Pennsylvania ülikooli meditsiini ja inseneriteaduste instituudi liikmeks. Koos Peter Lloyd Jonesiga asutas ta LabStudio, mida ta nüüd aitab juhatada. Sabin on ka PennDesigni juurde kuuluva uurimisgrupi ehk mittelineaarsete süsteemide organisatsiooni (Nonlinear Systems Organization) asutajaliikmeid. 2011. aastast on ta Cornelli ülikooli õppejõud, kus tema valdkond on arhitektuur ja tärkavad tehnoloogiad. (Vt ka jennysabin.com ja labstudio.org.)

Jenny E. Sabini loeng näitlikustas, kuidas arhitekti ja teadlase koostöö võib sageli viia üllatava lahenduseni. Tema enda loomingus põimuvad bioloogia, tekstiilikunst, keraamika, arhitektuur ja ehitustehnoloogiad moel, mis pakub uusi võimalusi mittelineaarsete tootmisviiside, isetekkeliste struktuuride ja uudsete materjalide kasutuselevõtuks. Arusaadavalt tekitas tema loeng kuulajate seas mitmeid küsimusi arhitektide muutuva rolli, generatiivse kunsti ja disaini ning ehitustehnoloogia tuleviku osas. Selle kõige kohta pärisime koos arhitekt Martin Melioranskiga järgmisel päeval Jenny Sabinilt endalt.

Veronika Valk: Mainisid oma loengus, et valid iga uue projekti puhul hoolikalt alguspunkti, lähtekoha. Kuidas otsustada, milline on hea lähtepunkt? Millel su otsustused põhinevad?

Jenny E. Sabin: Kui alustasin näiteks koostööd Peter Lloyd Jonesiga, ei teadnud ma, kas tegu on „õige”, „vale” või „eduka” alguspunktiga. Kindlus tekkis koostööprotsessis, kas „tootvalt hävides” või „produktiivselt põrudes”. See on see osa tööprotsessist, kui tekib uus teadmine, kui avastatakse midagi, millest varem ei teatud. Ma arvan, et polegi niivõrd oluline, millest alustada, pigem on oluline see, kuhu tahetakse välja jõuda, mis suunas juhtida tööprotsessi. Senise praktika põhjal saan väita, et mõned bioloogilised süsteemid ja mõttesuunad on arhitektile kasulikumad kui teised. Usaldan oma koostööpartnereid, kes aitavad keskenduda olulisele. Teaduses toimub ju nii hingematvalt palju, sellesse võib uppuda. Teadlastega koostööd tehes on meil – arhitektidel ja kunstnikel – vaja keskenduda ja minna sügavuti, et siis lagedale tulla millegi mõistliku ja vajalikuga.

Martin Melioranski: Eks see aimdus või eelteadmine on kombinatsioon varasemast kogemusest, teadmisest ja vaistust.

Mida ütleb vaist arhitektuuri ja bioloogiliste süsteemide homsete koos- ja vastasmõjude kohta?

J. E. S.: Mind huvitab mõõtkavaülesus, liikumine ühest mõõtkavast teise. Eeskujuks on mõned mu kolleegid, kes tegelevad materjaliteaduse ja mimikriga. Nemad vaatavad organismide toimimist terviksüsteemina, mis on disainistrateegiate arendamiseks viljakas pinnas. Olen aastaid uurinud rakke, sellest on olnud palju kasu, kuid täna loen huviga teadustöid, kus uuritakse mõnd looma kui süsteemi. Näiteks Akroni ülikoolis uurib Peter H. Niewiarowski gekosid kui terviklikke organisme nende elukaare, evolutsiooni valguses. See on üsna haruldane, paljud teadlased on spetsialiseerunud loomade teatud omadustele. Tema lähenemine on süstemaatiline, see hakkab järk-järgult jõudma ka materjaliteadusesse. Sellised ühest mõõtkavast teise liikumise võimalused paeluvad mind väga.

Kas ühest mõõtkavast teise hüpates tuleb ükskord ka piir ette?

J. E. S.: Olen peamiselt töötanud bioloogiliste süsteemidega väga väikses – raku mõõtkavas. Ma pole bioloogia vallas veel töötanud meie silmale nähtavas, nn käepärases mõõtkavas. Ilmselt tuleb hakata lihtsalt tööle ja alguses ka „produktiivselt põruda”. Õppejõuna juhendan projekte, kus tudengitel tuleb töö eri etappides arvestada teatud arhitektuursete piirangutega. Küsimus pole mõõtkavade-vahelises „tõlkes”, vaid oskuses lubada teatud, näiteks väiksemast mõõtkavast saadud teadmistel rikastada, nakatada või ka „tootvalt reostada” lahendusi suuremas mõõtkavas. Arhitektuuripiirangutel pole sageli esmapilgul otsest seost bioloogiast laenatud kontseptuaalsete töövahenditega, kuivõrd need võivad olla pigem seotud näiteks objekti asukohast tulenevate ehitustehnoloogiliste iseärasuste või muu sellisega. Siis minnakse mõttes väiksesse mõõtkavasse tagasi, et bioloogilisi „töövahendeid” täiustada. Niimoodi tööprotsessi mitme mõõtkava vahel edasi-tagasi põrgatades saame tuua bioloogiliste süsteemide lahendused tasapisi arhitektuuri mõõtkavasse. Kui skaalade diapasoon läheb väga suureks, tekib nn skaalade kaskaad ja küsimuste ning edasi-tagasi põrgatuste hulk kasvab.

