Arhitektuuri ellujäämise lühikursus

ABOL. Koostaja Jüri Okas, keeletoimetaja Aili Künstler. Eessõna Andres Kurg. Kujundanud Tiit Jürna. Kultuurileht, 2013. 468 lk.

Selle kirjatüki tugipunktiks on enam kui kolmveerand aastat tagasi avaldatud raamat, mis esitab väga hästi koostatud ja kujundatud kokkuvõtte Jüri Okase ja Marika Lõokese arhitektitegevusest. Massiivne köide sisaldabki arhitektuuri, peamiselt ehitiste, kavandite ja makettide fotosid. Lisaks Andres Kure eessõnale ja minimaalsele tekstiosale (justkui peidetuna pealiskaudse pilgu eest) leiame Jüri Okase arhitektikreedo: repliigid, mis ajendasid mind lugu kirjutama. Nii nagu kirjandus ja kunst, jätab ka arhitektuur otsad enam-vähem lahti: arhitektid on nii pildi kui kasina teksti kaudu usaldanud lugeja-vaataja kätte oma „avatud”, lõpetamata loomingu. Teen siinkohal katse tuua esile kunsti üldprobleemide hulgast peamise, selle toimimisvõimega seonduva.

Vaikuse keel

Arhitektuuri on aina võrreldud muusikaga. Vahest ka seetõttu, et nende kunstide ühiseks eripäraks on mõningane embrüonaalsus. Mõlemat iseloomustab vahendatuse vaikne aeg, kus teos tekib tõlgenduses. Suur, lausa pildiraamatuna käsitletav köide ja avaldatud materjali intellektuaalne puhtus moodustavad vägagi tähelepanuväärse terviku, esitades arhitektide loomingu nagu muusikasalvestise, plaadi, millel polegi ju tavaliselt midagi peale… muusika. Selles raamatus pole ka midagi peale arhitektuuri. Ja nii nagu plaati uuesti kuulates, saab selle köite korduval lehitsemisel üha selgemini aru, mida see kõik tähendab. Arhitektuuri lähivaatlusel ilmneb kõigepealt arhitektide endi rõhutatud metoodiline töö oma esteetiliste vahendite kallal (mis kujundas lõpuks koguni mõlema arhitekti elulaadi) – professionaalse arengu üks peamisi tunnuseid, mis avaldub kogu nende loomingu ulatuses. Teine nn toimivale kunstile üldomane joon on areng, mida saab iseloomustada lihtsuse ja selguse poole liikumisena. Sellega piirdumine oleks aga banaalne. Tegelikult areneb Okase ja Lõokese arhitektuur üha edasi, teadliku ja ülimalt kriitilise protsessina, kusjuures algusest peale hakkas detailirohkus, ka tehniliselt olulisena näivate nüansside paljusus asenduma objekte tervikuks integreeriva tundlikkusega, üha enam on nad keskendunud arhitektuuris tähtsaimale, arhitektoonilistele struktuuridele. Raamatus leheküljelt leheküljele liikumisel ilmneb kogu kunstile ülimalt tähtis, kuid kahjuks nüüdiskultuuris üha harvem tõsiasi, et ka arhitektuur, täiesti erinevalt teadustest, ei ole mitte arutleva mõistuse praktika, vaid kunst. Arutlus ja praktiline mõistus on seal koha sisse võtnud kui vastust otsiv küsimus tehnikate järele, mis lubab arhitektuuril „toimida” ja tegelikult kujuneda inimkultuuri realiseerijaks meie mõneti paratamatus materiaalsuses. Kuid ka arhitektuur püsib esiteks üldiselt omaks võetud tõdemusel, et igasugune teadus või ka kunst saavad moodustuda ainult sellest, mis toimib omaenese diskursusena, on võimeline kujundama omaenese lingvistilise korrastatuse ning kriitilise ruumi, ja „mis täidab vähemalt kaht tingimust: piiritleb täpselt oma objekti ja loob sellele vastava instrumentide süsteemi” (Claude Lévi-Strauss, „Strukturaalne antropoloogia”, 1958). Niisiis võib ka arhitektuur kunstina ellu jääda ja loota oma tulevikule vaid juhul, kui suudab täita neid kolme olemuslikku tingimust, just nagu muinas­jutus.

Esimene neist tingimusist muudab järgneva äärmiselt keeruliseks ka keeleteadusele ja kultuurifilosoofiale, rääkimata kõikvõimalikust praktikast. Keeruliseks teeb selle juba tõdemus, et kunstile, arhitektuurile ja muusikale omased vahendid ning esteetilised süsteemid ei ammenda end mingi keelelise funktsioonina ega allu seetõttu ka ajaloo lingvistilisele struktureeritusele, mis katkestab ühtlasi oma justkui sünni­pärasena näivad sidemed modernistliku filosoofiatraditsiooniga juba sisuliselt XX sajandi alguses. Selle modernistliku kidakeelsuse ja Okase-Lõokese raamatu peaaegu et vaikuse põhjus peitub vähemasti osaliselt keeles endas. Nimelt puudub inimkeelel niisugune abstraktsuse nüansirohkus, et toimida konkreetseid ideesid kasutamata.

