Arhitektuuri kõigile
Meid on liidus 391 arhitekti, lisaks noortekogu 11 liiget. Arhitektide liit ühendab aktiivsemat osa Eesti arhitektidest ja me moodustame ligikaudu kolmandiku Eestis tegutsevatest arhitektidest. Meie, s.t ühe kolmandiku ülesanne on ärgitada ülejäänud kaht kolmandikku aktiivsusele ning seda mitte ainult projekteerimise valdkonnas, vaid ka ruumikultuuri, kultuuriruumi, mõtteruumi, seaduseruumi, ruumikunsti ja kogu Eesti eluolu puudutavates küsimustes. See tähendab – me kutsume neid üles olema aktiivsemad kodanikud ja neil teemadel tarmukalt kaasa rääkima.
Eesti Arhitektide Liidu esimehe Peeter Pere kõne liidu üldkogul
Meid on liidus 391 arhitekti, lisaks noortekogu 11 liiget. Arhitektide liit ühendab aktiivsemat osa Eesti arhitektidest ja me moodustame ligikaudu kolmandiku Eestis tegutsevatest arhitektidest. Meie, s.t ühe kolmandiku ülesanne on ärgitada ülejäänud kaht kolmandikku aktiivsusele ning seda mitte ainult projekteerimise valdkonnas, vaid ka ruumikultuuri, kultuuriruumi, mõtteruumi, seaduseruumi, ruumikunsti ja kogu Eesti eluolu puudutavates küsimustes. See tähendab – me kutsume neid üles olema aktiivsemad kodanikud ja neil teemadel tarmukalt kaasa rääkima.
Oma tegevuse jätkusuutlikkuse tagamiseks ja konkurentsivõime parandamiseks tõhustame nii valdkonnasisest kui ka valdkondadevahelist koostööd. Kultuuriministeerium on delegeerinud arhitektide liidule arhitektuurivaldkonna tegevuskava ja riigi kultuuripoliitika arhitektuuri puudutava osa koostamise. Oleme sellesse protsessi kaasanud maastikuarhitektide liidu, sisearhitektide liidu, arhitektuurikeskuse, planeerijate ühingu, kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna ja arhitektuurimuuseumi.
Loodavas poliitikas saab olulise koha riigiarhitekti institutsiooni loomise kava. Selle kontseptsiooni ettevalmistamisel oleme toetunud Hollandi, Inglismaa ja Austraalia kogemustele. Tulevane Eesti riigiarhitekt ei ole mitte ainult isik, vaid ka institutsioon (nagu õiguskantsler), kes tegeleb riigi tasandil arhitektuuri ja ruumilise planeerimise küsimustega. Riigiarhitekti ja tema büroo juures peaks ühiskondlikel alustel tegutsema umbes 20liikmeline nõukoda.
Riigiarhitekti institutsiooni loomise põhieesmärk on edendada terviklikku ja jätkusuutlikku keskkonda ning kaitsta ühiskonda ruumilise reostuse eest. Selle institutsiooni konkreetsemad ülesanded on viia ellu riigi arhitektuuripoliitika, nõustada riigiasutusi planeerimise ja arhitektuuri alal, osaleda ruumilises planeerimises eeskätt riiklikul, aga ka kohalikul tasandil, osaleda õigusloomes, koondada planeerimis- ja arhitektuuriteavet ning jagada seda, samuti edendada kvaliteetarhitektuuri. Riigiarhitekt peaks Eestit esindama ka Euroopa arhitektuuripoliitika foorumil.
Riigiarhitekti institutsiooni asutamine ja sellega seonduvad õigusaktid on otstarbekas lisada ettevalmistatavasse planeerimis- ja ehitusseadusesse omaette peatükina. Paraku peab mainima, et selle seaduse eelnõus pole koostajad meie soove arvestanud, hoolimata selgitustööst.
