Arhitektuuri kvaliteedi tagab järjepidevus
Selleks, et saada aru arhitektuurihariduse hetkeseisust, selle positsioonist ühiskonnas ja järjepidevast arengust, ei saa mööda minna lühikesest ajalootunnist.
Selleks, et saada aru arhitektuurihariduse hetkeseisust, selle positsioonist ühiskonnas ja järjepidevast arengust, ei saa mööda minna lühikesest ajalootunnist. 1918. aastat peetakse Eesti rahvusliku arhitektuurihariduse algusaastaks. Eesti Tehnika Seltsi initsiatiivil alustati selle aasta 17. septembril Tehniliste Erikursustega, kus 120-le üliõpilasele hakati õpetama lisaks masinaehitusele, ehitusele, elektrotehnikale, laevaehitusele ja hüdrotehnikale ka arhitektuuri. XIX sajandi tehnikarevolutsioon tõi endaga kaasa tehnikahariduse tõusu, mis jätkus ka XX sajandi algul. Eestit mõjutavas saksa haridussüsteemis kuulus arhitektuur koos ehitusega ennekõike polütehniliste alade hulka. Sellest tulenevalt oli arhitektuuriõpe siin kuni II maailmasõjani seotud tehnikaõppe arenguga. Arhitektuuriharidus sisaldas ka linnaehituse alusprintsiipide õpetamist.
Paralleelselt tehnikakooliga arendati Eestis ka esimest kunstikooli. 1914. aastal asutas Eesti Kunstiühing Tallinna Kunsttööstuskooli, mis seadis sihiks anda kunstkäsitöö üldharidust ja erialast ettevalmistust. Sellest kujunes enne II maailmasõda kõrgem kunstikool, kus sai õppida lisaks kunstidele sisearhitektuuri ja ka aiakujundust, mis oli tollane maastikuarhitektuuri ilming. Need püsisid senikaua, kui Nõukogude Liit Eesti annekteeris. Nõukogude Liidu kultuuripoliitika kohaselt „kuulus kunst rahvale” ja seda oli vaja poliitiliselt kontrollida. Kunsti hulka liigitati ka arhitektuur. Aastatel 1948–1950 toodi arhitektuuriõpe tehnikaülikoolist üle kunstiinstituuti, kuhu koondati tsentraalselt kogu Eesti EN SV kunsti- ja arhitektuuriõpetus, et valdkonda ühtselt suunata. Sellest ajast on olnud arhitektuuri, linnaplaneerimise ning sisearhitektuuri vallas keskne institutsioon Eesti Riiklik Kunstiakadeemia. Kunstiakadeemial on läbi aja olnud mitmeid erinevaid nimetusi, kuid säilinud on selle pärastsõjaaegne akadeemiline ülesehitus. Arhitektuuriõppe toomine tehnikaülikoolist akadeemialaadsesse institutsiooni on mõjutanud Eesti arhitektuuriharidust ja arhitektuuri loova mõtlemise ja kontseptuaalsete lahenduste suunas. Arhitektile vajalike tehniliste teadmiste ja oskuste tagamiseks on eelmisest perioodist üle võetud ja edasi arendatud konstruktsiooni, ehitusfüüsika ning ehitustehnika õppeained. Neile on lisandunud planeerimises ja ehitamises vajalikud IT ja säästva arengu õpetus. Üheksakümne aasta jooksul on koolile kujunenud oma nägu ja ainuomased väärtused.
Personaalsus
Kunstiakadeemia on Eestis oma üliõpilaste arvu poolest üks väiksemaid ajalooliselt kujunenud kõrgkoole. Kui Tartu ülikoolis õpib ca 16 000 üliõpilast, Tallinna Tehnikaülikoolis ca 13 500 üliõpilast ning Tallinna ülikoolis peaaegu 10 000 üliõpilast, siis Eesti Kunstiakadeemia põhiõppes on praegu üliõpilasi 1240. Nendest ca 200 õpib arhitektuuri ja linnaplaneerimise, linnamaastike, urbanistika või sisearhitektuuri erialal. Viimasel aastakümnel on arhitektuuri erialal magistrikraadi omandanud keskmiselt kümme üliõpilast aastas. Alati pole suurem ja vägevam parem: kuna üliõpilasi on vähem, annab see võimaluse läheneda igale üliõpilasele personaalselt, mistõttu saab õppejõu ja üliõpilase koostöös minna sügavuti. Õpetaja annab edasi oma teadmisi ja kogemusi vahetult ning tal on piisavalt aega hinnata üliõpilase tegevust. Õppetöö on paindlik ja soosib loovust ning isiku arengut.
