Arhitektuuriaasta «Gizad» ja «Pisad»
Sakala keskuse lammutamine oli Pisat väärt.
Aasta suurimaks õnnestumiseks võib pidada Rotermanni keskust, suurimaks viltuminekuks aga Sakala keskuse koha peal laiutavat auku. Millega arhitektuuriaastal hakkama saadi, meenutab arhitektuurikriitik Urmas Oja.
Üldjoontes on 2007 olnud arhitektuurile päris hea aasta. Palju põnevat ja professionaalset on valmis saadud. Arhitektuurist räägitakse ja selle ümber käratsetakse aina rohkem. Sellest aastast meenub palju arusaamatut, aga ka igasuguseid meeldivaid ettevõtmisi, maju, jutte ja otsuseid. Kole on, et arhitektide liidu soovitusi ja nõuandeid ikka eriti kuulda ei taheta võtta. Samas on tore, et meil on arhitektuurinõunik, pealinnal uus noor peaarhitekt, täidetud ka linnadisaineri koht.
Aina enam on sel aastal olnud põhjust vaadata pealinnast välja, kuidas teistes suuremates linnades uusi hooneid kerkib. Tartus ja Pärnus on areng Tallinna eeskujul aina kiirenenud.
Ehitusturu rutakas kokkukuivamine annab siiski tunda. Ühelt poolt – oli ka juba aeg põllule konteinerite lükkamisega piiri pidama hakata. Teisalt on karta, et ehituse kvaliteet kvantiteedi vähenedes ei parane.
Halb
Sakala keskuse jama
Kõige hullem, mis 2007. aastast vastu vaatab, on Sakala keskuse kohal haigutav auk. Alatu ja ajulage juhtum. Kesklinnas lammutati suur arhitektuurselt väärtuslik hoone. Esiteks – kas see on siis säästva arengu printsiibi järgimine? Teiseks masendab Sakala ümber toimunud tegevuse läbipaistmatus ja sehkendamine.
Õnneks võib loota, et sellest õpib iga konfliktipool: poliitikud arvestavad ekspertide arvamustega ja ei sahkerda, inimesed aga tunnevad, et nende kodanikualgatustest on kasu ning et Nõukogude ajal ehitatud unikaalobjektid ei ole saatanast, vaid kuuluvad meie arhitektuuripärandisse. Vaikselt-vaikselt suudetakse Nõukogude perioodi arhitektuuri võtta juba tõsise väärtusena.
Vabadusmonumendi konkurss
Monumendikonkursi võidutööst on äärmiselt palju juttu olnud. Olgu see töö ise milline tahes, avalikkusele on igal juhul jäänud mulje, et see ongi konkursi kõige parem, toredam, professionaalsem ja kaasaegseim töö!
Vaid konkursitulemuste avalikustamisele vahetult järgnenud päevil võis lehis näha reprosid teistest võistelnud töödest. Nende seas oli palju veelgi kurioossemaid ettepanekuid, nagu skulptuurigruppe, okultismi templeid meenutavaid kahtlasi kompositsioone jms.
Oli ka väga põnevaid lahendusi, millest mõndagi vaadates jääb suu lahti – nende taustal näeb ristiga torn lihtsalt absurdne välja. Isegi need avalikkuses esinevad inimesed, kes võidukavandit pooldavad või kritiseerivad, pole tihti ise teisi töid näinudki.
Suuresti on selles süüdi võistlusel osalenud kavandite eksponeerimise viis – näitus oli üleval raskesti juurdepääsetavas kohas eriti kitsal pinnal. Laidoneri Muuseumi kitsukeses vaheruumiga sarnanevas toas olid auhindamata tööd tihedalt üksteise otsas, nii et isegi suure huvi korral pidi sõrmega järge ajama, et tööde planšetid ja maketid omavahel segamini ei läinud.
