Arhitektuurieksport.ee

Arhitektuurieksport nagu ka disaini- või laiemalt kogu kultuurieksport koos oma riiklike tugistruktuuride, fondide ja strateegiatega on üks osa palju räägitud loovmajandusest, tänasest majandusmudelist, kus kultuur ja loov mõtlemine on apetiitseks tooteks pakendatuna valmis riigipiire ületama ja rahvusvahelist tulu tooma. See tulu kerkib kahtlemata sümboolsel tasandil – ja riigid tõepoolest näevad vaeva välismaiste kultuuriesinduste, näituseprogrammide, loengusarjade või kirjastustegevuse abil maa (vormi)kultuurilise meelsuse, oma nn brändi tutvustamisel –, aga loomulikult kaasneb sellega ka äriline mõtlemine, arhitektuuri puhul näiteks soov murda välja suuremale ehitusturule või võimalus teha projekte, mida Eestis (või kahaneva majanduse ja rahvastikuga Euroopas) eal teha ei saakski.

Eestis tegutseb teadupärast siinse arhitektuuri vahendajana arhitektuurikeskus, kelle üks olulisemaid töösuundi on seesama eksport. Kuidas ja mida eksportida? Milline meie oma sõnum võiks olla? Kas me ekspordime Eesti nüüdisarhitektuuri kui terviklikku ja kohalikku kultuurinähtust või valmistume ikkagi äri tegema, siinmail saadaval arhitektuuri- ja disainiteenuste loend näpus? Kahtlemata on ekspordivõimekus seotud siseturu kvaliteedi ja arhitektuuri kui eriala „tervisega”. Sirbis ilmus varakevadel intervjuu keskuse juhi Ülar Margiga, kus too oli kriitiline nii eesti arhitektide vähese ambitsioonikuse – ei tehta süsteemselt oma büroole rahvusvahelist nime ega mõelda äriliselt – kui ka riigi suhtes, kes on võimetu kaotama arhitektuuriturult ebaprofessionaalseid odavpakkujaid. ¹

Arhitektuurikeskus oli ka see, kes kutsus hiljuti Tallinna ettevõtluspäeva raames arhitektuurija ehitusekspordi teemal siia esinema sakslase Ralf Zabeli, Stuttgardis sündinud ja Bauhausis koolis käinud arhitekti, kes on nüüdseks seitse aastat töötanud Lõuna-Koreas. Ehkki Zabel esindab seal ka Saksa arhitektuuriekspordi võrgustikku NAX (Network for Architecture Exchange)², on tegu ennast ise üles töötanud praktikuga, kes ei räägi institutsionaalsel kombel arhitektuurivahetuse arengukavadest, vaid jagab tähelepanekuid elust enesest. Rääkisime Zabeliga seminarijärgsel hommikul Aasia arhitektuuriturust, sealsetest ootustest Euroopa suhtes ja võimalusest jalg ukse vahele saada. Laua ümber olid peale meie kogunenud harvad Aku ehk keskuse juures tegutseva ekspordiambitsiooniga arhitektuuribüroode rühma liikmed.