Mulle meeldib väga see väljend – „tootvalt põrumine”. Arhitektilt ei oodata, et ta läbi põruks, olgu siis tootvalt või mismoodi tahes.

M. M.: Teaduses on see-eest küllalt lugusid, kus õnnelikud „õnnetused” toovad kaasa mõne uue avastuse.

Arhitekt pole ju teadlane? Kliendile ei hakka arhitekt ometi ütlema, et ta kukub nüüd „produktiivselt põruma”…?

J. E. S.: Ei, üks teine müts pannakse pähe. „Produktiivselt põrumisest” tõepoolest ei räägita, tellija läheks närviliseks.

M. M.: Eksperimentidest arhitektuuris ei räägita seetõttu, et ühiskonna silmis tuleb erialane usaldatavus säilitada. Täna tuleb arhitektidel oma eriala taasmõtestada mitte ainult selles osas, mis on arhitekti tegevuse „produkt”, vaid ka selles osas, kuidas arhitekt suhestub ühiskonnaga. See juhtub siis, kui väärtustatakse viisi kuidas arhitekt asjadest mõtleb, mitte ainult „produkti”, mida ta toodab.

Milline on hea klient? Kas selline, kes oskab hinnata põnevat tööprotsessi ja ootamatut tulemust? Mida arvaksid, kui sinu poole pöörduks mõni teadusasutus?

J. E. S.: Minult on küsitud visualiseerimisteenust, mida oleme tudengitega ka pakkunud. Sel juhul on olnud tegu väga spetsiifilise ülesandega.

Kuid nad pole tulnud jutuga, et eksperimenteeriks koos ja vaataks, kuhu see meid viib?

J. E. S.: Niisugust asja ei juhtu väga sageli.

Ometi võiks, kuivõrd töötame – arhitektid, teadlased – tihti samade eesmärkide nimel. Sinu projekt „Laegas tulevikufossiilidele” („Cabinet for Future Fossils”) suhestub ju otseselt tulevikku projitseeritud evolutsiooniga. Kas mõtled oma töö käigus sellele, kui pikk on arhitektuuri eluiga?

J. E. S.: Jah, „Laegas tulevikufossiilidele” on lõbus kujutluspilt, millised võiksid välja näha tulevikufossiilid, aga ühtlasi ka ajalooline viide sellele, millised on olnud inimese ja looduse omavahelised suhted, kuidas teatud laadi informatsioon ja teadussaavutused on ühiskonnas levima hakanud. Kuid projekti tarvis loodud konstruktsioon, kasvuhoone, on tehtud plastikust, milles peitub iroonia tänase olukorra suhtes. Minu keraamikaprojektides on pikaealisus justkui rohkem esil, need on mõeldud ajale vastu pidama.

Aga kas oleks võimalik arhitektuuris, meid ümbritsevas tehiskeskkonnas, ette kujutada nn sisseehitatud evolutsiooni, mis suhestub bioloogiliste süsteemidega? Seda mitte ainult mimikri näol, aga ka tegelikul ja sügavamal, eluslooduse toimimispõhimõtete tasandil.

J. E. S.: Mind huvitab tõepoolest kasutajakeskse arhitektuuri teema ja see, kuidas hooned võiksid keskkonnaga suhestuda, seda mõjutada ja sellega kohaneda kui organismid. Hoonete elutsükli teema on tihedalt seotud sellega, mida oleme võimelised õppima bioloogilistest süsteemidest.

Kui kasutada Michael Henseli sõnu, siis on tunda „kestlikkuse-väsimust”. Kestlikkus on haltuura, aga poliitilises mõttes suur äri. Et asjalood ka päriselt kestlikumad oleksid, tuleb meil mõtestada kogu probleem tervikuna. Keskkonna kavandamise ja loomise protsess peab olema süsteemne, mõttest realiseerimiseni – linnas, kultuuris, ühiskonnas. Tehnoloogia on küll oluline, kuid vaid osa suuremast pildist, kultuurist. Kui mõelda, et suurem osa inimkonnas elab ehitatud keskkonnas – kuidas me selles elame ja töötame? Milline on selle keskkonna kultuur?

Bioloogias on võtmesõnaks „kohastumine”, see pakub põnevaid mudeleid, mille rakendusvõimalusi on põhjust uurida ka arhitektuuris. Tihti pole eluslooduse protsessid just kõige tõhusamad. Nad ei pruugi alati minna kõige „tõhusamat teed”. Võib-olla selles on midagi.