Arhitektuurivõistlused Eestis – meie ehituskunsti häbiplekk
elle kirjutisega toetan Emil Urbeli kriitilisi seisukohti arhitektuurivõistluste korraldamise kohta (Emil Urbel, Arhitektuurivõistlustest. – Sirp 13. X, nr 38). Kahju, et keegi pole varem selleteemalise kriitikaga välja tulnud. Eesti Arhitektide Liit, kelle ülesanne on kaitsta meie kutseliste arhitektide huve, oleks pidanud seda juba ammu tegema.
Selle kirjutisega toetan Emil Urbeli kriitilisi seisukohti arhitektuurivõistluste korraldamise kohta (Emil Urbel, Arhitektuurivõistlustest. – Sirp 13. X, nr 38). Kahju, et keegi pole varem selleteemalise kriitikaga välja tulnud. Eesti Arhitektide Liit, kelle ülesanne on kaitsta meie kutseliste arhitektide huve, oleks pidanud seda juba ammu tegema. Liikmemaksu ja tasu kutsekvalifikatsiooni eest küll võetakse, aga liidu peasuunaks on kujunemas osalemine arhitektuurifestivalidel (näiteks Veneetsia arhitektuuribiennaal) ja nende korraldamine kodumaal. Arhitekte viib loomingus edasi tegijate vaimne ja loominguline tase, mida nimetatud üritused kindlasti toetavad ja mul pole nende toimumise vastu midagi, aga selle kõrval on dialoog Eesti ehituskunsti teemal veel toore ühiskonnaga nõrk. Me võime ju oma probleemidest Sirbis kriitiliselt kirjutada palju tahes, ent suurtesse päevalehtedesse ja tähtsatesse institutsioonidesse ei jõua need teemad peaaegu kunagi. Meedia avaldab vaid ilupilte valmis majadest, seejuures unustatakse pahatihti märkida arhitektist autori nimegi, rikkudes sellega arhitekti autoriõigust.
Soome arhitektuur on kogu sajandi olnud maailma tipus ja selles ühiskonnas suhtutakse arhitekti töösse väga delikaatselt; isegi iga silt, mis fassaadile pannakse, kooskõlastatakse autoriga, sest ka see kuulub autoriõiguse sfääri. Meil aga katab hoonete fassaadi sageli maitsetu ebamastaapne hoone stiiliga sobimatu reklaam, mis surub ehituskunsti pigem reklaami fooniks. Soomlaste kogemusi pole aga iseteadvad eestlased kuidagi arvestanud, ikka püütakse ise katse-eksituse meetodil lahendus leida.
Me vaatame lätlastele, eriti nüüdses majanduskriisis, kuidagi ülevalt alla. Olin mõni aasta tagasi Riia uue kontserdimaja rahvusvahelise arhitektuurivõistluse žüriis, kus oli veel neli tipparhitekti läänest, kolm tähtsal positsioonil Läti arhitekti, kaks ministrit, peaminister, kahe juhtiva partei liider ja Riia linnapea. Sisulise töö tegid ära kutselised arhitektid, ametnikud tulid töid vaatama viimasel päeval enne võitja väljakuulutamist ning kirjutasid otsusele alla formaalselt, ilma pretentsioone esitamata, aktsepteerides spetsialistide arvamust. See on lääne arhitektuurivõistluste žüriis hea tava, et ametnikud ja muud mittearhitektid, kes on sisuliselt žürii auliikmed ja patroonid, ei sekku asjatundjate otsustesse. On kujuteldamatu, et sekkutaks näiteks muusika- või kunstivõistluste žüriis. Meenutagem aga Voldemar Pansot, kes ütles, et on kaks ala, kus kõik arvavad end asjatundjad olevat: prostitutsioon ja arhitektuur. Pole siis ime, et meil on ehituskunsti ja selle võistlustesse teistsugune suhtumine. Tuletagem meelde kas või Vabadussõja monumendi žürii tööd, mida juhtis luterliku kiriku pea (nagu Eestis oleks vaid üks riigiusk!) ning mille käigus spetsialistide arvamust ei peetud miskiks, nagu ka kunstnike ja arhitektide avalikku protesti. Saadud tulemus, mis tehnoloogiliselt ei toimi, on demokraatlikus maailmas ainult halvendanud Eesti kuvandit, kõnelemata arhitektuuriringkonnast: ükski maailma tipparhitekt ega kriitik, kellele olen seda näidanud, ei ole selle monstrumi kohta midagi head öelnud. Pigem on see mõjunud šokeerivalt.