Kui vaadata iga-aastast lõpetajate arvu, võib küsida: kas meil on piisavalt vajaliku ettevalmistusega arhitekte? Eestis on iga 1000 elaniku kohta 0,5 arhitekti, mis on võrreldavas suurusjärgus enamiku Euroopa riikidega (andmed Euroopa Arhitektide Nõukogu uurimusest „The Architectural Profession in Europe”, 2008). Tasakaalustunud olukorras pole olnud vajadust suurendada magistriõppe läbinud arhitektide hulka. Samas on oluline arutada kasvuteemat arhitektuuri eriala avardumise tingimustes, seejuures tuleb kindlasti eelistada kvantiteedile kvaliteeti.
Universaalsus
Eesti arhitektuurituru moodustavad valdavalt paindlikud väikesed arhitektuurifirmad, kus töötab 3–5 inimest. Eestis puudub ühetüübiliste objektide turg, mis võimaldaks kitsast spetsialiseerumist tööturul, arhitekt saab elu jooksul väga erinevaid tööülesandeid. Seepärast peab siinne arhitekt valdama keskmisest kõrgemal tasemel erinevaid tehnikaid, teemasid ja tüpoloogiaid. Tal peab olema teadmisi linnaplaneerimisest, arhitektuursest kavandamisest, maastikuarhitektuurist ja sisearhitektuurist. Arhitekti oskus käsitleda ruumi tervikuna tagab ühelt poolt ideaalilähedasemate terviklahenduste tekke, teiselt poolt suurendab ka arhitekti läbilöögivõimet.
Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna nimetus ise viitab asjaolule, et arhitektuuri ja keskkonda käsitletakse õppeprotsessis ühe tervikuna. Keskkond mõjutab arhitektuuri ning arhitektuur omakorda loodavat keskkonda. Kompleksse ehitatava keskkonna käsitluse tõttu on õppeprotsess huvitav. Üliõpilased teevad suurte maa-alade planeeringuid unustamata, et lõpliku väärtuse piirkonnale võib anda peenelt läbi töötatud hoone või arhitektuurne detail. Planeerimise ja arhitektuurse kavandamise sünteetiline suund on kunstiakadeemias domineerinud ligikaudu viimased 30 aastat ja seda võetakse juba kui enesestmõistetavat tõsiasja. Kunstiakadeemia arhitektuuriõpe pakub lisaks erialale laia valikut filosoofia-, inseneri-, kunsti-, sotsiaal- ning keskkonna-alaseid distsipliine. Järjest enam on hakatud tähelepanu pöörama suhetele meediaga.
Arhitektuuriõppele on lisandunud kaheaastane rahvusvaheline urbanistika magistriõppekava, kus käsitletakse linnakeskkonda erinevate aspektide koostoimes: teadmisi linnakeskkonnast täiendavad lisaks arhitektuurile ja paneerimisele ajaloo, sotsioloogia, geograafia, antropoloogia, poliitikateaduse ja majanduse põhiprintsiibid. Neid teadmisi pakutakse kompleksselt. Möödunud aastal lisandus arhitektuuriõppesse veel linnamaastike õppesuund, kus keskendutakse looduslike ja linlike koosluste integreeritud käsitlusele. Arhitektuuri, urbanistika ja linnamaastike õppesuuna üliõpilastele korraldatakse sageli ühisprojekte või seminare, mis loovad üliõpilaste vahel sünergiat. Sisearhitektid tegutsevad rohkem iseseisvalt ja nende magistriõppe kavas on suurendatud arhitektuuriõppe mahtu.
