Arhitektuuriteadlane JAAN HOLT: kõrghooneid ei maksa karta
Intervjueeris Tiiu Laks
Washingtoni-Alexandria arhitektuurikeskuse direktor, tunnustatud arhitektuuriteadlane Jaan Holt andis oma hinnangu Tallinna linnaplaneeringu olukorrale.
•• Mida te arvate Tallinna arhitektuurilisest väljanägemisest?
Alates 1991. aastast olen siin käinud üks-kaks korda aastas. Üldiselt võib öelda, et kõik on läinud paremaks. Muidugi võib siit-sealt väikseid probleeme leida, kuid üldiselt on mul väga hea meel, kuidas asjad edasi on läinud. Meil lihtsalt läheb nii kiiresti meelest, milline seis varem oli.
Minu meelest on hea, et on tekkinud kõrgete majade grupp, sellised hooned on efektsed just siis, kui nad on koos. Ma katsuks neid hoida ja viis-kuus tükki veel juurde teha, nii tekib neil oma energia.
•• Aga mida te arvate sellest, et selliseid gruppe tahetakse teha veel umbes kümme tükki?
Kui kohad on õigesti valitud, olen selle poolt. See on parem kui see, et kõik hooned on ühekõrgused. See annab linnale energia, mis teeb ta moodsaks. Olgugi et suurem osa turiste tuleb vaatama vanalinna, on hea näha, et Tallinn ei ole ainult vanalinn. Kõrghoonete ehitamine on märk sellest, et Eesti saab aru, mis maailmas toimub, et Eesti ei karda moodsaid aegu.
•• Ehk oskate välja tuua konkreetseid positiivseid muutusi?
Raske on öelda, millised on kõige tähtsamad. Õigupoolest on kõige rohkem muutunud elu ise. Sellega koos on muutunud ka arhitektuur. Kui minna reisima Ameerikasse, on näha, et Eesti arhitektuur ei ole üldse mahajäänud. See tähendab, et Eesti teab, mis mujal juhtub, arhitektid saavad aru, et nende töö on võrdne arhitektuuriga ülejäänud maailmas.
Aga natuke kriitikat ka. Käisin Kumus, mis on linnast otsekui ära lõigatud. Ma tean, et arhitekt ei saanud ise kohta valida, aga Kumu peaks ikkagi olema linna sees, nagu mujal maailmas. Aga mulle väga meeldib hoone arhitektuur, eriti seest. Ülevaltpoolt tulles on enne muuseumi paar väga ilusat vaadet Tallinna linnale. Muuseumis sees kaob see kõik järsku ära. Hoonele peaks ühe korruse juurde tegema, nii et katus on kunsti täis ja koos selle kunstiga näeb ka linna.
•• Kas olete kursis Viru Poja projektiga? Mida te sellest arvate?
Arhitektuur on konkreetne asi, peab nägema, kuidas see disainitud on. Ma ei ole seda projekti näinud ega saa vastata. Aga Viru keskuse sild, mis tehti kahe maja ühendamiseks, on liiga madal. Kui see oleks kõrgem, kui seal oleks rohkem õhku vahel, tekiks heroiline tunne. Praegu on aga ebamugav tunne, nagu tunnelis.
•• Mida te arvate sellest, et Harju tänava varemed muudetakse haljasalaks?
Seda peaks tegema nii, et ajalugu oleks näha. Hea maastikuarhitekt saab teha nii, et inimesed saavad seda ala kasutada ja alles jääb ka kohamälu. Anonüümne haljasala ei ole hea lahendus, anonüümsus ei ole peaaegu kunagi hea lahendus. Niimoodi ajalugu ära katta ei ole kunagi hea.
•• Mida te Tallinnas muudaksite?
Ma elan ühes sadamahotellis ja käin hommikuti jalutamas. Inimesed, kes tulevad laeva pealt, küsivad minult, kuidas linna saada. See näitab, et sadamast linna tulek on ikka veel segane, ei ole loomulikku tulemise viisi, millest inimene aru saaks. Ometi on sadam linna suurim uks. Maastik, majad, puud, kõik peaks külalist loomulikult linna poole suunama.
Vabaduse väljak ei ole ka valmis, sellega tuleb tegeleda, et see ei oleks ainult parkimiseks. Inimesed tunnevad, et see on kaua aega ahjus olnud, aga ei saa kuidagi valmis.
•• Aga mida arvata sellest, et ei tohi varjata vaadet vanalinnale?
Linnaplaneerimises on vaated muidugi alati tähtsad. Oluline on seegi, kuidas langeb valgus tänavatel, kuidas liigub päike. Vaja on valguse ja vaate teadlikku orkestreerimist. Kui juba helisid teha, siis ikka muusikat, sest muusika on helide teadvustatud konstrueerimine. Vanalinn ei ole ainuke asi, mis arhitektuuri mõjutab. Silmas tuleks pidada tervet linna.