Ma pole viimasel kümnendil arhitektuurivõistlustel osalenud, sest vaatan enne võistlema asumist ikka üle žürii liikmeskonna ja otsustan selle põhjal, kas on üldse mõtet kulutada palju aega ja raha võistlustööle. Enamasti ei ole määratud žüriilt loota mul mingit auhinda. Arhitektide liit valib žürii liikmed väga kitsast ringist, peamiselt nooremast põlvkonnast, kes on ühe loomelaadiga. See nivelleerib võistluste tulemused trendiarhitektuurile ja kõrvaldab need tööd, mis sellest erinevad või on mõnikord arhitektuuri peavoolust loominguliselt hoopis ees. Olen rahvusvahelise mainega arhitekt ja teoreetik, kuid viimati olin Eestis võistluse žüriis eelmisel sajandil okupatsioonimuuseumi võistlusel. Varemalt valiti võistluste žüriisse erinevate põlvkondade esindajad, et vältida arhitektoonilist ja esteetilist tendentslikkust ning moeröögatuste järgimist, mis nii konservatiivsel alal, kui seda on ehituskunst, on küsitav. Edgar Johan Kuusik väitis, et arhitektuur on „vanade meeste kunst”. Olemata temaga küll täiesti ühel meelel, olen kogenud, et arhitektid vananedes küpsevad ja on võimelised head arhitektuuri tegema surmani (Leverenz, Johnson, Kahn, Wright jt), kui vaid mõni raske haigus ei sega meistri tööd.
Nõukogude ajal oli žüriis üks liige, kes vaatas enne hindamist üle tööde vastavuse võistlustingimustele: vastavuse planeeringule, kõikide nõutud ruumide olemasolu, hinna jne, aga ka projekti vastavuse kehtivatele tervise- ja tulekaitse normidele. Seda kõike tuleb teha küll üldiselt ja teatud mööndustega, mitte taga ajada iga ruutmeetrit ja eurot, sest võistlusprojekti on tõesti võimalik hiljem edasi arendada ja ka kärpida. Meil arhitektkonnas näib aga olevat välja kujunenud arvamus, et hea võistlustöö peabki ignoreerima võistlustingimusi, ja seda võis välja lugeda ka arhitektide liitu esindavate isikute kirjutistest. Ometigi on hea arhitekti kriteerium just see, et ta saab lisaks oma kompleksidele ja stereotüüpidele jagu ka tellija ja ehitaja seatud piirangutest ning loob kõige kiuste silmapaistvat ehituskunsti. See oskus kuulub arhitekti kutseoskuse juurde ja seda peab noortele õpetama. Äärmiselt taunitav on, et meil korraldatud rahvusvahelistel võistlustel on võistlustingimusi ignoreeritud ja see on viinud Eesti arhitektuuri maine alla, tõsised arhitektid on hakanud meie võistlusi ignoreerima. Olen selliseid arvamusi kuulnud näiteks Soomes, aga ka meie kohalikud tipud ei osale nendel. Viimaste suuremate rahvusvaheliste võistluste nagu näiteks Eesti Rahva Muuseumi ja kunstiakadeemia võidutööd oleksid pidanud olema hoopis teised, sest „võitjad” ignoreerisid jämedalt võistlustingimusi. Kohalikel arhitektuurivõistlustel teevad aga tihti lõppotsuse kas arhitektuuri mitte tundvad kohalikud ametnikud, poliitikud või väheste kogemuste ning autoriteediga noored, kes žüriis vaid kohta täidavad ja hääletavad mille poolt tahes. Usun, et Eesti Rahva Muuseumi hoone oleks juba katuse all, kui oleks valitud teise koha võitnud ilmekas, funktsionaalne, meie kliimasse sobiv ning võistlustingimustega arvestav soomlaste töö. Ehitamisega oleks saanud sel juhul alustada veel majandusliku kõrgseisu aastatel. Vaid ideetasemel lahendatud algajate arhitektide meie kliimasse sobimatu töö ümbertegemisele ja autoritega vaidlemisele on raisatud nii palju aega, et kätte on jõudnud masu ja ehitamisega pole veel alustatudki. Seda olukorras, kus peaministergi, muuseumi hall patroon, on pärit Tartust ja silmanähtavalt huvitatud maja püstitamisest. Ka kunstiakadeemia projekti on terve aasta kohandanud hoopis teised arhitektid valitsevale reaalsusele kohaseks ning kui palju haakub lõpptulemus võidutööga, seda näeme tulevikus.
