Arhitektuurimõte aastaks 2112 – Eestist?

25. ja 26. augustil esitleti Veneetsia arhitektuuribiennaalil Sloveenia ja Austraalia paviljonides Eesti kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuritudengite töid.

Maribor¹ on sel aastal üks Euroopa kultuuripealinnadest ning selle raames otsiti Mariborile järgmise saja aasta visioonistrateegiat rahvusvahelises töötoas „2112Ai 100YC” (linnade arhitektuuri-intelligents saja aasta pärast).² Töötoa hing, Sloveenias sündinud ja Austraalias tegutsev arhitekt Tom Kovac ning austraallannast kuraator Fleur Watson kutsusid projektis osalema sada tuntud arhitekti üle maailma, teiste seas kutsuti sellele üritusele ka mind. Osalejatel paluti kaasata tudengeid. „2112Ai 100YC” projekte juhendasime koos EKA teaduskonna dekaani Toomas Tammisega. Eesti üliõpilaste tööd põhinesid jaanuaris 2012 minu juhatatud sünteetilise bioloogia töötoast välja kasvanud ideedel. EKA arhitektuuritudengitest komplekteeriti rahvusvahelises koostööprojektis osalemiseks kaks töögruppi, kes kumbki esitas oma kavandi.

Esimene grupp lõi töö nimega „mariBIOr”, selle autorid on Johanna Jõekalda, Harri Kaplan, Kristjan Männigo, Laura Linsi ja Tiia Vahula ning see näitlikustab kohanemisvõimelise linnakoe teket järgmise saja aasta vältel, aastani 2112: linna läbiva jõe kaldad hakkavad luukoe arengu ja paranemisprotsessi põhimõttel taastuma, ajas muutuv sildade võrgustik aitab linnal toimida autotroofse ökosüsteemina.

Töös pealkirjaga „manibor”, mille autorid on Artur Staškevitš, Eve Komp, Kristi Tuurmann ja Hendrik Väli, vaadeldakse linna kui bakterikoloonia põhimõttel toimivat sotsiaalset võrgustikku, kus linnasisesed „ainevahetusvood” moodustavad mitmekihilisi kogumeid, mis võrgustikuna arenedes rikastavad Maribori elukeskkonda järgmise saja aasta vältel. Mõlemad tööd on üles ehitatud biomimeetilise arhitektuuri värsketele suundadele toetudes ja näitavad hästi EKA tudengite valdkondadevahelist mõtlemist.

Ideed pärinevad projektidest, mis sündisid kunstiakadeemia arhitektuuri-, disaini- ja uusmeediatudengitel selle aasta jaanuaris õpitoa käigus. Üliõpilased said seal Eesti tippteadlastelt praktilisi ja teoreetilisi teadmisi sünteetilisest bioloogiast – inseneriteaduse suunast, mis võib avaldada sügavat mõju sellele, millisena tajume tulevikus ümbritsevat maailma, elusorganisme, kuidas neid kasutame ja kujundame. Kombates biotehnoloogia mõjuvälja tänases kultuuriruumis ja (soovitud) arengusuundi, tõotab sünteetiline bioloogia anda meile uusi (ehitus)materjale, ravimeid, kütust ja kemikaale, mida loodusest ei leia.

Võib julgelt öelda, et meie arhitektuuritudengite Veneetsia biennaalil esitletud tööd on rahvusvaheliselt kõrgel tasemel. Sellest andsid tunnistust debatid ja vastukaja esitluste järel. Töötoa tulemuste esitlemine Sloveenia ekspositsioonil A+A galeriis Veneetsias pakkus tudengitele hea võimaluse oma loomingut ja ideid rahvusvahelisel areenil tutvustada, lihvida esinemisoskust ja erialast väitluskultuuri. Tööd avaldati ka Sloveenia paviljoni kataloogis, kõrvuti tuntud koolide kasvandikega Euroopast, Ameerika Ühendriikidest ja Austraaliast.

