Arhitektuurist ja riigist

Arhitektuur on nii paljude sabade ja väheste sarvedega teema, et sellest sisukalt rääkimiseks tuleb alustada päris kaugelt. Alustagem süsteemidest. Süsteemiteooria vaatepunktist on süsteemi keeruline defineerida sel lihtsal põhjusel, et on väga vähe asju, mis pole süsteemid. Nii arvutis käivat tarkvara, last riietavat ema, sipelgapesa kui ka tükki seepi võib vaadelda süsteemina. Lihtne oleks öelda, et „süsteemiks nimetatakse komplekti asjadest, mis on omavahel kuidagi seotud”, kuid rangelt võttes ei ole ühed ja nullid arvuti mälus „asjad” ning näiteks „nähtus” oleks liiga laialivalguv. Kuidas ka pole, on oluline aru saada, et kogu universumit võib vaadata tervikliku süsteemina, millel on väga palju allsüsteeme. Terve universum on praktilisest vaatepunktist natuke liiga suur süsteem ja seetõttu tegeletakse tavaliselt mõnevõrra piiratumate nähtustega.

Arhitektuur kui süsteem

Arhitektuuri definitsioon klassikalisel, inseneriteadustest tuleneval kujul tuginebki eeltoodud süsteemi definitsioonile: kui süsteem on komplekt omavahel seotud asju, siis arhitektuuriks kutsutakse seda viisi, kuidas need asjad on omavahel seotud. Kuigi see on kahtlemata kasulik määratlus, on see siiski mõnevõrra piiratud. Nimelt, süsteemidest on keeruline rääkida, puudutamata nende täidetavat ülesannet. Chevrolet’ big-block’i V8 mootor ja F1 auto mootor on mingil tasemel arhitektuurselt väga sarnased, kuid ometi on nende detailides rohkem erinevusi kui sarnasust. Nii räägitaksegi moodsamas teoorias arhitektuurist kui millestki, mis seob kontseptsiooniga tervikuks süsteemi funktsiooni ja vormi. Lihtsustatult on funktsioon see, mida süsteem teeb, vorm see, mis seda miskit teeb ning kontseptsioon on idee süsteemi taga. Nagu enamik asju, on ka see definitsioon lähemalt vaadates arvatust keerulisem. Näiteks selgub mõningase arutelu järel, et funktsioon on tihedalt seotud väärtusega. Funktsioon on see, mille kaudu süsteem väärtust loob. Kuna vormi peale kulub süsteemi loomisel suurem osa raha, näeme, et arhitektuur määrab süsteemi efektiivsuse ehk selle, kui palju väärtust luuakse mingi hulga ressursi kulutamisega?
Arhitektimüts

Mõned süsteemid on loonud inimene ja mõned ei ole. Mõlemal juhul võime rääkida arhitektuurist, kuid ainult esimesel juhul saame rääkida arhitektist. Või vähemalt on see nii minu religioossete tõekspidamiste juures. Arhitekt on seega inimene, kes loob oma üksikotsustega arhitektuuri. Tema peamine mängumaa on kontseptsioon, sest funktsiooni dikteerib reeglina tellija ning vormi piirab meie füüsiline maailm. Süsteemid käituvad üldisel tasemel teatud seaduspära järgi ning arhitekti ülesanne on hoolitseda, et sellega ei mindaks vastuollu. Näiteks on süsteemidel kombeks aja jooksul keerulisemaks minna ning keerukusel on omakorda kombeks ennast taastoota. Järelikult on arhitekti üks oluline ülesanne juhtida süsteemi keerukust.

See kõik ei tähenda, et tehislike süsteemide puhul oleks alati kuskil arhitektimütsiga kodanik. Kui keegi küpsetab maitsva banaanikeeksi, teeb ta seda süsteemiarhitektuurile mõtlemata. Seejuures teeb ta siiski oma kogemuse, retsepti ja veel paljude faktorite alusel arhitektuurseid otsuseid.

Samuti ei olnud meie esivanematel majaehituse juures abiks arhitekti ega ka diplomeeritud inseneri. Ning vaevalt juurdles keegi väärtusprotsesside ja efektiivsusnumbrite üle. Inimesed teadsid, mida on vaja talve üleelamiseks ning kogemuse ja mõne meistri abil sai õigesti valitud palgid mõnusaks majaks üles raiutud. Tõenäoliselt ehitatakse ka tänapäeval enamik maju sel viisil. Ilmselt just nii on ehitatud ka Rio de Janeiro slummid.

Kuidas siis nii? Ilmselt teavad noid ulualuseid ehitavad inimesed meist kõigist paremini, mida on slummis elamiseks vaja. Ja nad teevad tarviliku funktsiooni täitmiseks sobivat vormi valides ilmselt parima võimaliku arhitektuurse valiku. Ometi on slumm kui selline negatiivse värvinguga mõiste. Miks?

Arhitektuuri väärtus
Vastuse saame arhitektuuri definitsiooni mõlemast osast. Vaadates slummi funktsiooni poolelt, tuletame meelde, et funktsioon on seotud väärtusega. Väärtus on aga alati subjektiivne. Veelgi enam: mis on väärtus grupi üksikutele liikmetele, ei pruugi olla väärtus grupile tervikuna. Jah, iga maja slummis on ehitatud parimal võimalikul viisil, kuid slumm kui tervik ei ole ühiskonna kui terviku vaatepunktist parim võimalik lahendus. Vormi poolelt lähenedes on slumm suurepärane isetekkelise (ingl k emergent) käitumise näide. On tähele pandud, et süsteemidel on peale algselt planeeritu ka terve rida planeerimatuid funktsioone, mis tavaliselt ilmnevad suhtes teiste süsteemidega. Olgu näiteks kirjutuslaud ning joonlaud. Ühe ülesanne on asju hoida ja teise ülesanne jooni sirgena hoida. Kuid iga koolipoiss on üle laua serva ulatuva joonlaua otsa abil vähem või rohkem meeliülendavat muusikat loonud. Kuidas ja miks ilmnes süsteemi täiesti uus funktsioon, ei ole teada.