Esitatud tööd jäid täiesti varju, mis on nii pika ajalooga monumendiloomise protsessi taustal veel eriti imelik. Nõnda palju pingeid ja diskussioone tekitav konkurss oli ju kindlasti aasta tähtsamaid konkursse.
Miks seda kusagil kesklinnas mugavalt kättesaadaval, avalikul ja avaral pinnal nagu kord ja kohus ei tutvustatud? Üldmulje kogu konkursist on kentsakas. Võime küll öelda, et ehk selline sammas ongi oma tervikus ja asjaajamises meie ajastu peegeldus, aga see on kahjuks vaid vabandus.
Hea
Rotermanni kvartal
Rotermanni kvartali arendamise esimesed viljad on nüüd näha – arhitektuuribüroo Kosmos ja arendaja Rotermann Eesti OÜ koostöös on aastakümneid visioonide ja projektide taimelavaks olnud kesklinna tööstuskvartal lõpuks ometi reaalseks linnakeskkonnaks kujunemisel hoo sisse saanud.
Efektse ja erilise arhitektuurilise terviku kõrval, mis nüüdseks valmis, on eriti oluline märkida, et tegemist on esimese üksnes jalakäijatele mõeldud tiheda linnalise kvartaliga Tallinnas, kui nn vanalinn kõrvale jätta. Kuigi on juba täheldatud autosid Kosmose nelja maja vahelisele künkale sõitmas, on praeguseks piirded ees ja jalakäijad võivad end turvaliselt tunda.
Rotermanni kvartal alles loodetavasti saab oma arengutuuridele hoo sisse. Väga tahaks loota, et suurelt ette võetud arendus võiduka lõpuni viiakse. Õnneks on aktiivset ehitamist näha ka mujal Rotermanni kvartalis, loodetavasti saab sellest unikaalsest linnakust järgmisel aastal uuesti juttu teha.
«Gizad» ja «Pisad» 2007
Eesti Arhitektide Liidu eestseisuse liikmed nimetasid 2007. a suuremad õnnestumised ja ebaõnnestumised. Postimees nimetas need «Gizadeks» ja «Pisadeks». «Gizadeks» need, mis Giza püramiidide eeskujul ka paljude aastate pärast arhitektuuriliselt väärtuslikud on, «Pisadeks» need, mis Pisa torni sarnaselt juba sündides kiiva kiskusid.
Õnnestumised ehk «Gizad»:
• Rotermanni keskus
Arhitektid Villem Tomiste, Ott Kadarik, Mihkel Tüür (OÜ AB Kosmos), arendaja OÜ Rotermann Eesti.
• Äri-, büroo- ja kortermaja Foorum (Tallinn, Narva mnt 5 ja Hobujaama 10), arhitektid Hanno Grossschmidt ja Tomomi Hayashi (OÜ HG Arhitektuur)
• Apartement-hotell Pärnus (Seedri tn 4), arhitekt Kalle Vellevoog, kaasautor Margus Tamm, sisearhitekt Tiiu Truus (Stuudio Truus), maastikuarhitekt Vaike Parker, konstruktor Ahti Lääne (EstKONSULT).
• Vaba aja keskus Õismäel (Ehitajate tee 109a), autorid Peeter Pere ja Urmas Muru (OÜ Arhitektid Muru & Pere)
• Tallinna uus sünagoog (Tallinn, Karu 16), arhitektid Andrus Kõresaar ja Raivo Kotov (KOKO Arhitektid)
Ebaõnnestumised ehk «Pisad»:
• Sakala keskuse lammutamine
• Tallinna lennujaam
• Odavpakkumisega riigihanked, kus võidavad firmad, kus puuduvad piisava pädevusega spetsialistid.
«Pisa», mis pidanuks olema «Giza»
Vabadusmonumendi konkurss, mille tulemus ei näidanud mitte omamaise monumentaalkusti viletsat seisu, vaid otsustajate maitse-eelistusi.
Urmas Oja, arhitektuuriloolane