Meie soov on, et riik, kohalikes omavalitsustes töötavad ja ehitusprotsessiga seotud inimesed jõuaksid arusaamisele, et ehituskultuur on ehitatud keskkonna kujundamisel oluline. Meie eesmärk on muuta ehituskultuuri arengukava elluviimisega ehituskultuur meie ehitatud keskonna kaubamärgiks.
Kinnisvaraomaniku ja ehitiste tellijana saab riik olla hea eeskuju. Oluliste avalike ehitiste projekteerijad peavad selguma arhitektuurivõistlustel, mille tulemuse elluviimise tagab riik, eraldades selleks vajalikud vahendid. Aus konkurents ja avalikkuse huvi arhitektuuri vastu, Eesti arhitektuuri rahvusvaheline maine ja konkurentsivõime – kõik see on riigi huvides.
Euroopa Liidu sisene konkurents tugevneb pidevalt ning üha enam spetsialiseerutakse valdkonna sees. Vaba konkurentsi nimel ei tohi siiski anda kõiki eesti kultuuri hoobasid käest – vaja on sihiteadlikke riiklikke programme meie tipparhitektide ja teiste loovisikute toetuseks. Need meetmed peavad loomulikult olema läbipaistvad ja kontrollitavad. Midagi on väga valesti, kui ka parimatel arhitektidel napib majanduse madalseisu ajal tööd, riigihangetel võidutsevad aga samal ajal odavfirmade osavad nihverdajad. Eesti riigi ehitatud keskkond peab toetuma eesti arhitektide tipploomingule.
Ehkki ruum, kus me elame, on üks suur tervik, on tulevikus järjest tähtsam see, kuidas anda sellele ruumile oma eriline, individuaalne vaatenurk ning kuidas jääda sellele kindlaks.
Ruum on arhitekti töövahend samavõrd kui kirjanikul sõna või muusikul heli. Kirjandusteoseid tõlgitakse, heliteoseid interpreteeritakse. Kas teeme seda ka arhitektuuriteostega? Või lahustuvad need kohandustes? Need on küsimused, mida peame endale esitama ja millele tuleb vastus leida. Ruumikunstis saavad tõelisuseks ratsionaalsus ja loomingulisus. Tasakaalupunkt on meie endi avastada.
Ei tohi jätta tähelepanuta ka keskkonnatundlikkust ega unustada identiteeti – Eesti arhitekt tajub siinset konteksti ja kultuuriruumi kõige paremini. Arhitekti töö on määratletud asukohaga, avaliku ühiskondliku ruumiga. See viimane on kõigi kodanike jaoks oluline, sest avalik ruum on mõeldud kasutamiseks igaühele.
Arhitektuuriteoste tellija ja ehitusprotsesside suunajana peab riik tajuma vajadust usaldada kohalikke spetsialiste. Loodav seadusruum peab olema selline, mis elavdaks Eesti arhitektide konkurentsi. See eeldab teatud hoiakute muutumist riigi tasandil. Just seadusloome kaudu saab riik aidata kaasa loovuse edenemisele. Ta peaks panustama arhitektuuriharidusse, selle koondamisse tugevatesse keskustesse, samuti spetsialistide koolituseks ja täiendusõppeks vajaliku soodsa keskkonna loomisse.
Kvaliteet ei teki mitte iseenesest, vaid koos tellija veendumusega, et ehitise ideoloogia kujundamise lahutamatu osa ja õnnestumise tagatis on kvalifitseeritud tipparhitekt. Meil on tarvis head ruumitaju ning me peame olema pädevad ka säästlike ja energiatõhusate majade kavandamisel.
