Arhitektuurimaastik korda! II

Jaak Huimerinna kõne „Kas arhitektuur on kultuuri osa?” arhitektide liidu üldkogul

Arhitektuurivaldkond on teelahkmel. Arhitektuur kui omaette sfäär kipub meil kaduma nii õigus- kui ka kultuuriruumist. Viimase ehitusseaduse eelnõu värskes redaktsioonis ei ole kordagi kasutatud sõna „arhitektuur”. 13. veebruari Postimehe artiklis „President kuulutab välja noore arhitekti preemia” tõdevad nominendid Salto büroost, et Eestis ei mõelda üldiselt arhitektuurist kui kultuuri osast. Vaatlen tekkinud olukorda just muutunud õigusruumi seisukohast, teedrajav on siin riigihangete seadus.

Tuletame meelde ajalugu: Euroopa Liidu direktiivide pakett riigihangete korraldamise kohta pärineb aastatest 2004-2005, selle põhjal on kirjutatud meie viimane riigihangete seaduse redaktsioon, mis jõustus 1. mail 2007. aastal. Minu analüüsi aluseks on viieaastane kehtivusperiood, mis peaks olema piisav mõningate järelduste tegemiseks. Kasutan oma ettekandes alusmaterjalidena Ramboll Eesti AS juhtivkonsultandi Raul Vibo* tähelepanekuid tema ettekandest möödunud aasta lõpul peetud projektbüroode liidu seminaril.

Riigihangete praegusest praktikast projekteerimisvaldkonnas on paljudel absurdseid kogemusi ja halbu mälestusi – võiks öelda, et häid polegi. Domineerivalt ainuke valikukriteerium on 80% osas riigihanke puhul hind, mis sest, et riigihangete seadus ütleb, et hinnakriteeriumi võib kasutada siis, kui „pakkumuse majanduslik soodsus hankija jaoks sõltub üksnes pakkumuse hinnast ……” (RHS §31 lg 3) või kui „asi on ühekordselt kasutatav ja asja käitluskulud on väheolulised”. Intellektuaalset teenust peaks üldjuhul aga ostma hoopis RHSis toodud mõiste „majandusliku soodsuse kriteerium” alusel.

Mida on praegune praktika kaasa toonud? Esiteks on tekkinud plokk (ma nimetaksin seda nii) projekteerimisfirmasid, kes ujuvad selles süsteemis nagu kalad vees. Nende hulgas on paraku ka EALi liikmete firmasid. Nad on hõlmanud kogu meie hangete süsteemi ja tõrjunud kõrvale talendid ja tippbürood. Õigemini küll on tipptegijad loobunud ise selles mõttetuses osalemast: nad on eemaldunud riigihankesfäärist ja avalikust sektorist.

Madalaima hinna pakkuja peab oma projekteerimisteenust optimeerima, s.t tuleb teha nii vähe kui võimalik ja kasutada odavtööjõudu ning vastutus tuleb kiirelt ära anda. Ülikeerukad ja meile palju peavalu tekitavad lepingud (mis polegi õiguslikult lepingud, vaid sisuliselt hankija ettekirjutused) kirjutakse alla neid läbi lugemata – tekkinud jamad püütakse korda ajada kuidagimoodi töö käigus. Kirjutatakse alla ka kõikide isiklike autoriõiguste äraandmisdokumentidele, sest see vabastab vastutusest ning tüütust ja aeganõudvast autorijärelevalvest. Kultuur välistatakse juba eos, seda toetab ka uue ehitusseaduse eelnõu 10. §, kus on loetletud nõuded ehitisele, kust aga puudub kultuuri dimensioon.

Projekteerimise hind on selliste riigihangete tulemusel langenud katastroofiliselt. Euroopa arhitektide liidu andmetel viimase vaadeldava perioodi jooksul 2,4 korda, millega oleme jõudmas Rumeenia ja Bulgaaria tasemele. Samal ajal kui tarbijahinnaindeks kerib ja kerib ülespoole. Süüdi on ka EAL ja EPBL, kes pole suutnud koostada projekteerija statistika tabeleid, kus on näidatud keskmine ajakulu eri tüüpi ja suurusega hoonete projekteerimisele. Soomes on see iseenesestmõistetav dokument, mille baasil hinnata eeldatavat jätkusuutlikku tunnihinda, mis sisaldab kõiki firma kulusid ja makse. Seda ei käsitleta mitte kokkuleppena, vaid pigem informatsioonina hankijatele, et nad oskaksid hangete maksumust arvutada. Ametiühingud on Eestis traditsiooniliselt nõrgad olnud ja nende puudumist kasutatakse meie vastu kiirelt ära.

