Arhitektuurivõistluste aasta 2023
26.01.2024
SIRP, Merle Karro-Kalberg
Eelmise aasta arhitektuurivõistlusi ja tulemusi kommenteerib arhitektide liidu võistluste töögrupi juht Pelle-Sten Viiburg.
Pelle-Sten Viiburg: „Arhitektuur on suur kompromisside kunst. Võistluse tulemustes sõltub hea ruum žürii professionaalsusest ja tugevatest argumentidest.“
Milline oli eelmise aasta arhitektuurivõistluste saak?
Oli hea aasta, võib-olla isegi parem kui üle-eelmine. Kuidagi ei saa väita, et arhitektuurivõistlusi jääb vähemaks. Ikka vastupidi: avalike võistluste arv kasvab aastast aastasse. Arhitektide liit korraldas kümmekond, lisaks kooskõlastasime paarkümmend võistlust. Arhitektide liit oli suure töökoormuse tõttu sunnitud hiljuti tööle võtma projektijuhi, kelle ülesanne on edaspidi võistlusalast tegevust koordineerida.
Aastale annab tooni Tartu südalinna kultuurikeskuse rahvusvaheline arhitektuurivõistlus ja Eesti arhitektide edu seal. Nii suuri rahvusvahelisi võistlusi meil tihti ei toimu.
Oleme kriisi lävel, kohe-kohe on see käes, aga arhitektuurivõistluste kasvav hulk seda ei kajasta. Milliseid võistlusi on kõige enam juurde tulnud?
See on tõesti huvitav, sest aeg pole kergete killast. Selgelt on tunda, et arhitektidel on jäänud tööd vähemaks ja jagub aega konkurssidel osaleda. Kavandite hulk on kasvanud. Mõni aasta tagasi laekus ühele võistlusele keskmiselt kümmekond tööd, praegu näeme tihti kahekümne ja enama kavandiga konkursse. Konkurents on karm.
Kõvasti on kasvanud eraarendajate korraldatavate avalike võistluste osakaal, seda eriti Tallinnas. Oleme näinud, et arendajad viisid küll võistlusi läbi, kuid kutsusid osalema tuttavad arhitektid. Nüüd korraldatakse avalikke võistlusi, kus kõik soovijad saavad osaleda. Paljuski on see Tallinna linnaplaneerimisameti ja lobitöö tulemusena väga kiiduväärne kurss.
Välja tasub tuua näiteks Noblessneri mereäärse hoonestuse arhitektuurivõistluse, mis lõppes küll eelmise aasta detsembris, kuid tulemusi me praegu veel ei tea. Noblessneri võistlus ei jää alla Tartu südalinna kultuurikeskuse omale. Preemiafond on suuremgi. Välja tasub tuua ka teisi Tallinna arendusi, nt Kalasadama hoonestuse ja rannapromenaadi arhitektuurivõistluse.
Eelmisel aastal jätkusid „Hea avaliku ruumi“ programmi võistlused. Sellest seeriast on jäänud läbi viia veel kaks võistlust ja siis programm lõpeb. Kahjuks tuleb tõdeda, et viimaste aastate konkursside võidukavanditest on lõpuks välja ehitatud üpris vähe lahendusi. Ideed korjatakse kokku, mõni üksik jõuab sealt projekteerimisse, rajamisse veel vähem. Väiksemate omavalitsuste rahakott on nii õhuke, seal pole niigi palju omavahendeid, et pärast võistlust projekt tellida.
Piirkondadest tuleb esile tõsta Ida-Virumaad ja Narvat, kuhu järjest otsitakse ruumilahendusi arhitektuurivõistluse kaudu. Näiteks toimus eelmisel aastal Narva Peetri platsi arhitektuurivõistlus, kuhu laekus 13 nõuetele vastavat tööd. Pildil võidutöö „Piiritaja“, autorid Ott Alver, Mari Rass, Alvin Järving, Luisa Männilaan ja Patrick Barbo (arhitektuuribüroo Arhitekt Must).
