Arhitektuurimaastik korda! I

Vabariigi president kutsus oma pidupäeva kõnes üles: teeme oma riigi 100. aastapäevaks korda! Mis tuleb arhitektide meelest korda teha, seda peegeldasid 14. veebruaril Kumus arhitektide liidu üldkogul peetud kõned.

Arhipäev

Peeter Pere, EALi esimees

Ministeeriumi tungival soovil koostasime liidus kultuurisuundade arhitektuuri osa dokumendi, võimalikult põhjaliku, sellise, mis võiks meie arvates edaspidi olla abiks arhitektuuri ja sellega seonduvate valdkondade edendamisel. Suhtusime sellesse kui riigi tellimusse, tegime küll vaid õhinapõhiselt. Paljud kaasatud ja asjast huvitatud arhitektid kulutasid selleks aega ja energiat oma põhitöö kõrvalt. Valmis kaheksaleheküljeline ettepane kute pakett, mille kooskõlastasime teiste valdkonna liikmetega. Meie sisendit võib võrrelda arhitektuuriprojektiga: väljastasime läbikaalutud, hästi funktsioneeriva tehnoloogilise skeemiga, professionaalselt proportsioneeritud nutimaja põhiprojekti.

Meile tagasi saadetud dokument mahub poolele A4-paberile. Hõredalt. Erialast terminoloogiat kasutades on tegu tuult ja vett mittepidava, ebamäärase otstarbe ja määratlemata materjalidest rajatise vabakäelise eskiisiga. Aga maja projekt seegi.

See on arhitektuuriprojekti tavaline saatus: teed üht, saad teise, optimeeritud variandi.

Võib öelda, et visand ongi selline mõnus etapp, millest on võimalik edasi arendada mida tahes.

Võib-olla see tähendab, et poliitikale järgneb tegevuskava, mis on konkreetne, detailne ja palju mahukam. Milleks siis meie ajakulutus? Või selgus, et me ei oskagi projekti koostada? Ka see pole teab mis uudis. Omavalitsustes ehituslubade taotlusel on igapäevane, et mitmekümneaastase kogemusega arhitekt ei ole kiirkoolitet ametniku meelest pädev. Lahenduse sisulise poolega polegi aega tegeleda, põhiline, et näpuga saab õigeid seaduseridu taga aetud – siis jääb ametnikul igal juhul näppu lõikamata.

Millises kabinetis ja millisel toolil „riik” sedakorda istub ja kärpeid teeb, on meile teadmata, meid nõupidamisele kutsutute hulgas ei olnud.

Kas kultuuri saab rohkem, kui selle loojatega jõupositsioonilt vägikaigast veetakse? Kas riigi kultuuripoliitika on ikka liitsõnaga tähistatav mõiste või on otstarbekam öelda kultuur ja poliitika, koguni poliitika ja kultuur?

Kas ühel päeval jõutakse olukorrani, kus eriala suunavas mis tahes koosluses ei istu ega arutle eriala tundvad ja valdavad professionaalid? Oleme ju kõik „isiklikult” huvitatud loomeinimesed, kuna meil on selline haridus, kogemus ja ikka veel soov oma loomepotentsiaali selles riigis ja kultuuriruumis rakendada. Seetõttu ei sobivat me otsustajate hulka. Võib tekkida küsimus: miks inimene on komisjonis, kui tal puudub isiklik huvi? Kultuurihuvi?

Riigiarhitekti teemal on olnud juttu, sellest on kirjutatud, on olnud vastavateemalisi kohtumisi. Hädavajaliku juriidilise osa riigiarhitekti institutsiooni loomiseks tellisime omavahenditest, siit tuli liidule märkimisväärne rahaline kulu. Otsustajad räägivad meiega kui mässama kippuva poolemeelsega – kenasti, patroneerivalt, noogutusega, kuid – ilma vähimagi nähtava tulemuseta.

Riigihanke süsteem oma hindamiskriteeriumides on rõhuasetusega hinnal, mitte väärtusel, väärtarhitektuuril, mitte arhitektuuril kui kultuuriruumi, kultuuri ja ruumi olulisel osisel, on fataalne, pöördumatult kultuuri hukutav.

Loobun ette kandmast popurriid teemal, mida me ootame kultuuripoliitikast, ja loodan sel teemal astuda siiski sisulisse läbirääkimisse kultuuriministeeriumiga.