Autoriõigusseadus on purustatud täielikult ja kaotamas oma kehtivust – sellel täna ei peatu pikemalt –, vaadata võib mu eelmise suve teksti Sirbis (7.VI 2012), kus analüüsisin tekkinud olukorda. Kui 2000. aasta riigihangete seaduse väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse paragrahv sisaldas veel autoriõigust kui ainuõigust, siis kehtivast versioonist on see eemaldatud. Teame veel seda, et justiitsministeeriumi korraldatava kodifitseerimise käigus püütakse autori isiklike õiguste kataloogi mahukust vähendada ja sisse kirjutada EAÕSi isiklike õiguste litsentseerimise punkt. See muidugi viitab sellele, et senine isiklike õiguste litsentseerimine, mida on riigihangete tüüplepingutes massiliselt tehtud, pole olnudki seaduslik. Uus seadus kinnistab aga praktikas kasutusel olnud jõuvõtted.

Avalik sektor on ikka erasektorile ju eeskujuks: kui riik võib nii teha, siis meie teeme ka …

Valitsuse parempoolne poliitika on riigihanke seaduse kujul tegelikkuses realiseerunud hoopis vasakpoolsena: tööhõive on tagatud madalama kvalifikatsiooni ja väiksemate võimetega inimestele. Parempoolne poliitika peaks toetama just talente ja peremehi. Neile öeldakse, et hakkame eksportima, lisamata, et veel parem, kui te ise ennast ekspordiksite, nii nagu on lahendatud virisevate arstide probleem. Teid pole meil vaja. Kahjuks jäetakse arvestamata, et peremehed tahavad ju oma maad harida, mitte Siberi, Ukraina või Soome oma. Kogu selle kurtmise peale teatab ministeeriumi koridoris kohatud ametnik mulle r-i põristades: „Saa aru – see on parrradigma muutus!” Ma ei tea kahjuks, mida see sõna täpselt tähendab, ja muutusega ka nõus ei ole.

Sellises õigusruumis on väljapääs vaid üks: teeme arhitektuurivõistluse – siis saame kehtiva seaduse alusel vähemalt lahendusi valida ja hinnatase püsib ehk normaalne (kuigi hankijad tahavad purustada sellegi ventiili ja RHSis lubatud mitme võitja süsteemiga: paneme võitjad veel hinna alusel võistlema nagu tavahanke puhul!)

Loomulikult peab avaliku sektori esindushooned ning linnade ja valdade olulistel kohtadel olevad hooned ja planeeringud lahendama võistlusega. Võistlus kui selline annab noortele võimaluse siseneda turule ja vanematele olijatele hoida end vormis, aga – siin on üks aga, millele juhtis tähelepanu juba paar aastat tagasi arhitekt Helmi Sakkov oma artiklis Tartu Postimehes – arhitektuurivõistlus on meie inimressursi raiskamine. Teeme kiire arvutuse: üks keskmine võistlus: kahe arhitekti töö ca 1 kuu, kokku 2 × 150 = 300 tundi. Kui võtame tunnihinnaks tagasihoidlikult 25 eurot tunnis siis saame kokku ühe töö maksumuse 7500 eurot. Eeldame, et Eestis tuleb keskmiselt võistluse kohta 10 tööd (tegelikult muidugi rohkem), seega saame 75 000 eurot ehk üle miljoni krooni vanas rahas osaliselt raisatud tööaega. Kui energiatõhusus on meie riigi püha poliitika, siis inimenergiatõhusus ei näi seda olevat. Parimad ja kasumlikumad näited selles vallas on tasuta tööjõudu kasutanud vangilaagrid Saksamaal ja NSVLis. Vahe on selles, et meie teeme seda täiesti vabatahtlikult ja peame ise maksma ka söögi ja eluaseme eest.