Euroopalik disain asiaatlikus majanduses

Räägime Zabeliga kõigepealt Euroopa mõjust Korea tehnoloogiasektoris või ka arhitektuuris. Kas Kia või Samsungi edulugu oleks korratav ka arhitektuuris? Zabeli sõnul on Korea valitsus 2000. aastast saadik teadlikult tegelenud riigi rahvusvahelise „brändimisega”, suurendanud loovtööstuse rolli, mille üks osa on näiteks suured arhitektuurikonkursid, aga ka popkultuuri arendamine. „Tegelikult on kvaliteetsete disainilahenduste loomine Korea firmades seotud suurte raskustega, kuna sealsed ettevõtted on traditsiooniliselt väga hierarhilised ja puudub loov vaim. Korea autod on küll head ja mõistliku hinnaga, aga disain on iseloomutu ja oma stiilita. Ainsana erineb Kia, kes orienteerus 2005. aastast teadlikult Euroopa turule ja palkas endale senise Audi sakslasest disaineri Peter Schreyeri. Ta kujundas ümber kõik Kia mudelid ja teenis sellega firmale ilmselt ka varanduse. Ent Kia, Samsung, LG ja mõned teised ettevõtted on erand, kogu muu sektor alles valmistub ekspordiks, põhiturg – ka ehituses ja arhitektuuris – on endiselt koduturg. Pigem on turgu Euroopa büroodel Koreas. Zabel leiab, et küsimus on konkurentsis: näiteks Saksamaa arhitektuurile on Euroopa tööjõuturu avanemine hästi mõjunud, äärmiselt suure konkurentsi tõttu oldi sunnitud taset tõstma, orienteeruma uuenduslikkusele jne. Zabeli Koreasse jõudes võis seal tegutsevad Euroopast pärit arhitektid ühe käe sõrmedel üles lugeda: „Büroo, kuhu ma tööle läksin (Heerim Architects & Planners), oli huvitatud minu disainiideedest, mind kaasati konkursside tegemisse, et tutvustada lääne stiili ja kultuuri. Nad tahtsid, et ma suhestuks kohaliku töötajaskonnaga ja mõjutaks ka neid. Eriti märgatav on see tendents nt ülikoolide juures, kes palkavad tihti Euroopast õppejõude. Tunda on soov rahvusvahelistuda, muuta mõtlemist, vaadata väljapoole”. Tänaseks on Ralf Zabel pidanud Koreas kolm aastat omanimelist bürood, mida ta tutvustab kui euroopalikku; ka kõik korealastest töötajad on arhitektuuri õppinud Euroopas.

Kui ma Zabelilt küsin, mida Koreas (või teistes Aasia riikides) üldse Euroopast otsitakse, mis laadi ekspertiisi siit oodatakse, sain äriliselt vettpidava sõnumi: tuleb pakkuda konkreetset teenust või toodet, teada täpselt, mis laadi projekte Koreas tahetakse teha. „Olgu selleks disain, ideed, puhas esteetika – midagi, mis oleks Koreas hinnatud. Minu arvates on Euroopa büroode võimaluseks näiteks energiatõhususe ja säästva arengu temaatika. Sellest on siin Koreas räägitud tulutult juba umbes viis aastat, ent ükski uus hoone pole energiatõhus, sest puudub vastav regulatsioon.” Zabel ise näeb oma nišši näiteks koolimajade projekteerijana, sest tänu šveitsi koostööpartnerile on tal vastav kogemus, Koreas aga peaaegu ei tuntagi spetsiaalselt kooliks mõeldud hoonetüüpe ja nendega kaasnevaid nõudmisi.

Aga ikkagi, ei Euroopas, rääkimata Eestist, pole arhitektidel sellist korporatiivset bürookultuuri, mille lugematud allharud pakuvad kitsaid spetsialistiteenuseid – kõik teevad kõike. Kuidas siis toimida? Zabeli sõnul on argumendiks kas või paar keerukat projekti: „Võib-olla on teil Eestis tehtud üks hea raamatukogu – see on väga kompleksne ülesanne, nõuab head planeerimist –, võib-olla koguni kaks. Selle kogemuse baasilt võib juba Korea turule minna.” Loen mõni päev hiljem kolme Euroopa riigi Taani, Soome ja Hollandi arhitektuuriekspordi hetkeseisu võrdlevat analüüsi, kus koorub samuti välja sõnumi teema: Taani bürood ei müüvat mitte niivõrd arhitektuuri kui Skandinaaviat, selle elustiili ja väärtusi, edukad ollakse inimesele suunatud hoonetüüpide loomisel nagu haiglad, koolid, ülikoolid, kultuurikeskused ja muuseumid. Holland seevastu ei panusta mitte riigi esiletõstmisele, vaid on loonud uuendusliku ja julge disainimaa kuvandi. Vastupidiselt levinud arvamusele on neis riikides pikaajalisi ja teadlikke arhitektuurieksportööre kaugvälismaale büroode seas vähe: Soomes vaid kaks, Taanis ja Hollandis seitse (hollandlaste teerajajaks on vaieldamatult Rem Koolhaasi büroo OMA).