Slummi näide võib kõlada abstraktsena, kuid täpselt samasuguste probleemidega puutub enamik meist kokku iga päev. Meil võib ettevõttes olla suurepärane müügisüsteem koos inimeste, tarkvara ja protsessidega ning suurepärane tootmissüsteem oma inimeste, tarkvara ja protsessidega. Siit ei tulene aga sugugi, et need kaks süsteemi (nii inimeste, tarkvara kui protsesside osas) omavahel kuidagi kokku sobivad või ettevõtte kui terviku edu tagavad. Seetõttu ongi rusikareegel: kus tegeletakse väärtuse juhtimisega, seal tegeletakse mingil viisil ka süsteemi kui terviku arhitektuuriga.

Riigi arhitektuur

Kõik see võib tunduda kas omapärase mõtteharjutusena või inseneride siseringi temaatikana. Eespool toodud definitsioon aga ütleb, et arhitektuuri ja arhitektide teema puudutab meid kõiki. Kui kõike ümbritsevat saab vaadelda süsteemina, siis äkki ka riiki? Kui jah, siis kust tuleb riigi arhitektuur? Kes on arhitekt? Millised on riigi kontseptsioon, vorm ja funktsioon?

Teatavate mööndustega võib öelda, et riigi arhitektuuri määratleb väga kõrgel tasemel meie põhiseadus, sätestades riigi olemuse (kontseptsioon), peamised institutsioonid (vorm) ja riigi kohustused kodaniku ees (funktsioon).  Kui on olemas arhitektuur, siis kus on arhitekt? Eesti kontekstis sobiks selleks ehk presidendi institutsioon. Lähiajalugu pakub ka häid näiteid presidentidest, kes on korrastanud süsteeme, loonud korda, tauninud keerukuse kasvu ning keskendunud struktuursetele, mitte taktikalistele probleemidele ehk, lühidalt, käitunud arhitektina.

Vaevalt et Via Baltica trajektoori üle otsustades või järjekordset valitsuse määrust ette valmistades on ametnikul põhiseadus kogu aeg kõrval lahti. Seega on ilmsesti vaja ka madalama taseme detailsemat arhitektuuri. Samuti ei ole mõeldav presidendi sekkumine näiteks meie X-tee teemalistesse otsustesse. Järelikult on vaja ka madalama taseme arhitekte, kes peaksid ilmselt keskenduma konkreetsetele valdkondadele.

IT-arhitekti roll on autorile suur au täita, kuid meie riik ju ei alga ega lõpe infosüsteemiga? Riigi arhitekti rollist just füüsilise ruumi kujundajana on palju räägitud  (viimati põhjalikumalt Kalle Vellevoog artiklis „Arhitektuurist, elukeskkonnast ja riigist”, Sirp 5. XII 2013) ja kõike siin kordama ei hakka. Kuid kuidas on lood meie seadusandlusega? Ilmsesti, erinevalt näiteks USAst, ei ole me veel jõudnud olukorda, kus maksuseaduse tõlgendamine on omaette tööstusharu. Seejuures on viimased paarkümmend aastat suur hulk inimesi loonud suure hulga eri taseme seadusi, ehitades kõigepealt üles riigi ja siis viies selle Euroopa Liitu. Kogemus ütleb, et isegi väga tugeva keskse koordineerimisega kasvatab nii pikk vahelduva intensiivsusega arendusperiood igasuguse süsteemi keerukuse üsna hoomamatuks. Meie e-riigi seadusandluses on hetkel umbes 170 nõuet täita riigi funktsiooni üksnes ja ainult füüsilise paberi abil. See ei ole hea märk.

Mida meie seadusarhitekt siis teha võiks? Näiteks sobiks tema vastutuse alla küsimus seaduste elutsüklist. Inseneri­teaduses on teada tõde, et iga masina ja masinatüübi komponendid vajavad pidevat arendust ning sõltuvalt intensiivsusest on need vaja varem või hiljem siiski välja vahetada. Viimasel kümnendil on näiteks sisepõlemismootor läbi teinud kiire arengu väiksema silindrimahu suunas ning turul on ka esimesed elektriautod. Kas keegi kuskil peab silmas meie juriidiliste aktide iga ja muutuste hulka ning oskab seega hinnata vajadust nende põhjalikuma ümberkirjutamise järele? Veelgi enam, kas keegi oskab hinnata, kas ja mida selle ümberkirjutamise käigus veel muuta tuleb? Auto sisepõlemismootori asendamisel elektrimootoriga tuleb eemaldada ka bensiinipaak, muuta pidureid, kuhugi paigutada akud jne. Samal moel võib esitada küsimusi juriidilise võla (tehnilise võla all mõistetakse lühiajalise eesmärgi nimel teadlikult „lõigatud” nurki, mis hiljem praavitada tuleb), juriidilise sidususe (kuidas sõltuvad süsteemi osad üksteisest) jms kohta.

Kogu kirjeldatud insenerimõtlemise juures ei saa muidugi ignoreerida demokraatlikke protsesse, millesse on teatud annus irratsionaalsust sügavale sisse ehitatud. Eks nende protsesside tulemusena sünnib ühel hetkel ka otsus, kas ja kui palju meil riigis arhitekte olla võiks. Seniks on aga ehk mul õnnestunud anda mõtte- ja diskussiooniainest.