Positiivset

Valminud on meremuuseum ajaloolistes vesilennukite angaarides, teletorni ümberehitus, Tartu ülikooli kolledžihoone Narvas, käivitatud on ERMi ehitus.

Eesti Vabariigi 100 aastapäeva tähistamise korralduskomitee ootab arhitektidelt ettepanekuid viie aasta pärast toimuva juubeli väärikaks tähistamiseks ja jäädvustamiseks arhitektuurisündmustega. Siinkohal paraku ei saa kriitikata meie liikmete aadressil: tuli kolm ettepanekut …Vähevõitu. Kas ja kus on meie „Eiffelid”?

Me rõhume riigi ja ka meie endi vastutustundele. Vaja on igapäevaelus arhitekte-asjatundjaid, see tähendab head hariduse ja kogemustega spetsialiste. Riigiametis soovime aga näha arhitektuuriasjatundjat-riigiarhitekti.

Arhitektide liidu koosolekutel ei kostu peaaegu kunagi sellised arhitektuuri loomingulist poolt kirjeldavad sõnad nagu „analüüs”, „eksperiment”, „filosoofia”, „kohatunnetus”, „idee”, „mõttetihedus”, „meeliülendav”, „hästi toimiv”, „ainulaadne”, „ruum ja aeg”, „kirg”, „detailiilu” jne. Milline või kas üldse on olemas meie kohalik murre ses rahvusvahelistunud arhitektuurikeeles? On see võru-, setu-, saare- või kihnukeelne, lõunaeesti või põhjaeesti murre? Me peame seda otsima ja selle leidma enne järgmist Veneetsia arhitektuuribiennaali, mille teema on „Fundamentals” ehk eesti keeli siis alused, lätted või lihtsamalt kohaliku arhitektuuri juurikad.

Me peame otsima ja kasutama sõnavara, mis pole kuiv ja asjalik seadusekeel, vaid loomingulise arhitektuuri keel ja selle keele meeldetuletamist või äraõppimist soovin kõigile kolleegidele ja arhitektuurihuvilistele.

Tulevikust

Raul Järg, arhitektuurikeskuse juhataja

Rahva seas liigub küll jutt, et tuleviku ennustamine on tänamatu töö. Arhitektid ei peaks nii suhtuma, teeme seda ju iga päev, see ongi arhitektide töö: ennustada, luua, projekteerida ruumilist tulevikku. Aga kuidas on lood meie sotsiaalse tulevikuga, mis käib ruumiga käsikäes? Projekteerime ju oma tegemistega tahes-tahtmata ka seda.

Alustan tänasest päevast ja Eestimaast. Esimene lihtne küsimus: millest koosneb Eestimaa? Lihtne vastus: loodusest ja ehitatud keskkonnast ehk siis maast ja linnast. Seejuures ei koosne üldmõiste Eesti linn mitte ainult linnadest, s.o Rakverest, Tartust, Narvast, Viljandist jne, vaid ka alevitest ja asulatest kogu Audru, Alatskivi, Avinurme, Ardu jne. Eesti linn – tundub kuidagi harjumatu mõiste, kas pole kummaline?

Sotsiaalne pool. Mis on see, mille üle oleme uhked, mille üle tunneme rõõmu, mis on osake meist, mida näitame külalistele? Milline on meie positiivne identiteet? Eesti keel, eesti loodus, infotehnoloogia, vanalinn, mõisad? Oleme uhked oma looduse üle, hindame seda ja kutsume teisi seda vaatama – see väärtus on lausa põhiseaduses kirjas. Aga kuidas on lood linnaga, ehitatud keskkonnaga, kas oleme selle üle uhked? Teisisõnu, kas see on osake meie positiivsest identiteedist? On paiku ja linnu, mille üle ollakse uhked. Eesti linna üle tervikuna aga pigem mitte. See on koht, kuhu ollakse sunnitud minema ja olema, sest siin on töö ja raha, võimalused ja väljakutsed, aga siit pagetakse esimesel võimalusel.

Kas tuleb sellest järeldada, et Eesti linn ei ole täna osake meie heast identiteedist? See on kas neutraalses või pigem negatiivses väljas, sõna otseses mõttes väljas, pole justkui meie pärisosa. Eesti linn polegi justkui meie. Aga mis siis on meie? Eestimaa on meie, Eesti loodus on meie, Eesti linn paraku mitte. Enamik meist ja meie esivanematest on linna kolinud viimase 100–150 aasta jooksul. Meie keha on siin aga vaim hõljub veel välja peal.

