Arhitektuurikonkurss ja autoriõigused

Toomas Seppel on kultuuriministeeriumi meedia ja autoriõiguse osakonna levitalituse nõunik

Arhitektide ja riigihangete korraldajate vahel on üha enam tekkinud vaidlusi võistlusjuhendite autoriõiguste tingimuste üle. Seda ilmselt seetõttu, et arhitektid ja tellijad on saanud teadlikumaks intellektuaalsest omandist ning on tulnud ka esimesed kohtulahendid (nt Kihnu rahvamaja juhtum). Autoriõiguse seisukohalt on tegemist majanduse ühe valdkonna mängureeglite kehtestamisega, näiteks muusikatööstuses tagab autoriõigus kontrolli rahavoo üle. Arhitektuurivaldkonna puhul aitab autoriõigus reguleerida ehitise arhitektuurse osa kavandamist.      

Arhitektuurivõistluste puhul tabab esmane kokkupuude autoriõigusega arhitekte ja tellijad juba ideekonkursi võistlusjuhendi tingimuste  vormistamisel. Ideekonkursi võistlusjuhend on esimene leping, mis paneb paika arhitekti ja tellija vastastikused kohustused. Võistlusjuhendi tingimustest sõltuvad edasised läbirääkimised ja projekteerimislepingu tingimused.       

Tavaliselt korraldatakse arhitektuurivõitlusi (ideekonkurss) riigi või kohaliku omavalitsuse objektide puhul. Ideekonkursi läbiviimise nõuded on reguleeritud riigihangete seaduses (RHS). Ideekonkurss on menetlus, mille tulemusena tellija võib omandada konkursi käigus žürii välja valitud kavandi või projekti. Tellija  võib ideekonkursi korraldada eesmärgiga sõlmida ideekonkursi võitjaga tema pakutud ideekavandi alusel teenuste hankeleping või üksnes ideekavandi saamiseks, andes ideekonkursi võitjale või võitjatele auhindu või makstes osalejatele osalemistasusid (RHS § 79). Tellija sätestab ideekonkursi kutses muu hulgas, kas ta nõuab ideekonkursi võitjalt ja teistelt ideekonkursil osalejatelt esitatud ideekavandite autoriõiguse või muu omandi üleandmist või mitte.   

Seega peab ideekonkursi korraldaja otsustama ja sõnastama võistlusjuhendis, kas ta soovib võitjaga sõlmida ka edasise projekteerimislepingu või on konkursi eesmärk leida parim ideekavand ning selle alusel teha avatud hankemenetlus projekteerimisteenuse osutaja leidmiseks. Juhul kui tellija eesmärgiks on leida parim ideekavand ning seejärel korraldada avatud hankemenetlus projekteerimisteenuse osutaja leidmiseks, on tellijale oluline, et võidutöö autoriõigused kuuluksid tellijale, vastasel juhul tekib olukord, kus võidutöö kavandi autoriõigused kuuluvad arhitektile (või arhitektuuribüroole), kuid riigihanke käigus valitakse uus projekteerimisteenuse osutaja. Arhitektuurivaldkonnas on tavapärane, et ideekavandi edasise projekteerimise käigus muutub ka arhitektuurne lahendus. Juhul kui tellijal ei ole algse variandi muutmiseks õigust, siis rikub tellija autoriõigusi, sest annab ilma arhitekti loata kolmandale isikule korralduse teose muutmiseks ja täiendamiseks. Seega peab avatud hankemenetluse korral tellija tagama olukorra, kus talle kuuluksid arhitekti autoriõigused, mida saaks litsentseerida kolmandatele isikutele. Seda saab korralda ideekonkursi võistlusjuhendi tingimustega, milles on märgitud konkursil osaleja kohustus loovutada varalised autoriõigused ja litsentseerida isiklikud autoriõigused.       