Riigi rahalisi võimalusi, turuvajadusi ja arhitektuurihariduse väljakujunenud olukorda silmas pidades tuleb otsustada, kas arendada edasi ja täiustada senist arhitektuuriõppe süsteemi, toetades seda jätkusuutlikult ja riigi tasemel. Oleme seisukohal, et kui Tallinna tehnikaülikoolis hakatakse arendama uut arhitektuurikooli, tehakse seda juba tegutsevate arhitektuurikoolide arvelt. Kui riik tahab selle valdkonna haridust diferentseerida, on seda võimalik teha ka välisstipendiumide süsteemi loomisega, mitte toimivat süsteemi lammutades. Meie arvates on Eesti-suuruses riigis kolmanda arhitektuurikooli arendamine esiteks ilmne raharaiskamine ja teiseks akadeemilise personali puudujäägi tekitamine. Kas Eestil on vaja sisseostetud arhitektiharidust, nagu TTÜ seda kavandab, või peaksime suutma anda ühiskonnale ja kultuurile nii olulises valdkonnas õpetust ise? Arhitektuur on kultuuri osa ja seda loomingusse kodeeritud kultuuri ei saa välja arvutada nagu soojapidavuse U-arvu.
Haridustemaatika üks oluline osa on vajadus hakata andma keskkonda puudutavat haridust üldhariduskoolis. Lapsepõlves ja noorukieas välja kujunenud harjumus väärtustada visuaalset keskkonda on eelduseks positiivsele nihkele meie inimeste kultuuriteadvuses. See võimaldab teadvustada ruumi, kultuuri, majanduse ja elukvaliteedi omavahelise seotuse ja läbipõimituse.
Ehitussektori madalseisu arvestades on arhitektid oma igapäevatöös alakoormatud ning buumi kordumist pole lähiajal ette näha. Sellest hoolimata tuleb igal aastal tööturule juurde umbes kümme arhitekti kunstiakadeemiast ja kolmkümmend rakendusarhitekti tehnikakõrgkoolist. Peame arvestama, et sellele lisanduvad tulevikus tehnikaülikoolis koolitatud arhitektid.
Oleme teinud haridus- ja teadusministeeriumile ettepaneku korraldada turu-uuring selgitamaks välja arhitektuurivaldkonnas koolitatavate spetsialistide vajadust. Arhitektikutse andmine on Euroopa Liidus reguleeritud, seega pole teiste liikmesriikide spetsialistidel takistusi asuda tööle Eestisse. Tööjõu liikumine on loomulikult alati kahesuunaline protsess, ent teadaolevalt on lähim ehitusbuumiga riik paraku Hiina …
Euroopa arhitektide pea kohal on pessimismipilved. Ka Euroopa arhitektuuriühingu ACE värske uuring näitab, et 35% arhitektidest prognoosib eramuehitusturu näitajate edasist halvenemist, 43% usub, et selline taandareng mõjutab avaliku sektori tellimusi, ning 50% vastanuist arvestab ka ärisektori tellimuste mahu edasise vähenemisega. Vastuse vastavale küsitlusele andis üle Euroopa kokku 3600 arhitekti.
Ehkki liigseks optimismiks ei ole põhjust Eesti arhitektidelgi, on meie tähtsaim kohustus teha oma tööd hästi – esmajoones siinsamas, kodus. Arhitektide liidu kui erialaliidu tähtsaim ülesanne ei saa olla miski muu kui seista arhitektide töörahuks vajaliku, võimalikult soodsa sotsiaalse keskkonna ja õigusruumi eest.
Kui kavandame uue hoone, siis kavandame selle tervikruumi osana, rikastades sellega nii avalikku kui ka isiklikku ruumi. Kui kodu on korras ning meil on siin hea elada, kui meid ümbritseb hea mõjuga ruum, siis kiirgab see positiivsus ka väljapoole. Tänu sellele hakkame heas mõttes silma ja meie oskusi hinnatakse edaspidi kodust kaugemalgi. Ja kui me kiirgame positiivsust väljapoole, siis arvan, et oleme avastanud positiivse ruumi loomise koodi, omamoodi tintinnabuli*, mis ongi loomeinimese Nokia.