Palju on omavalitsuste korraldatud võistlusi. Üllatavalt populaarseks osutus eelmisel aastal Elva Verevi rannahoone arhitektuurivõistlus hoolimata sellest, et arhitektidele ei pakutud kindlust, et projektiga edasi minnakse. Kahjuks ongi selgusetu, millal hoone valmis ehitatakse. Ilmselt tahtsid paljud lahendada just rannahoonet, sest seda tüüpi maja Eestis kuigi tihti kavandada ei saa.
Eelmise aasta alguses toimus Haapsalu linnavalitsuse hoone arhitektuurivõistlus, mida praegu ka projekteeritakse. Meelde tuleb veel Rae vallamaja, mis on projekteerimises.
Välja tasub tuua Narva Peetri platsi arhitektuurivõistluse, mis meelitas ligi välisosalejaid ja sinna laekus 13 nõuetele vastavat tööd. Narva ja Ida-Virumaa tõusidki rohkem esile. Narvas toimus eelmisel aastal kolm võistlust: lisaks mainitud Peetri platsile otsiti parimat ruumilahendust munitsipaalelamutele ning peatänavale. Käimas on tüüplasteaedade võistlus ja ette valmistatakse kortermajade tervikrenoveerimise võistlust. Sellest saab järgmisel aastal kindlasti silmapaistev teenäitaja. Narvas ollakse ilmselgelt võistluste usku ja hoolimata sealsest poliitilisest turbulentsist ajavad linnaarhitekt Peeter Tambu ning arhitektuuri- ja linnaplaneerimise osakonna direktor, arhitekt Kaie Enno järjepidevat joont. Kuidagimoodi suudetakse võistlused selles sogases vees läbi suruda ja tulemused ellu viia.
Riik kui võistluste korraldaja on täiesti ära kadunud. Aasta alguses korraldati vaid taimekasvatuse instituudi arhitektuurivõistlus. Pole ka näha, et Riigi Kinnisvara ASist midagi tulemas oleks. Riik on ilmselgelt võtnud positsiooni, et midagi uut ei tellita. Eks see kajastab üleüldist kasinuspoliitikat.
Mis eelmise aasta võistlusi iseloomustab? Kas endiselt on esil süsiniku jalajälg, avalik ruum, rohepööre jne?
CO2 jalajälg oli palju enam esil üle-eelmisel aastal. Oleme katsetanud eri võimalusi, kuidas seda arvutada. Näiteks südalinna kultuurikeskuse võistlusega anti kaasa jalajälje kalkulaator. Arhitektuurivõistlus on siiski nii varajane idee staadium, et siin pole alati võimalik ega ka mõistlik kõike läbi arvutada. Võistlus ei ole suur arvutamise ülesanne. Seda saab teha järgmises, projekteerimise faasis. Kui on hea žürii, siis saadakse ka ilma tabelite ja arvudeta aru, kas lahendus on mõistlik või mitte.
Tähelepanu on liikunud väliruumile. Hoonete võistlustes küsitakse maja ümbruse lahendust, nõutakse maastikuarhitekti kaasamist, ka žüriisse.
Millised kitsaskohad esile kerkisid?
Peamine mure on raha. Meil kehtib väga jabur riigihanke seadus. Võistlustöö faasis tuleb juba oletada, kui palju projekteerimine maksab. Kui puudub konkreetne lahendus, on hinda raske, kui mitte võimatu ennustada. Juhtunud on mitu prohmakat, näiteks rahvusraamatukogu välialad. Enne võistluse väljakuulutamist püüti küll tabelite ja analoogide põhjal eeldatavat maksumust prognoosida, kuid nii kui võitja sai välja valitud, selgus, et lahendus maksab palju rohkem, kui oli plaanitud. Meie seadus ei luba aga raha projekteerimisse juurde anda.
Võistluste preemiafondidki võiksid natukenegi tõusta.
Üks koht, kus meie väiksus välja paistab, on žürii komplekteerimine. Eestis on praktiseerivate arhitektide pink väga lühike. Olukorras, kus tööd jääb vähemaks, tahavad kõik tegusad arhitektid võistelda, mitte žüriis istuda. Hea žürii kokkupanek on keeruline. Kui võistlusi on palju, siis liikmeid igale poole ei jätku.
Mitu aastat on kuulda olnud nurinat, et oleme küll väike armas digiriik, kuid arhitektuurivõistluse materjale oodatakse endiselt suurte plakatitena. Kas saab ka teisiti?