On see üldse oluline tõdemus? Tundub, et oleme justkui harjunud selle olukorraga. Võib-olla ongi see normaalne moodsa võõrandunud maailma paratamatu tulem? Kuuleme üsna tihti loosungit, et üle poole maakera seitsmest miljardist inimesest elab linnades. Eestis elab juba praegu ligikaudu 70% inimestes linnades ja ülejäänud 30% enamjaolt maa-asulates. Me oleme ja elame Eesti linnas mitte Eesti maal. Linn on meie kodu. Kodu, kus me ei tunne paraku ennast hästi. Mida tehakse koduga, kus ei tunta ennast hästi? Sellega kas lepitakse, võetakse ette renoveerimine või kolitakse minema. Eesti linnast aga lihtsalt ei page. Kas tõesti lepime olukorraga ja peame normaalseks, et enamik meist elab keskkonnas, kus me ei tunne ennast hästi ega võta ette renoveerimist?

Ma ei usu, et praegune olukord on normaalne ja paratamatu. See ei ole pelgalt küsimus, kas meile miski meeldib või ei, see on meie konkurentsivõime ja sellega meie kultuuri elujõu ja kestvuse küsimus. Järjest avarduvas, ühtlustuvas, kaduvate piiridega lõimuvas maailmas konkureerib ülejäänud maailmaga Eesti linn.

Kuidas muuta Eesti linn meie positiivse identiteedi osaks, millekski, mis on meile väärtus? Tema väärtus ei olene ainult objektiivselt eksisteerivast ruumist vaid ka vaataja-kasutaja pagasist: väärtustest, arusaamadest, kogemusest, teadlikkusest, ootustest ja paljust muust. Peame küsima, kuidas kohaneda keskkonnaga ja kuidas muuta arusaama sellest. Kuidas projekteerida sotsiaalset tulevikku? Lihtsalt – süsteemse ja läbimõeldud tegevusega.

Oleme mitmed analoogilised muutused varem edukalt läbi teinud. Meie infotehnoloogiline edu tugineb paljuski „Tiigrihüppele”. Kas julgesime 1990ndatel, kui olime ühiskonnakorralduses teinud just kannapöörde, kuigi alles äsja olime olnud õnnelikud pelgalt nätsupaberi ja värvilise traadi üle, mõelda, et oleme peagi maailmas teistele infotehnoloogias eeskujuks?

Võib tuua näiteid nii meilt kui mujalt, kuidas muutused ehitatud keskkonnas on muutnud inimeste identiteeti. Mida arvasid rakverelased oma kodulinnast enne kesklinna ümberehitusi ja mida arvasid sellest linnast külalised? Mida arvasid väärika ajalooga, kuid 1980ndatest väheneva elanikkonnaga tööstuslinna Bilbao elanikud oma kodulinnast või kui paljud üldse teadsid selle linna olemasolust?

Kui tõdeme, et meie tänane ehitatud keskkond ei ole meile väärtus, siis tuleb mõelda, kuidas muuta see väärtuseks, meie positiivse identiteedi osaks. Inimese tervenemine algab õigest diagnoosist, sotsiaalsed muutused probleemi sõnastamisest ja selle teadvustamisest. Arhitektid saavad olla eestvedajad ja muuta olukorda, kui teame, miks me teeme seda, mida teeme, ja kui meil on ühine eesmärk muuta Eesti linn meie positiivse identiteedi osaks. Arhitektuurikeskus saab seda toetada.

Seejuures on kindel, et vaid arhitektide pingutusest jääb väheks. Kuniks see on ainult meie mure, ei muutu midagi. Peame suutma kaasteelisi kõnetada selle teemaga. Me peame sellesse paati saama oma sõbrad ja liitlased, oma vahetud kolleegid, külgnevad erialad, teadlased, poliitikud, sh ka juristid ja, mis kõige olulisem, Eesti inimesed, need, kes seda ruumi tarbivad. See on see koht, kuhu arhitektuurikeskus hakkas ehitama neli aastat tagasi silda. Ja seda silda ehitame me edasi.