Arhitektuurikonkursid, võrgustikud, pehme promo – mis veel?

Euroopa kogemus näitab, et üheks levinumaks viisiks n-ö välja minna on osalemine rahvusvahelistel arhitektuurikonkurssidel, sama meelt ollakse ka Eestis, ehkki probleemiks on büroode väiksus ja korraliku konkursitöö kulukus. Värskelt tuli uudis, et Lõuna-Koreasse Busani sadamarajooni ehitatava 48 000-ruutmeetrise ooperimaja arhitektuurivõistluse esikoha noppis Norra büroo Snøhetta, kaheetapilise võistluse (avatud ideekonkurss + viis kutsutud osalejat) teises voorus osales kümme bürood (sh Norman Foster, Zaha Hadid), neist kaks Koreast. Zabel kinnitab, et linnade soov saada endale ehitama rahvusvahelisi nimesid on Koreas suur. Kõik avaliku sektori tellimused lahendatakse arhitektuurivõistluse abil: „Osa võistlusi on avatud ainult välismaistele büroodele, siis on planeerimiskonkursid – enamasti hanked –, mis on avatud vaid korealastele, ning tänasel päeval on aina enam võistlusi, kus peavad osalema välismaisest büroost ja Korea büroost koosnevad tandemid”. Tema sõnul on kõige parem leida Koreas võistluste tegemise jaoks partner, ka Zabeli enda büroo on paaril korral tegutsenud sellise kohaliku partnerina: tuleb käia krundil, uurida tingimusi ja norme. Vajalik on keeleoskus: kuni 90 leheküljel võistlustingimused võivad olla vaid korea keeles, lisaks veel konteksti tundmine. Kui küsida 2002. aastal Saksa arhitektide liidu eestvõttel loodud arhitektuurivahetuse võrgu NA X3 kohta, kas ja kui palju see välismaiseid võistlusi vahendab või partnereid aitab otsida, siis selgub, et suuresti isiklikul initsiatiivil põhinevas ettevõtmises osaleb Zabel muu töö kõrvalt ja niipalju, kui jõuab ja vajalikuks peab. Kolme töötajaga NAX elatub liikmemaksudest ja sponsorrahast, tegutsetakse partnerina ekspordiambitsiooniga investoritele projekteerija leidmisel (sealjuures rõhutades oma neutraalsust). Muide, peale Saksamaa ka muud Euroopat katta püüdva NAXi kodulehel on partnerfirmade nimistus Eesti koha peal täiesti tühi laik.

Zabel rõhutab arhitektuuri müümisel ka nn pehme promo olulisust. Need on näitused, loengud ülikoolides, vahel ka osalemine uurimistöödes, mille puhul soovitakse kaasata Euroopa kogemust. „Arhitekte koos, ühtse rühmana tutvustades ollakse tugevamad, kuigi projekte tehakse reeglina eraldi ja need kaks asja tuleks lahus hoida: promomine käib üheskoos, aga leping sõlmitakse eraldi. Euroopa firmade kohta pole Lõuna-Koreas tegelikult mingit infot, erandiks Aasias tugevalt kanda kinnitanud Rem Koolhaas, šveitslane Mario Botta, paar-kolm projekti on teinud ka Daniel Libeskind.