Me peame tavalise avatud riigihanke süsteemi panema õigesti tööle ja tegema võistlusi optimaalselt. Tavavõistluste kõrval peaks kasutama ka laialdasemalt RHSiga lubatud eelvalikuga piiratud osavõtjatega võistluse vormi, mis on erasektoris tuntud kutsutud osalejatega võistlusena. Mõlemad garanteerivad vähemalt minimaalsete töökulude katte ja annavad ka piisaval hulgal ideid.

Kuidas siis minna edasi? Vaatame mõnda juhtivkonsultant Raul Vibo poolt väljakäidud seisukohta ja lähtepunkti väärtuspõhise projekti hankimiseks.

Riigihanke seaduse eurodirektiivi aluspõhimõte – „best value for money” – on eesti seaduskeelde tõlgitud „parim hinna ja kvaliteedi suhe” (RHS § 3) ehk teisiti öeldes „parim, mida selle raha eest võib saada”, kusjuures oluline on just väärtuse rõhutamine. Riigihanke seaduses on ju juttu mõistlikust hinnast üldiselt. Raha on ette antud ja maksumus peab olema väga kaalutletult kontrollitud ja arvutatud juba enne hanget (viimastel Soome arhitektuurihangetel on kõikjal olnud kirjas eeldatav töö maksumus ja selleks on tehtud ka palju eeltööd) keegi ei taha ju osta saasta, kuigi odavalt. Või tahab?

Arhitektuuriteenuse ostmisel tuleb toetuda RHSi § 31 lg 4 määratletule: „Kui hankija sõlmib hankelepingu majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel, nimetab hankija hankelepingu esemega seotud objektiivset hindamist võimaldavad pakkumuste hindamise kriteeriumid, milleks võivad olla eelkõige kvaliteet, hind, tehniline väärtus, esteetilised ja funktsionaalsed omadused, keskkonda mõjutavad omadused, käitamiskulud, tasuvus, müügijärgne hooldus ja tehniline abi ning selle maksumus, sõlmitava hankelepingu alusel vahetult teenuste osutamise või ehitustööde tegemise eest vastutavate isikute spetsiifilised tõendatud oskused või kogemus, millest otseselt sõltub osutatavate teenuste … kvaliteet, hankelepingu täitmise tähtaeg. Hankija nimetab pakkumuste majandusliku soodsuse hindamise seisukohast objektiivselt põhjendatud suhtelise osakaalu, mille ta igale valitud pakkumuste hindamise kriteeriumile omistab”. Meie põhjanaabrid teevad seda ja aina mõistlikumalt. Hinnakriteeriumi osakaal on 30% ja 50% vahel, ülejäänu hinnatakse spetsialistide portfoolio, nende kogemuse, meeskonna võimekuse ja ka näiteks pakkuja kirjaliku nägemuse põhjal. Hankija tahab ju enne ostmist teada, mis arhitektidel peas mõlgub, ja ka hinnata seda. Omaette teema on muidugi see, kes seda hindama peab. Mõnede kriteeriumide hindamiseks peab hankija rakendama vastavalt vajadusele riigi, kohaliku omavalitsuse ja kutseliitude esindajatest komplekteeritud erapooletut žüriid või komisjoni, et välistada valiku subjektiivsus.

Loodava riigiarhitekti meeskond peaks saama õiguse selekteerida ja anda iga riigi rahastatava hanke kohta oma hinnang, kas tegemist on kultuuriväärtusliku ja arhitektuuri või muud olulist dimensiooni sisaldava hankega, õiguse määrata riigihanke läbiviimise vormi ja osaleda vajadusel vastava riigihanke läbiviimisel ja läbivaatamisel hindamiskomisjonides. Ainult sel juhul võib rääkida toimivast arhitektuuripoliitikast ja ka võimalusest, et arhitektuurist saab jälle kultuuri osa.

Aga ükskord algab aega … küll siis Talent jõuab koju … Eesti põlve uueks looma. (Kreutzwaldi ainetel.)

* Raul Vibo ettekande „Väärtuspõhine hankejuhtimine” täistekst aadressil

http://prezi.com/daupu25ftcr2/vaartuspohine-hanke-juhtimine/?kw=view-daupu25ftcr2&rc=ref-737358.