Eesti Arhitektide Liit peab tõsiselt muutma suhtumist arhitektuurivõistlustesse, eriti põhimõtet, et kui juba koostatakse võistlustingimused, peab neid ka järgima. Liit peab seda ka kontrollima, vähemalt oma osalusega võistlustel, mille eest ta saab ka tulu. Aga ka seda, et ühelt võistluselt teisele roteeruvad samad žüriiliikmed ei käsitleks oma tegevust tööde hindamisel kui mõnusat äriprojekti, vaid kui moraalset kohustust valida välja hea ja reaalses majas võistlustöö arhitektuurset kontseptsiooni ning esteetilist keelt sisaldav arhitektuur. Ka tuleks rohkem ja kõrgemal tasemel suhelda poliitikute, parteide ja linnapeadega, selgitada, milline roll on meie keskkonna kujunemisel heal arhitektuuril ja kuidas see hoiab kokku ka rahvuslikku resurssi, kui vastab meie kliimale, on funktsionaalne ja kapitaalne ning seondub keskkonnaga. Ei ole täheldanud, et ükski juhtiv erakond oleks käsitlenud ka arhitektuuri kui meie tehiskeskkonda oluliselt mõjutavat ning suurt rahalist resurssi kasutavat valdkonda. Arhitektuuri marginaliseerumises pole süüdi üksnes arhitektide eestseisjad, vaid ka võimulolijad, kes on samastunud ehituskunsti ehitamisega. Nii nagu meie rahvuslikku sümfooniaorkestrit hakati hiljuti samastama pillidega ja muusikutele kulutatud vahenditega. Ühiskonna äärmiselt kriitiline reaktsioon sundis õnneks ainult ühe ajupoolkeraga mõtlevad ametnikud taanduma – arhitektuur aga ei kuulu nende meelest ju kaunite kunstide valdkonda. Kui me korraldame erialaliidus järjekordse enesekeskse seminari võistluste teemal, siis ei ole sel ühiskonnale mingit mõju. Nii näiteks korraldati kunagi autoriõiguse seminar, mis ei ole arhitektuuri autoriõigusi kuidagi edendanud ning iga autor peab ikka ise kohut käima. Ja iga mees, kel on raha ja voli, võib hoopis ise projekteerida.
Arvan, et kui tahame Eesti arhitektuurile saada tugevamat positsiooni ühiskonnas, peame ise sisemiselt puhastuma ning aktsepteerima eetilisi väärtusi ja vanu häid tavasid, mis kestsid läbi okupatsiooniaja. Me ei pea mitte mõõtma kõike meie väiksel tööturul vaid konkurentsi ning teisele tüngategemise mõõdupuuga ega hoidma suu vagusi kinni seal, kus tuleks juba karjuda. Oma suurte arhitektuurivõistlustega oleme me igatahes rappa läinud, end rahvusvaheliselt häbistanud.