„Asjast huvitatud bürood peaksid tegema rändnäituse ja iga büroo mõelgu oma sõnumi peale: see peaks erinema sellest, mida müüakse kodumaal. Näitustega seoses oleks vaja ka näiteks ülikoolides loenguid pidada, kordamööda, iga nädal mõned osalevaist arhitektidest. Üheskoos looksid nad Eesti arhitektuurist tervikpildi, eraldi aga räägiksid üksikutest objektidest, näitaksid, mis valdkonnas on tugevad, millele tahetakse rõhuda.” Zabel teab, et kinnisvara- või ärimessid on kallid ning enamasti ei ole büroodel selleks raha, küll aga tasub partneritega koostöös teha sõnumiga sündmusi: hea sõnaga meenutab ta Soulis ärirajoonis Platooni loodud merekonteineritest sündmusruumi, kus on nii melu kui sisu (Platoon Kunsthalle avati 2009. aastal ja tegutseb nii alternatiivkultuuri platvormina kui kõikvõimalike muude sündmuste tootmise ja esitlemisega).³

„Bali-bali!”

Kultuuride konflikt üleilmastunud maailmas on terav teema, ilmselt ka üks suuremaid tõrkeid n-ö valge lehena Euroopast Aasia ehitusturule minemisel. Ralf Zabeli sõnul on Korea ehituses ja arhitektuuris siiani tugevalt tunda 1990. aastate lõpu majanduskriisi mõju, mil projektide arhitektuurne kvaliteet kannatas tugevalt, kõike lihtsustati ja ehitushindu vähendati. „Kogu ehituslik toodang nägi ühesugune välja. Seega on kvaliteetsel arhitektuuridisainil Koreas tohutu potentsiaal, eristuda pole kuigi keeruline.” Mis ehitusnormatiividesse puutub, siis Zabeli teada neid inglise keelde tõlgitud pole, ehitusliku dokumentatsiooni peab kokku panema Korea büroo, insener-tehniline pool peab samuti tulema Koreast. Ka linnaametniku juurde minekuks peab olema korealane. Midagi väga erilist ja piiravat ehitusreeglites tavaliselt pole – maksimumkõrgus, krundi täisehitamise määr, tänavajoone järgimine, avaliku ruumi loomise nõue osas kvartalites jne. Muinsuskaitse on Euroopaga võrreldes leebem, kohati olematu. Üldiselt on märksõnaks nii ehituses kui projekteerimises „bali-bali” ehk „kiirestikiiresti”. Zabeli büroo rekord on ehitusloa saamine viie päevaga ning ajaga, mis Eestis läheb lubade saamiseks, on Koreas tavaliselt juba maja valmis. „Mis lepingutesse puutub, siis eelistatakse ühte lepingut peatöövõtjaga, kelleks reeglina on ehitaja. Tema palkab omakorda siis insenerid ja arhitekti, tellija saab teenuse tervikpaketina. Seega on ehitusfirmadel väga suur jõud ja usalduskrediit. Koreas puudub arhitektidel ka näiteks vastutuskindlustus, seda lihtsalt ei pakutagi.”

Edukas eksport on segu ärilisest osavusest, oskusest määratleda oma toode ja reklaamlause, ühisrinde moodustamine sõsarerialadega, soovitav on luua vahendav amet/ettevõte. Arhitektide puhul jääb alati kultuuride kokkupõrke risk, oht kaotada õlitatud ärimudelis oma loominguline nägu. Ja ehkki kriitilisemad meie seast on arvanud, et Euroopa arhitektide vältimatu saatus on kas renoveerimisprojektid või kohanemine mitmekülgseks disainiteenuse pakkujaks-konsultandiks, loodab sisimas ilmselt enamik arhitekte ikkagi oma n-ö geograafilisel asualal turvalise niši leida ning projektide abil keskkonna ruumilist kvaliteeti parandada. See muidugi ei tähenda, et aeg-ajalt ei võiks väljaminemist üritada.

1 Aku abil maailma. Margit Mutso intervjuu EAK juhi Ülar Margiga. – Sirp 9. III 2012.
2 NAXi koduleht http://www.architekturexport.de/site/1312/default.aspx
3 Platoon on end tutvustanud ka Eestis: Toomas Tammis, Avalikult arhitektuurist. – Sirp 2. III 2012.