Arhitektuurihangete allakäik – talendid koju?

Kui te hakkate ehitama endale maja, kas te jälgite ainult seda, et see tuleks võimalikult odav? Või vaatate ka muid kriteeriume – et teie kodu näeks hea välja, et püsikulud oleksid võimalikult väikesed, et ta oleks ehitatud nii, et seisaks püsti ka teie lastelastelaste ajal?

Eesti arhitektuur on teelahkmel. Avalike hangete – uute riigiasutuste, koolimajade ja muude selliste ehitiste projektide valikul kipub pea 100% olema ainsaks valikukriteeriumiks madalam hind. See tähendab, et ei püüta enam teha lahedat asja, vaid võimalikult odavat asja, mis soosib keskpärasust. Keskpäraseid koolimaju, raamatukogusid.

See, kui konkursil valitakse välja kõige madalama hinnaga projekt, sunnib potentsiaalsele võitjale peale ülesande teenust optimeerida. See tähendab, et tehakse nii vähe kui võimalik, täpselt nii palju kui vajalik ning kasutatakse odavtööjõudu. Vastutus tuleb kiirelt ära anda.

Kulusid tuleb kokku hoida: arhitektidel on arukam kontorid ära anda ja kodudesse kolida. Ülikeerukad lepingud kirjutatakse alla neid läbi lugemata – tekkinud jamad püütakse kuidagimoodi töö käigus korda ajada.

Seaduse väärtõlgendus

Heal meelel kirjutatakse alla kõigi isiklike autoriõiguste äraandmisele, sest see võimaldab vabaneda vastutusest ning tüütust ja aeganõudvast autorijärelevalvest – las pealegi vahetab ehitusfirma hoonet ehitades seinamaterjali välja või teeb katuse teisest materjalist. Kultuur jääb arhitektuurist kõrvale – seda ei nõua ju otseselt ükski meie seadus.

Mis on siis juhtunud? Kui Eesti ühines Euroopa Liiduga, muudeti riigihangete korraldamise aluseid, sellest lähtub ka viimane riigihangete seaduse redaktsioon. Tänaseks on kõnealune riigihangete korraldus kehtinud juba viis aastat, nii et on aeg teha kokkuvõtteid.

Ilmselt on enamikul Eesti arhitektidel ja projekteerijatel riigihangete praegusest praktikast absurdseid kogemusi. Olgugi, et riigihangete seadus ütleb, et madalama hinna kui põhilise ja otsustava valikukriteeriumi peaks seadma esikohale juhul, kui „asi on ühekordselt kasutatav ja asja käitluskulud on väheolulised” ning „pakkumuse majanduslik soodsus hankija jaoks sõltub üksnes pakkumuse hinnast”, lähtutakse ka ehitiste projektide tellimisel ikkagi hinnast. Otsekui tegu oleks printeripaberi või porimattide, mitte hoonetega, mis peavad vastu pidama mitu inimpõlve!

Olgu siinkohal veel kord rõhutatud, et riigihangete seadus ei kohusta tellijaid lähtuma ainult hinnast. Hoonete projekteerimine on intellektuaalse teenuse ostmine ja selle valikul ei pea lähtuma odavamaist hinnast, vaid „majanduslikust soodsusest”, mis on palju laiem mõiste kui odavus. Riigihangete seadus loetleb muuhulgas järgmisi hindamise kriteeriume: kvaliteet, hind, tehniline väärtus, esteetilised ja funktsionaalsed omadused, keskkonda mõjutavad omadused, käitamiskulud, tasuvus, müügijärgne hooldus ja tehniline abi ning selle maksumus ja hankelepingu täitmise tähtaeg.

Riigihangete seaduse rakendamise praegune praktika – kus lähtutakse ainult ja ainult hinnast – on kaasa toonud teatud ploki projekteerimisfirmade tekke, kes ujuvad selles süsteemis nagu kalad vees. Nad on hõivanud kogu meie hangete süsteemi ja kõrvale tõrjunud kõik meie talentide ja tippbüroode tegijad. Või ei, õigemini pole see „projekteerimisfirmade plokk” tipptegijaid kõrvale tõrjunud, vaid tipud on ise loobunud selles mõttetuses osalemisest. Nad on riigihankesfäärist eemaldunud. Neid nagu polekski enam avaliku sektori jaoks olemas.

Piltlikult öeldes käib mäng ühel platsil ühe meeskonnaga, teisel platsil on hästi koolitatud tippmängijatest meeskond, aga seal pole kõlanud kohtuniku vilet mängu alustamiseks. Kõige eelneva tulemusel on Eestis katastroofiliselt langenud projekteerimisteenuse hind (2,4 korda viimase nelja aasta jooksul). Oleme jõudnud Rumeenia ja Bulgaaria tasemele.

Autoriõigus ei kehti

Autoriõiguse seadus on arhitektuuri puudutavas osas täielikult purustatud ja oma kehtivust kaotamas. Kui veel 2000. aasta riigihangete seadus sisaldas autoriõigust kui ainuõigust, siis praegu kehtivast versioonist on see eemaldatud.

Projekte tellitakse osade kaupa erinevatelt arhitektuuri- ja ehitusfirmadelt, kus tegijad vahelduvad vastavalt parimale pakutud hinnale. Rajatakse hooneid, kus ühe jupi on teinud üks ja teise jupi teine firma – näiteks kohalik omavalitsus ehitab uut hoonet ja otsustab siis ühtäkki fassaadi vahetada. Vanade reeglite alusel pöördunuks omavalitsus hoone projekteerinud arhitekti poole, et see teeks joonised ümber lähtuvalt terviklahendusest, nüüd aga kantakse asi üles riigihangete registrisse ja hoone fassaadi võib teha keegi teine või kolmas arhitekt.

Veidi utreerides on see sama hea kui luuletus, millest kaks rida kirjutab keegi teine ilma algse teksti autori nõusolekuta.

Selle kõige tulemusel on täheldatav juba ka erasektori hoiakute muutumine. Avalik sektor on ikka ju erasektorile eeskujuks – kui riik võib nii teha, siis meie võime ka! Milline oleks lahendus?

Loomulikult tuleb avaliku sektori esindushooned ning linnade ja valdade olulised hooned teha võistluse vormis. Võistlus kui selline annab noortele võimaluse turule siseneda, vanemaid olijaid hoiab see intellektuaalses vormis.

Kuid praegusel kujul arhitektuurivõistlustel on üks aga, millele juhtis juba paari aasta eest tähelepanu arhitekt Helmi Sakkov: see on ikkagi meie inimressursi raiskamine.

Kui avaliku sektori hoone ehitamiseks kuulutatakse konkurss, kuhu esitatakse 15–20 tööd, siis üks võistlustöö maksab büroole ligikaudu 5000 eurot. Kui tööd välja ei valita, on see mahavisatud raha, töö ja aeg.

Miks mitte kaaluda teatud projektide puhul eelvaliku ja kutsetega võistlust, kus kõik osalejad saavad olla kindlad, et mingi hüvitise nad oma aja ja töö eest siiski saavad ja ideid on valikuks piisavalt?

Riigiisad võiksid mõista, et meie tipptegijad ja talendid müüvad üht asja – professionaalset võimekust. Meie müügiartikkel ei ole odavaim hind.