Arhitektuuriõppe universaalsust EKAs tugevdavad selged erisused teiste analoogiliste koolidega võrreldes. Arhitektuuriosakonna dekaan dr. phil. Jüri Soolep kirjeldab neid järgmiselt: „Oleme säilitanud klassikalised esitlustehnikad – joonistamine, maalimine ja kompositsioon, paljude koolide õppekavades see puudub. Oleme pretsedenditult suure osaga õppekavades seotud kunsti- ja arhitektuuriajaloo ning filosoofiaga. Oleme säilitanud insenertehniliste ainete selge jaotuse – tavaliselt on need integreeritud arhitektuursesse projekti ja hääbuvad sellesse –, meil tuleb teha insenertehnilistes ainetes eraldi arvestusi ja eksameid. Oleme püüdnud magistriõppes laiendada megaruumi maastiku, sotsiaalsfääri, urbanistika suunas. Sellest sümbioosist loodame tulevast kasu – tellijaid ja kaastöölisi.”
Kaasaegse arhitektuuri õpetamiseks on EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonda loodud 3D labor, kus katsetatakse uusi tarkvaralisi lahendusi integraalse ruumi ning energiatõhusate hoonete kavandamisel. Arhitektuuri osakond valmistab ette mitmekülgseid arhitekte, kes on võimelised praktiseerima kõigis arhitektuuri ja linnaehitusega seotud valdkondades. Teadus- ja arendustegevuse edendamise eesmärgil on loodud kunstiakadeemia juurde arhitektuuri eriala doktorikool.
Pädevus
Arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna arhitektiõpe on viieaastane vaheastmeteta magistritasemel õppekava, mis lõpeb magistritööga. Magistritöö kaitsnu saab arhitektuuri eriala kutsemagistri kraadi. Viieaastane õpe on vastavuses Euroopa Liidu kvalifikatsioonidirektiiviga nr 2005/36/EC reguleeritud erialadele esitatud hariduse soovitusnormiga. EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond on Eestis ainus institutsioon, kus pakutakse vastavatasemelist arhitektuuriõpet. Õppekava on vormilt ühtne, kuid sisult võib eristada kolmeaastast üldkursust ning kaheaastast magistriõppekursust. Neljandal aastal lisanduvad õppekavasse linnaehituslikud teoreetilised ained ning praktilised projektid. Viiendal aastal sooritatakse 20 ainepunkti sisaldav magistritöö. Pärast kutsemagistri kraadi omandamist ning kolmeaastast praktiseerimist võivad arhitektuuri osakonna lõpetanud taotleda volitatud arhitekti V kutsekvalifikatsiooni ja majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandustegevuse registrisse kandmist ning siseneda iseseisvalt tööturule.
Avatus ja koostöö
Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond on Euroopa Arhitektuurihariduse Assotsiatsiooni (EAAE) ja Põhjamaade Arhitektuuriakadeemia liige, lisaks on sõlmitud lepingud Erasmuse programmi raames. EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnas õpivad nii välisüliõpilased kui ka Eesti teiste kõrgkoolide üliõpilased, üldjuhul vahetusüliõpilase staatuses. Vähemalt pool arhitektuuriüliõpilastest, käib õppeaasta või semestri kaupa õppimas välisülikoolides, näiteks Kopenhaagenis või Viinis. Osaletakse Villard d’Honnecourt doktorikooli töös ning koostööd tehakse ka Tampere Tehnikaülikooliga. Üha sagedamini külastavad akadeemiat külalisprofessorid Euroopast ja mujalt. Eestis tehakse koostööd ennekõike Tallinna Tehnikaülikooliga õppejõudude tasandil, samuti ka Tallinna Tehnikakõrgkooliga (TKK), mille lõpetajatel on võimalus õppida EKA arhitektuuriteaduskonna magistriõppes. Praegu käivad TTK ja EKA vahel läbirääkimised tihedamaks koostööks. EKAs ajalooliselt välja kujunenud arhitektuuriõpetuse rõhu viimine mujale (vastava ettepaneku on teinud Tallinna Tehnikaülikool) lõhuks terviku, mille taasloomiseks kuluks tõenäoliselt mitu inimpõlve. Täna seisab Eesti arhitektuuriharidus veel ka teise probleemi ees: kuidas seostada arhitektiõpe ning määratleda arhitekti roll Tartu ülikooli eestvedamisel koostatava Eesti ühtse planeerimishariduse süsteemiga nii, et praktikas sünniks planeeringute tulemusena terviklik ja esteetiliselt korrastatud ruum. Töö selles suunas käib.
Tõnu Laigu on arhitekt, EKAsse õpetama kutsutud õppejõud ja EALi aseesimees.