Eesti riigihangete praktikas eelistatakse tavaliselt menetlust, kus ideekonkursi võitjaga sõlmitakse projekteerimistööde teenuse hankeleping (väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlus RHS 28. § 6. lg alusel). Sellisel juhul sõnastavad tellijad võistlusjuhendi tingimused selliselt, et see võimaldab sõlmida projekteerimisteenuse hankelepingu võitluse võitjaga või ühega võitjatest. Viimasel ajal on aga täheldatav, et väljakuulutamiseta  läbirääkimistega hankemenetluse puhul tahab tellija endale ka ideekavandi autoriõigusi, seda ka isiklike õiguste osas ja seda juba ideekonkursi etapis. Võistlusjuhendi tingimuste järgi sõlmitakse projekteerimisteenuse hankeleping konkursi võitjaga, kuid samal ajal jäetakse tellijale võimalus vahetada projekteerimisteenuse osutajat. Selline olukord tagab tellijale igakülgse kontrolli projekteerimisteenuste üle ja tal on võimalus vahetada  arhitekti, ilma et peaks arvestama arhitekti autoriõigusega.   

Miks tellijad on sellisele teele läinud? Ilmselt on üheks põhjuseks õiguslike riskide vähendamine. Tellija, kes vastutab miljoniliste ehitusmaksumuste eest ning on pideva avaliku huvi keskmes, püüab end kaitsta kõikvõimalike riskide eest. See on ilmselt ka põhjus, miks tellijad kirjutavad arhitekti jaoks aina uusi ja karmimaid tingimusi võistlusjuhenditesse. Arhitektile sellised juhendid ei sobi, sest selliste tingimuste korral on oht, et ta võib kaotada kontrolli arhitektuurse kavandamise  üle ja kõige negatiivsema stsenaariumi korral lõpetab projekteerimistööd keegi kolmas arhitekt või projekteerimisbüroo. Tellija on üldjuhul huvitatud koostööst ideekavandi võitjaga ning eeldab, et ideekonkursi võitja teeb ka edasise projekteerimistöö, kuid siiski tahetakse jätta võistlusjuhendi ja hilisemate lepingutega endale varuvõimalus. Arhitekte esindav arhitektide liit on seisukohal, et tellijad ei peaks omandama autoriõigusi juba ideekonkursi etapis, samas ollakse nõus, et lepingud peavad jätma tellijale võimaluse erandkorras mõnikord ka arhitekti vahetamiseks. Eesti Arhitektide Liit on pakkunud võistlusjuhendi tingimuste sõnastuse, mille järgi autoriõigused jäävad arhitektile, kuid teatud olukorras võib tellija kasutada arhitekti isiklikke autoriõigusi ning anda ideekavandi ja selle alusel tehtud projekteerimistöö edasi kolmandatele isikutele. Sellised juhtumid on: 1) projekteerija suhtes on  välja kuulutatud pankrot; 2) vastutav arhitekt ei ole tervislikel põhjustel suuteline teostama projekteerimisteenust ning projekteerija ei suuda tagada samaväärset vastutavat arhitekti; 3) projekteerija arhitektuursed lahendused ületavad märgatavalt eeldatavat ehitusmaksumust ning pooled ei jõua kokkuleppele arhitektuursete lahenduste muudatustes. Selline sõnastus tagab arhitektile kindluse, et tellija ei saa iga väiksema tüli korral arhitekti projekteerimislepingut lõpetada ja valida uut projekteerimisteenuse osutajat. Kas sellise sõnastusega ideekonkursi tingimused saavad tavapäraseks, on täna raske vastata. Tegemist on ühe näitega ja seda on võimalik veelgi täiustada. Tellijatel ei ole mõistlik ideekonkursi tingimustega n-ö vinti üle keerata ja sätestada tingimused, millega arhitekt jäetakse autoriõigustest ilma. Sellised nõudmised võivad kaasa tuua olukorra, kus osa arhitekte loobub võistlusel osalemisest ning sellega kannatab arhitektuurivõistluse kvaliteet. Ilmselt peavad riik, kohalik omavalitsus ja arhitektid pidama veel mitmeid läbirääkimisi ja vaidlusi, enne kui jõutakse osapooli rahuldava kokkuleppeni. Mõistlikku kokkulepet on aga vaja, sest vastasel juhul muutuvad arhitektuurivõistlused juriidilisteks kaevikusõdadeks.