Digimaterjalide esitamine õigustab ennast igal juhul. Südalinna kultuurikeskuse võistlusel küsiti materjale füüsiliselt, see tõi kaasa palju segadust ja osa töid ei jõudnudki õigeks ajaks kohale. Kui võistlus oli läbi saanud, seisti planšetihunniku ees. Hävitamisele läks üle 900 lehe väljatrükke. See on ju ilmselge ressursside raiskamine. Edaspidi tuleb ka suured võistlused korraldada ainult digitaalselt.
Arhitektuurivõistlustel on mitu formaati: portfoolio eelvooruga, kutsutud osalejatega ja avalik võistlus. Millised on ühe või teise head ja vead?
Üks võimalus sellele küsimusele vastata on vaadata, kui palju ressurssi kulub ühe arhitektuuriidee väljatöötamiseks. Eelmisel aastal Kopenhaagenis toimunud Põhjamaade arhitektuurivõistluse töögruppide kohtumisel tuli esile, et näiteks Norra arhitektid on otsustavalt pööranud avalike arhitektuurivõistluste vastu. Avalikele võistlustele esitatakse seal tavaliselt mitusada tööd üle Euroopa ja Norra arhitektidelt võetakse töö ära. Üks võimalus oleks korraldada rohkem kutsutud ja eelkvalifitseerumisega võistlusi. See vähendaks ka tööde valmimisele kuluvat ressurssi. Kui võistlus on avalik ning sinna laekub väga palju töid, siis läheb lihtsalt palju vahendeid raisku, nii et see pole enam majanduslikult mõistlik.
Norralased katsetasid eelmisel aastal ka üht uut ja huvitavat võistlemise moodust. Võistlus korraldati kahes etapis. Esimene voor oli avalik, kuid esitada tohtis vaid kolm A3-formaadis paberit, kus oli asendiplaan, hoone plaan ja vaated. Nii destilleerus selgemalt välja arhitekti mõte ja ruumiidee. 170 kavandist valiti välja viis arhitektuuribürood, kes said võimaluse oma idee välja arendada. Nii kulub aega ja vahendeid palju vähem, kuid tulemus pole sugugi halvem.
Arvatakse ka teisiti. Soomes ollakse endiselt avalike võistluste usku, nagu ka meie siin Eestis – meie võistlustele laekub üsna optimaalne hulk lahendusi. Soomlased tõid välja huvitava tähelepaneku, et viie-kuue osalejaga võistlus, kus osalejate kulud kaetakse, ei anna alati parimat ruumilist lahendust.
Lõpuks olenebki võistluse formaat võistlusest endast. Suurte avalike alade ja hoonete puhul annab siiski parima tulemuse avalik arhitektuurivõistlus. Näiteks eelmisel aastal toimus A-terminali kvartali arhitektuurivõistlus. Sinna tuli esimesse vooru saata portfoolio seni tehtud töödega ja selle põhjal valiti kümme osalejat, kellele maksti võrdset tasu. Arhitektide liit oleks sellises olukorras eelistanud avalikku võistlust, sest tegu on nii olulise objektiga südalinnas, mere ääres. Samal ajal on kutsutud või eelkvalifitseerimine näiteks põhjendatud väiksemate eraarendajate planeerimisvõistluste puhul.
Kui raske või lihtne on eraarendaja korraldatud võistlusel leida tasakaal arendaja soovide-ärihuvide ning kvaliteetse ja hea ruumi vahel? Lõpuks maksab lahenduse eest ju arendaja, kel ei ole huvi miinusesse jääda või rajada midagi, mis on ruumiliselt küll silmapaistev, kuid majanduslikult ebaotstarbekas.
Selle tunneb juba protsessi alguses ära, kas võistlus korraldatakse selle pärast, et omavalitsus seda nõudis või soovitakse parimat arhitektuuri. Kui tellija soovib parimat lahendust, siis on ka kokkuleppeid kergem sõlmida. Eks arhitektuur ongi ju üks suur kompromisside kunst. Iga juhtum on erinev. Palju taandub žürii professionaalsusele ja tugevatele argumentidele.