Tähelepanu väärib ka see, et „2112Ai 100YC” koostöövorm oli kui kaasaegse arhitektuuri-intelligentsi labor, kus rahvusvahelisele koostööprotsessile ja tulemuste arutelule pandi samavõrra suurt rõhku. Veneetsia arhitektuuribiennaalil Sloveenia paviljonis A+A galeriis aset leidnud debattide sarja raames esitlesid oma projekte teiste seas Bart Lootsma, Patrik Schumacher, Matias del Campo, Karl Chu, Roland Snooks jpt. Kriitikute seas oli kahtlemata värvikaim tegelane teoreetik professor Jeffrey Kipnis, kes on omal ajal teinud koostööd Peter Eisenmani ja Jacques Derridaga. Rääkides arvudest: selle projekti raames laekus Maribori jaoks kokku orienteeruvalt 100 tulevikuvisiooni 23 koolilt 11 riigist. Tööprotsessis osales kokku u 1000 inimest, kellest 400 olid tudengid.

Milliseid mõtteid meie tudengite tööd kriitikute-kolleegide seas tekitasid? Patrik Schumacher, Zaha Hadidi parem käsi, parameetrilise projekteerimise eestkõneleja, üks Londoni arhitektuuriühingu arhitektuurikooli disainiuuringute labori (Architectural Association Design Research Lab ehk AADRL) direktoreid ja Viini rakenduskunsti ülikooli (Universität für Angewandte Kunst Wien) õppejõud: „Minu meelest on need projektid eriti põnevad seetõttu, et analoogid elusorganismidega on silmatorkavalt produktiivsed. Nn luukoe projektil on oma võlu tänu sellele, et linnaehitusliku struktuuri taasformeerumine ja ümberkonfigureerumine on dünaamilises suhtes linnaruumi kasutusega. Ise ennast rajavad ja konstruktiivselt tugevdavad nn tunnelid reageerivad paindlikult koormustele, kohanevad ja paiknevad ruumis aja jooksul ümber, tekib omamoodi vereringesüsteem, kus luuakse üha uusi ühendusi ja kasvatatakse olemasolevat ringlusvõrku. Teine, bakterikoloonia loogikal põhinev projekt meenutab mulle paljuski teadustööd, mis on meil AADRLis ja büroos pooleli ja kus uurime nn agendipõhiseid süsteeme, kus iseorganiseerumine baseerub individuaalse profiiliga üksikkomponentidel.”

Iseorganiseeruvate süsteemide teemal jätkates arvas New Yorgist pärit arhitekt Roland Snooks (arhitektuuri ja urbanistika büroost Kokkugia, www.kokkugia.com), et luukoe paranemisprotsessil põhinev mehhanism on hea lähtekoht ehitusmaterjalide deponeerimise ja ümberjaotamise urbanistlikule terviksüsteemile, mis toimuks vastavalt spetsiifilistele linnaehituslikele olukordadele.

RMIT ülikooli arhitektuuri- ja disainikooli juhataja prof Richard Blythe, kes eelmisel sügisel ka Tallinnas loengu pidas, ütles, et radikaalsed muutused, mis meie linnu järgmise saja aasta jooksul ees ootavad, tähendavad seda, et tegelikult projekteerime ruumi „määratlematuse” olukorras. Seetõttu on tema arvates oluline pöörata tähelepanu niisugustele linnaruumilistele võimalustele, mis tagavad rikkaliku ruumilise mitmekesisuse tekke, soodustavad kõikvõimalikke etteaimatavaid ja -aimamatuid „kohtumisi”. Eesmärk on rajada see teadmistepõhine linnakeskkond, millest täna unistame. Patrik Schumacher jätkas: „Nn luukoe mudel tegelikult viitabki „määratlematuse” võimalusele, kus linnaruumist saadav tagasiside on tõukeks sellesama ruumi morfoloogia arengule.”

Ljubljanast pärit sloveenlanna, disainer ja teoreetik Spela Mlakar, kelle valdkond on ruumipsühholoogia ja -taju tänapäeva kultuuris, tundis huvi tudengitööde „nähtamatu” füüsise vastu: „Kui vaatame linnu saja aasta perspektiivis ja asetame need ajalisele teljele, siis pole kavandatava eesmärk projekteerida üksühest sotsiaalse käitumise mudelit aastal 2112, vaid silmas on peetud tulevikulinnade kütkestavust inimestele, selle järkjärgulist muutumist, et pakkuda seeläbi välja uute käitumismustrite kujunemisvõimalusi.”

