Arhitektuuri- ja Disaini-, aga siiski Kultuurikatel?

Olen töötanud kultuuriministeeriumi nõunikuna arhitektuuriala heaks peaaegu kolm aastat, disain on olnud minu vastutusalas pisut alla aasta. Uuest aastast annan teatepulga edasi järgmisele nõunikule. Lubage lõpetada see vägagi põnev töö veel ühe ilusa suure unistusega. Unistan riigist, kus on elukeskkond, mille pärast siin ollakse, siia jäädakse ja siia tullakse. Unistan riigist, kus hoomatakse elukeskkonna rolli iga inimese heaolus ja riigi edus. Unistan sellest, et aastal 2020 on enamikus Eesti ettevõtetest ametis disainer – ja mitte vaid turunduse, vaid ka arendustegevuse juures. Unistan arhitektidest, kes naudivad võimalust anda oma panus elamusliku ja kvaliteetse keskkonna loomisesse nii kodus kui välismaal. Ja muidugi unistan Tallinnast, mille mereäär pulbitseb heast avalikust ruumist, ettevõtetest, äridest ja põnevatest sündmuspaikadest, mis on kohalikele omad ja külalistele kutsuvad. On olemas üks idee, mis võiks nende unistuste täitumise lähemale tuua.

Arhitektide-disainerite hulgas on hakanud küpsema mõte ühendada jõud, et pakkuda üheskoos avalikkusele keskkonna kujundamise protsessidest terviklikumat arusaama. Arhitektuurimuuseumi eestvedamisel on uuritud võimalusi ühendada arhitektuuri ja disaini mälu- ja arendusasutused ehk muuseumid ja keskused üheks tervikuks. Uue organisatsiooni põhiline eesmärk oleks avada arhitektuuri ja disaini roll ühiskonnas. Koostöös tekiks ajutrust ja platvorm, kus võiksid kohtuda kodanik ja arhitekt, õpilane ja arendaja, välisinvestor ja teadlane, tehnik ja linnapea jt. Samuti saaks seal tutvuda sellega, kustkaudu oleme jõudnud tänasesse päeva, s.o arhitektuuri-, tarbekunsti- ja disainipärandiga. Väliskülaline veenduks, et Eesti on maa, millele annab enesekindluse elukeskkond, arhitektuur ja disain.

Kus selline kohtumispaik asuda võiks? Täna asub tarbekunsti- ja disainimuuseum vanalinnas, arhitektuurimuuseum Rotermanni soolalaos. Mõlemad on väärikad paigad, ent muuseumitööks kohati ebasobivad. Arhitektuuri- ja disainikeskuse koostöö on füüsiliselt alanud ehitusplatsil, peatselt valmivas Kultuurikatlas. Naabriteks on uuenduskuuri läbinud Energia avastuskeskus ja teisel pool ainsat osa säilivast kultuurikilomeetrist Eesti kaasaegse kunsti muuseum koos põnevate aedadega. Loomulikult on naabriks ka eesti postmodernismi ehk veel mitte lootusetult tuhmunud teemant linnahall, mis ootab uut elu. Kultuurikilomeeter ei olnud mõeldud pelgalt jooksurajana. Arhitektidele ja ärksatele kodanikele ilmutas end siin alge väga tervitatavast linna avanemisest merele: sadam, linnahall, uus raekoda, Kultuurikatel, Patarei, lennusadam …

Nüüd kuulukse, et linn on asunud muutma vastu võetud, ent seni kehtestamata Kultuurikatla, linnahalli ja mere vahelise ala detailplaneeringut. Kunstimuuseumi laienduse asemel peaks kerkima viiekordne hiigelmahuga ärihoone. Linnal tekib võimalus krunt realiseerida. Tekib lootus, et saab lõpuks valmis ka Kultuurikatel, ent kas linnal on seda üldse tarvis … ehk võiks see järgmisena müüki minna?

Igal mündil on kaks poolt. Ühest küljest on see arengusuund hirmutav: tundub, et kultuur ei ole Tallinna prioriteet ja mereääre avamine on ohus. Teisest küljest oleks ala oskuslikule arendamisele kaasaaitamine riigi võimalus näidata head eeskuju. Kinnisvaramaailmas öeldakse, et asukoht on kõik. Siin on olemas väga hea asukoht, suure potentsiaaliga ruum ja idee. Võimalus avada merele konkreetne osa linnaruumist: arendada Kultuurikatla, linnahalli ja mereääre vaheline ala kohaks, kus on Arhitektuuri- ja Disainikatel, lisandunud ärid ja ettevõtted, toimiv Energia keskus, laienenud EKKM kui elav sündmuspaik. Kui järgneks ka tahe ja võimalus investeerida? Mis oleks, kui just siia sünniks Arhitektuuri- ja Disainikatel?

Kultuurikatla inspireerivad ruumid ja ümbritsevad välialad lubavad luua nii Tallinna elanikele kui ka väliskülalistele lennusadamaga võrreldava magneti, kus oleks nii sisu kui ka atraktsioone, pärandit ja tulevikumuusikat. Köitev asukoht ja mitmekesine läbipõimunud kultuuri- ja ettevõtlusruum tagaksid loodavale institutsioonile suurema omatulu. Teineteist tugevdav koostöö Energia keskuse ja EKKMi vahel saaks edasi areneda. Kultuurikatla ja EKKMi krunt lubaksid mahutada nii muuseumide kui ka keskuste ruumid, luua lisapinda ladude tarvis, EKKMi juurdeehituses jaguks ruumi loomeala ettevõtjatele. Osal alast saaks toimiva finantsplaani tagamiseks arendada äritegevust, nagu see detailplaneeringuga kavandatud, näiteks rajatavas turuhoones. Krundi üks serv ulatub ju Kalasadamani ning selles osas tegutsevad praegu kohvik Klaus ja Eesti Disaini Maja.

Naabrid on head, asukoht on väga hea. Ligi pääseb nii kohalik kui ka turist, eriti kui viia ellu Mere pst, Sadama tn ja Põhja pst ristmiku varasem inimsõbralikum liikluslahendus, mis on küll planeeringu uuest variandist kadunud. Lennusadama näide on tõestanud, et muuseum võib olla palju enamat, kui oskasime ette kujutada. Ärgem jäägem poolele teel pidama. Arhitektuuri- ja Disainikatel võiks olla kui majakas, mereääre arengu mootor, põnev keskkond, kus on ruumi kogeda, vaadata, lugeda, arutada, kuulata, osta, nautida ja unistada … Ja majade ja asjade vahele mahub nii muusikat, teatrit, tekste ja kõnesid, kultuuri ja äri, väikseid ja suuri. Nii saaks teoks unistus Kultuurikatlast selle kõige paremas, sisulisemas ja laiemas tähenduses.