Kunstidest arutlev keel

See asjaolu näib üha enam kaduvat meie kunstikäsitluse silmapiirilt ja nõnda kipub tänane kultuurireaalsus asendama kunstiteoste esteetilisi keskmeid tekstiga ja kaldub ka arhitektuurile iseloomulikke struktuure üha enam vahetama mingite sotsiaal- ja rakendusteadustest pärit narratiivijuppidega, millel pole tihtipeale asja isegi mitte nendesse teadustesse endisse. Ainuüksi ideegi mingitest esteetilistest süsteemidest mandub koguni kunstimaailmas endas, ses paljuhäälses orkestris, täiesti kunstiväliste monoloogide kakofooniaks. Ometi on toimiv dialoog kunstis võimalik. Reaalne on see ainuüksi juba seetõttu, et kunstidest arutlev keel, asendades neis sisalduva iseendaga, on võimeline omandama ülimalt peene kirjandusliku, poeetilise kujundi mõõtmed, ja muutub ka ise seeläbi, oma parimate võimaluste juures, filosoofiaks, kirjanduseks või koguni luuleks.

Teine tingimus on seotud arhitektuuri toimimisvälja piiridega. Õigupoolest piiride laienemise või selliste alade hõlmamisega, mis olid varem kas kättesaamatud või mõeldamatud, kuid on üha enam osutumas arhitektuuri uuenevale reaalsusele. Omaette aspekt on seejuures arhitektuuri tektooniline ulatus, mis teeb keskkonda sekkumisest alati kõlbelise probleemi ja põhjustab enamasti kultuuridilemma. Selle dilemma sisuks on vähemasti Laugier’st saadik olnud loov ja kriitiline arhitektooniline protsess, mis suudab kaoses kaduma läinud struktuuri esile tuua ning tõsta selle inimmõõtu looja tunnuseid kandva korrastatusena. Dilemma olemus on aga ajas aina muutunud kunstiteoreetiline probleem.

Selle probleemi lahendid sõltuvad tänapäeval pigem episteemilisest reaalusest kui võimalikest ajaloolistest spekulatsioonidest arhitektuuri tuleviku üle, need peatuvad omas ajas kohe, kui peaksid käsitlema hakkama tuleviku kunstiteoseid. Niisiis ei käi jutt mitte Albert Robida või Buck Rogersi naljakatest tulevikunägemustest, vaid eelkõige sellistest esteetilistest vahenditest, mis on arhitektoonilise protsessi keskmena „tulevikuvõimelised” ega hangu oma ajaloolisesse momenti. Siinkohal tuleb lõpuks esile ka kolmanda tingimuse sisu, mis taandub individualiseeritud esteetiliste süsteemide vajadusele, kuna neid ei õnnestu ammutada ei ajaloost ega ka ajaloojärgsest retoorikast. See aeg on kunstides ammu möödas ja kõiksugu katsed asendada esteetilised süsteemid millegi muuga tähendavad ühtlasi ka kunsti lõppu. Ometi joonistavad ja pläkerdavad lapsed rõõmsalt edasi, inimesed teevad aina kunsti ja ehitavad ikka ilusaid maju, ilma et see kõik neid kuidagi puudutaks.

Veel hämmastavam on aga fakt, et kogu meile tuntud avangardkunst, nüüdisarhitektuur ja disain sellisena, nagu seda tänapäeval mõistetakse, on loodud, kujunenud või lausa tekkinud pärast ajaloolise kunsti lõppu, väljaspool ajalugu. Ilmselt on kunst mujale kolinud, tõusnud indiviidi tasandile ja toimib väljaspool kõikvõimalikke modernistlikke korrakäsitlusi üha edasi. Ka arhitektuuri vaimne ruum paikneb pigem inimeses, kellest põrkuvad eemale kõik korrad ja süsteemid peale kunstide, niipea kui leiavad end seismas silmitsi millegi sellisega, mis ei allu positiivsele analüüsile.

Siintoodu muudab arhitektide Okase ja Lõokese raamatu üsna tähelepanuväärseks nähtuseks oma eesmärki ületavas binaarsuses. Ühelt poolt toob see muidugi hästi esile Okase ja Lõokese ühisosa Eesti arhitektuuritraditsiooniga, selle paremikuga, ning personaalsed suhted oma kunsti ja ametiga. Teiselt poolt on raamat oluline aga asjaolu tõttu, et see illustreerib arhitektuuri kui täidetud nõudmist üha individualiseeruvate esteetiliste vahendite järele, arhitektuuri ellujäämise kunsti. Täiesti sõltumatult sellest, milline on nende endi looming, viitab „ABOLi” pildiraamat eelkõige kohustusele erineda, olla teistmoodi ja ausalt sõltumatu ses aina kaosena ilmuvas maailma aja­likkuses.