Leon van Schaik, RMIT ülikooli innovatsiooni õppetooli juhataja ja doktorantuuri eestvedaja, uuris seepeale, miks on linnad siiski ka praegu niivõrd erinevad? Mis hoiab mälu töös? Mis loob erisust? Sellele vastas Los Angeleses tegutseva büroo Xefirotarch juhataja prof Hernan Diaz Alonso (www.xefirotarch.com): „Arhitektuuriajalugu kubiseb formalismi võitlusest esteetikaihalusega, sest keegi ei sea endale eesmärgiks projekteerida midagi koledat. Selleks, et aga millegi tõeliselt uue ja erilisega välja tulla, on vaja tekitada radikaalne (ruumiline, sotsiaal-poliitiline, kultuuri-) konflikt. Ja mitte nii väga kaasa tunda olemasolevale (linnaehituslikule) olukorrale.”

Tudengite tööd käivitasid ka vestlusi teemal, kuidas näha looduses teatud korrapära ja loogikat ning seda arhitektuuri mõõtkavas oma loomingus rakendada. Räägiti ka kaasaegsete ja tulevikulinnade sotsiaalsest ja kultuurilisest mitmekihilisusest ja komplekssusest, sellest, et tuleks eristada sõnu „keeruline” ja „kompleksne”. Arhitektina huvitab meid meie töös nii esteetika kui ratsionaalsus, kuid soovime olla võimelised looma mõjuvälju, projekteerima rikkalikke tajuruume ning mõistma seda, mis peitub pealispinna all ja kuidas on inimloom suuteline intuitiivselt selles tulevikulinna keskkonnas oskuslikult mitte ainult navigeerima ja orienteeruma, vaid ka õnnelik olema.

Veneetsias kogetu-nähtu põhjal on mul isu küsida, kas võiksime järgmisele biennaalile mõeldes Eesti tarbekski püsti panna mõne sellise rahvusvahelise koostööplatvormi: kas või näiteks selleks, et saada sada alternatiivset versiooni meie „hajariiklikule” planeeringule 2030+?³ Seda nii, et biennaali konteksti, maailma arhitektuuriparemiku füüsilist kohalolu Veneetsias, kasutataks saadud versioonide üle elavalt diskuteerimiseks ja nende edasiarenduseks. Niisuguseid valdkonnaüleseid laboreid on vaja selleks, et erialast mõtlemist edasi viia ja värskendada, ent ikka ka selleks, et arhitektuuriloome tulevikku ulatuv mõju põhineks mitmekülgsel ja pädeval teadmisel, mis maailmas toimub ja kuidas see omakorda kujundab kohalikku miljööd.

Visioonide võrdluse võlu seisneb sageli ka selles, et nii tuleb selgelt esile, millistesse survemehhanismidesse on linnaehituslik mõte nii meil kui mujal takerdunud. See võib näidata kätte otsetee, kuidas nendest lõksudest nutikalt pääseda. Kes peaks sellise rahvusvahelise koostöövormi – „2112Ai 100YC [EE]” ehk „Saja aasta Eesti-visiooni” kokku kutsuma? Üks variant on loota arhitektkonna süsteemisisesele (meedia)survele, teine presidendile, kolmas võimalus on paluda appi samad austraallastest kuraatorid-arhitektid, kes võtsid käsile Maribori. Võib-olla on olemas mõni neljas-viies tee? Kas „teeme ära” või „hõivame”?

Loodan siiralt, et Veneetsiat väisanud arhitektuuritudengid said kogetust piisavalt julgustust, et neis on sära ja hoogu, energiat ja entusiasmi leida oma tee. Meie tudengite töö leidis kajastuse ka e-architecti veerul (http://www.e-architect.co.uk/exhibitions/estonian_centre_architecture_venice.htm).

1 Maribor on Sloveenia suuruselt teine linn, seetõttu mõnes mõttes võrreldav meie Tartuga: linna läbib jõgi, elanikkond on mõlemas linnas samas suurusjärgus.
2 2112Ai – Architectural intelligence (arhitektuuri intelligents), 100YC – 100 Year City (linn saja aasta pärast).
3 Vt Kaarel Tarandi 7. IX Sirbi juhtkirja „Sule silmad ja probleemid kaovad”.